Saatus: Maakolka neiust eliitrajooni printsessiks

22.03.2020 21:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
6
Foto:

Rikkus tuleb kõige ­ootamatumast kohast, töökohast ei tasu seda kindlasti otsida.

„Olen hetkel 36aastane naine, 2 lapsega, kuigi üks neist ei ole tegelikult üldse minu, vaid mu mehe oma. Mu igapäevane põhiülesanne on olla ilus ja elu nautida. See on üpris keeruline, sest mul on see võimalus, paljudel teistel aga mitte, aga räägin teile täpsemalt,“ naerab laginal särasilmne ja elu lihtsust endast kiirgav Kristiina. „Ma pean teile jutustama oma varasemast elust, et mõistaksite, läbi mille ma tänase elunautlemise juurde olen jõudnud. Niisiis umbes 20 aastat tagasi, kui olin põhikooli keskmise tasemega lõpetanud, otsustasin suveks minna välismaale raha teenima. Läksin koos sõbrannaga, kuid meie teed läksid üsna pea lahku.“
„Meie sihtkohaks sai valitud Iirimaa – üldse mitte tavapärane, seda enam, et seal ei räägita ju otseselt inglise keelt, vaid ikka murdeid, millest keskmine eestlane esmajoones ei saa mitte mõhkugi aru. Aga mõeldud-tehtud. Kogusime pisut taskuraha ja läksime. Meie üllatuseks ei tekkinud meil mingeid seadusest tulenevaid piiranguid ega ka muid takistusi. Ja leidsime üsna pea ka tööotsa. Olime nii-öelda jõhvikad ehk siis baariabilised – otseselt alkoholi me ei puudutanud, kuid aeg-ajalt tuli siiski midagi lauda viia või jäägid laualt ära koristada. Elamispinna saime baari omaniku käest – nimelt baari kohal, maja teisel korrusel. See on Iirimaal ja Šotimaal väga tavapärane. Nõnda me siis toimetasime, kuid paar suve hiljem muutus meie isu suuremaks ja tahtsime kuskile edasi areneda. Ilmselgelt mitte kelneriks või ettekandjaks, aga ka seda tööd tuli siiski teha. Sõbrannal sai mingil hetkel villand ja ta otsustas Eestisse naasta,“ jutustab naine edasi.

Hea mainega mõttetu töökoht
„Kui sõbranna oli läinud, siis sattusin kimbatusse. Oleksin nii väga tahtnud ka koju tulla, sest ega raha ei olnud alles jäänud ja uut töökohta oli keeruline leida. Mul oli ju vaid põhikooliharidus ja ma sõna otseses mõttes nägin välja ka nagu laps. Aga mingil imekombel sain panka tasustamata praktikale. Olin kõigepealt tagaruumis, mind õpetati Iirimaa seadustest tulenevalt dokumente üle vaatama ja leidsin ka mõned üksikud vead, mis teistele silma ei olnud jäänud.
See oli hea põhi selleks, et küsida juba tasustatud töökohta ning pank oli nõus mind pärast kaht kuud praktikat tellerina tööle võtma. Selleks hetkeks olin juba ka täisealine, seega ei olnud mul ka uue elukoha leidmisega muret. Õnneks oli lahke baaripidaja lubanud mul veel mõne aja tema juures peatuda, muidugi tingimusel, et kui abikäsi vaja, siis olen võtta.“
„Igal juhul jätkasin pangas nüüd juba tellerina, murrak oli mul ka juba suus, kuid pangas töötamise selge eelis oli muuhulgas see, et seal sai rääkida inglise keeles. Ja palk oli ka normaalne, ikka parem kui baaris. Mõne aja möödudes sattus mulle kliendiks 40ndates meesterahvas – välimuselt soliidne, asjaajamiselt täpne, igati hea partii. Kui ta oli paar päeva justkui ilmaasjata juba pangas käinud, kutsus ta mu välja ja loomulikult ma nõustusin. Mul ei olnud väga palju tuttavaid ja ta tundus igati usaldusväärne. Nii me siis paar jooki tegimegi. Esmajoones ma talle voodisse ei pugenud. Ta üritas küll sellele vihjata, aga tegin näo, et ei saa keelebarjääri tõttu temast aru,“ itsitab Kristiina, toonitades tõsiseks jäävat nägu.

Tööõnnetus
„Olgem ausad – ei möödunud palju aega, kui nõustusin Jonathaniga tema poole minema. Ja üks asi viis teiseni ja tema hellus võlus mind nii ära, et otsustasin mehe juurde ööbima jääda. Esimesel ühiselt veedetud ööl me ei maganud. Ma õppisin kõigest väest teda rohkem tundma ja olin südamepõhjani üllatunud, kui heade kommetega ta on ning kuidas ta oskab naist kohelda.
Jah, ma olin ikka ülimalt naiivne tol ajal ja fakt, et tal on kahe naisega lapsed ning naistel on ainuhooldusõigus, ei pannud mind teist nägugi tegema. Mõne aja pärast, kui olime juba astunud ka intiimsuhtesse, otsustasin tema pärimisele järele anda ja ütlesin enda elukoha üürilepingu üles ning kolisin Jonathani juurde.
Ma ei ütleks, et ta just peale käis, kuid ta toonitas korduvalt, et korraliku pere ja kooselu juurde käib ikka ka laps. Ütlen ausalt, tol hetkel ei löönud mulle see küsimus pähegi, et miks ta siis oma kahele lapsele isa eest ei ole. Aga mõni aasta möödus jooksusammul ja lapseootel ma olingi.“

Elu vatiteki sees
„Meie pereelu oli lapse lasteaeda minekuni täielik idüll. Mina tööl ei käinud ja Jonathan hoolitses nii selle eest, et kodu oleks mugav kui ka selle eest, et rahaliselt meil kitsikust ei tekiks. Ma ei olnud paljunõudlik, pigem südamest tänulik. Aga kui laps läks lasteaeda, muutus kõik. Minu roll ei olnud enam hea ema olla, vaid kodukana ja see oli mulle vastumeelne. Tegin hambad ristis kõik ära, kuid mees märkas seda ja kui tal tekkisid tööl mingid koondamised ja muud takistused, siis läks just sel ajal, kui laps oli ära, meie vahel sõneluseks ja vahel ka kähmluseks. Seepeale otsustasin, et soovin tagasi tööle naasta, kasvõi poole kohagagi. Mehele see muidugi ei meeldinud, tema käitumine oli täielikult muutunud ja minu teade, et tööl oodatakse mind, viis ta esimest korda endast nii välja, et sain matsu kirja.“
„Olin mõnda aega endast väljas, aga mis ma ikka välismaal üksinda lapsega nõnda ette võtan. Süüdistasin end mõnda aega ja käisin tööl edasi. Õnneks alguses ma lööke näkku ei saanud. Küll aga muutus mees üha agressiivsemaks ja ega ma ei jäänud sõnadega ka võlgu. Nõnda me siis selleni jõudsimegi, et kutsusin endale kiirabi, kes küll üritas mehele selgeks teha, et olukord on kahtlane, kuid mees suutis arstidele omakorda pähe panna et ma tõesti olen lohakas ja lisaks sellele, et olin trepi peal komistanud ja kukkudes pisut muhke saanud, olin ka köögis ettevaatamatu ja kõrvetasin end pannilabidaga ära. Ma ei julgenud iitsatadagi,“ räägib Kristiina tõsimeeli edasi.



Kannapööre
„Kui mees oli tööle läinud ja mina pidin lapse lasteaeda viima ja samuti tööle minema, otsustasin lasteaeda teada anda, et laps on haige, tööpäeva teise telleriga ära vahetada ja kiiruga asjad pakkida. Mul oli kõigest kõrini. Olin küll paanikas ja asjad olid täiesti läbi mõtlemata, kuid suutsin poole tunniga kõik asjad pakkida, naabrilt auto laenata ja lennujaama sõita. Teadsin, et mul on aega veel vaid loetud tunnid, kuid selleks ajaks, kui olin lapsega lennukisse istunud, ei olnud mehe tööpäev veel õnneks lõppenud ja olin kindel, et maandun enne Eestis, kui mees avastab enda ees pooltühja kodu,“ räägib Kristiina pooltoonil edasi.
„Me maandusime, oli mu ainuke mõte, kui saime lennukist välja. Jah, laps oli pisut segaduses, kuid veel piisavalt väike, et asjast kohe mitte aru saada. Alles siis, kui olin juba Tallinna Lennujaamast väljunud, julgesin emale helistada. Ta oli kergelt öeldes šokis ja esmajoones teatas, et ma tema juurde minna ei saa.
Võtsin ühendust sõbrannaga, kellega olime kunagi koos Iirimaale läinud. Sain lapsega tema juures nädal aega olla. Leppisime küll kokku, et nii kaua, kui vaja, kuid leidsin nädalaga pisikese üüripinna otse omanikult ja soodsa hinnaga. Jah, sinna läksid kõik mu tolle hetke säästud ja pidin kibekiiresti ka töökoha leidma, kuid see oli ebatõenäoline, sest last ma ju lasteaeda panna kohe ei saanud ja ema puikles endiselt abipalvetest eemale.“

Lõpmatu põgenemine
„Kuulsin sotsiaalmeedias, et mees otsib mind ja last juba taga. Hoidsin madalat profiili. Elu oli sel hetkel nagu filmis. Kuna laps kasvas kiiresti, tuli talle pidevalt uusi riideid osta. Käisin ainult Humanas ja sealgi vaid soodushindadega päevadel. Laps kandis riided ribadeks. Mina ise kandsin endiselt neid asju, mille olin Iirimaalt kaasa haaranud. Meil õnnestus Jonathani eest varjul püsida. Leidsin ka tööotsa, kus sain alampalgast pisut rohkem, kuid asi seegi.
Õnneks saabus vaikselt hetk, mil laps pidi kooli minema. Ja tundus, et Jonathan ei otsinudki meid enam nii intensiivselt. Otsustasin pöörduda ka kohtusse ainuhooldusõiguse taotlemiseks. See oli aeg, mil oli tarvis end kokku võtta ja olema valmis end kõigile tõestama. Lapsele kooli järele minnes pidas aga tee ääres kinni maastur, kes pakkus mulle küüti, kuna liikus nagunii samas suunas. Olin nõus, sest maa, mis tuli sõita, oli üpris lühike. Võiks öelda, et sel hetkel lõppes mu põgenemine,“ ohkab Kristiina kergendunult.
„Mees, kes mind sõidutas, küsin mu telefoninumbrit. Andsin, arvates, et ta nagunii sellega midagi peale ei hakka. Kuid nädal hiljem tuli mulle tööpakkumine – üritustele promotüdrukuks. Olen alati olnud pisike, heas vormis ja välimus on mul kindlasti üle keskmise. Kuna palganumber ja firma olid korralikult, võtsin pakkumise vastu. Mõned kuud möödusid ja sattusin müstilise maasturimehega taas kokku. Tuli välja, et ta armastab ameerika muskelautosid ja ta on üksikisa. Hakkasime tasapisi suhtlema ning koos väljas käima. Tema maksis – alati.“

Elu nagu lill
„Mõned nädalad hiljem elasime juba koos. Ma kolisin tema juurde. Tema tütre ema otsustas seepeale tütre hoolduse mehega ära jagada ja lapse üle nädala enda juurde võtta. Mina oma lapsega tundsin end lõpuks kui kodus, mis oli meie kindlus, pelgupaik. Ja mees ei olnud üldse Jonathani moodi, mis rahustas mind väga. Eks ma ikka olin pidevalt ootel, et mis nüüd juhtub. Kuid üks hetk palus mees, et ma tuleksin töölt ära, et me saaksime rohkem aega koos veeta. Kuna tal on oma firma, mille teenistus on minu teenitavaga võrreldes ulmeline, siis ei olnud mul tööl käimiseks tõesti mitte mingisugust põhjust. Olgem ausad, eks see tööots oligi ilmselt rohkem seetõttu mulle pakutud, et satuksin temaga poolkogemata taas kokku.“
„Me käime nüüd pidevalt väljas, pidutseme, kohtume paljude uute inimestega, vahetasime kodu villa vastu välja, ostsime jahi. Elu oli nii kardinaalselt muutunud, et elan kohati justkui udus. Ainult laps igatses aeg-ajalt oma pärisisa ja ei mõistnud enam, miks me niisama ära tulime.
Õnneks said need küsimused ümber nurga vastatud ja uus keskkond mõjub meile mõlemale hästi, aga vaba aja meeldivalt sisustamiseks on raske kaaslasi leida – kõik käivad tööl.“

Kristiina loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 1825 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Hmm

Kellegi roosa unenägu

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi