Saatus: Mees avaldab kahetsust, et minust „võitu ei saanud”

Nüüd tuleb välja, et kõiges olen süüdi olnud ainult mina – nii meie tütre ja poja kui tema ees. Nüüd palutakse mind, et nad vaid rahule jätaksin. Loodan, et nemad teevad sama, sest enese arust ei tülita ma neid enam ammu mitte millegagi.

Kasvasin teadurite peres, isa-ema ainsa lapsena. Vanemad olid sotsialismiaegsed kuuekümnendate romantikud, nagu nüüd määratletakse. Kodus oli tohutult palju raamatuid ja mingit lugemiskeeldu mulle ei kehtinud. Lugesingi mida iganes, kõike läbisegi. Muus osas olid vanemad aga üsna ranged, pidin olema sõnakuulelik, igapidi nn korralik tüdruk.
Seda ma ka olin. Mulle jäid kättesaamatuks kõikvõimalikud noorte meelelahutused, igasugu vabadused ja uued moed, mis pärast Brežnevit eluõiguse said. Läksin õppima keemiat, sest elukutsegi tuli valida vanemate äranägemise järgi. Õppisin hästi, kuigi erilise entusiasmita, sest ise pidasin end läbinisti humanitaariks.
Mehelegi läksin kuidagi märkamatult, ülikooli viimasel kursusel – kaks aastat minust vanemale isa kolleegi pojale. See oli peres nagu vaikiv kokkulepe – peaasi, et mitte vastu vanemate tahtmist, sest lausa otsesõnu nad mulle väimeest peale ei surunud. Suhtusid temasse erapooletult – ei nad kiitnud ega laitnud teda, peaasi, et kasinate elukommetega mees, ei joo ega suitseta. Mind ajendas peamiselt see, et koduse „karja” alt minema saada, ja vanemad rahul, et tütar sai mehele pandud korralikule inimesele, kel juba päris oma korter ja talutav materiaalne tase oli.

Kõik lapse hüveolu nimel
Mäletan hästi kooselu algaegu. Vanemad meie ellu ei sekkunud, ja objektiivselt polnud kurta millegi üle. Aga seda kogesin õige varsti, et mu mehe näol on sisuliselt tegemist inertse, loiu natuuriga, kes elul nagu lihtsalt voolata laskis, riskides sellesse ise võimalikult vähe sekkuda. Sellegipoolest elasime üksmeeles, sest eetilised väärtushinnangud olid meil kattuvad, ja mees oli väga perekeskne. Patt ilmselt öelda, aga... õigupoolest näen alles nüüd, kui hall ja ilmetu oli meie elu.
Esimene laps tõi palju muret. Tütar tuli raskelt ilmale, oli haiglane praktiliselt kogu lapseea. Loomult vaikne ja seltsimatu, pelglik. Lasteaias ei adapteerunud kollektiiviga, nii et mul tuli tema kooliajani koju jääda. Mehele polnud midagi ette heita, pigem oli just tema see, kelle meelest oli enesestmõista pühenduda eelkõige lapsele. Ei mingeid vanavanemaid ega hoidjaid – me saame ise hakkama.
Tööle (kahjuks mitte enam endisse kollektiivi) läksin tagasi, kui tütar käis teises klassis, sest siis läks mehel üksi raskeks peret toita-katta. Tema sai aru küll, kui raske mul on, aga selles olime alati ühte meelt, et nii on lapsele parim – kõik ikka peamiselt tema heaks! Ei me käinud väljas ega kuskil külas, ei käinud külalisi meilgi, sest mine tea, kuidas see meie kullatüki psüühikale mõjub või mis nakkustega ähvardab. Õnneks oli tüdruk ise kooliealisena aina terasem, ammu enam mitte hädine, vaid nautis olemist pere keskpunktiks. Sisuliselt – me nagu ei taibanudki, et olime vabatahtlikult muutunud oma lapse ilmetuteks, vaikivateks ümmardajateks.

Tragikomöödia teine seeria
Mingil ajal soovitas mulle teise lapse saamist kunagisest ülikooliõest psühhoterapeut, kes mind üsna hästi tundis, ja ainus, kes mu pereasjadega veidi täpsemalt kursis oli. Pelgasin küll, aga sündis imeline poisslaps. Seda ei osanuks hingestki aimata, et sellega algab mu elu tragikomöödia teine seeria.
Veel kümme aastat lausa ümberkukkumiseni üksnes hoolt ja muret ja askeldusi. Nõnda seda aega mäletangi – kahes spetsriietuses, ühes tööl, teises kodus. Isegi puhkusereisid sooja mere äärde muutusid orjamiseks, ümmardamaks täiskasvanud tütart ja teismeliseohtu poega. Siis püüdsin mehele arglikult selgeks teha, et midagi peab muutma. Tema pani seda ainult imeks – millest ma räägin, meie kohus on anda lastele kõik, mida nad iganes vajavad!
Kahekümneselt otsustas tütar õpingud katki jätta ja mehele minna. Siis olime isaga küll ühte meelt, et see on ütlemata vale otsus, aga püüdsime seda tütrele selgeks teha, argumenteerides võimalikult tolerantselt. Vastuseks saime hüsteeria, et tema ei kavatsegi elada „nii lollakalt” kui meie, ja muidugi abiellus meie teadmata. Nagu arvata oligi, tuli varsti kurtma, et mehe peres kõik joovad, teda ei mõista ega salli, ja lahutas juba aasta pärast. Tuli kodukatuse alla tagasi, aga siis algas alles õige „perepidu”. Poeg heitis meile ette, et hellitame õde, märkamata, mida kõike temal tarvis läheb. Mina olin vait, kui tütar uuesti abiellus ja Norrasse kolis. Nagu ka siis, kui poeg teatas, et teda õppimine ei huvita. Hakkas pärast keskkooli oma seltskonnaga mingit autoäri ajama ja kolis omaette elama. See oli isegi kergenduseks, et peale pisteliste rahaküsimiste kumbki meiega peaaegu enam ei suhelnudki.

Viimane vaatus
Siis juhtus jubedaim, millest ei suuda rääkida muud kui et tütrega me enam ei kohtunudki. Mulle vähemalt pole tänini selge, kuidas täpselt ta hukkus. Vahetult pärast seda polnud ma lihtsalt võimeline ametlike instantsidega asju ajama. Mees mingil määral vist ajas, aga soovitas minul sellesse asjasse üldse mitte sekkuda – muuta ei saa ju enam midagi.
Kaks aastat tuiasin ringi nagu zombi, ennast ainult sajatades – kõik mu olnud mured tundusid väiklased ja tähtsusetud. Käisime mehega kodus teineteisest mööda nagu kummitused. Arvan, et ma üldse ei mõelnudki, mitte millestki, lihtsalt toimetasin nagu robot, vastavalt sissesöödetud, oma tahtest olenematule programmile. Töö oli ainuke, millest hoidsin vaistlikult kinni nagu hapnikutorust, et üldse hingata. Aga seegi polnud veel kõik.
Ühel päeval kutsus mees mu kööki kohvilauda. Teatamaks kiretul häälel, et tema enam ei jaksa selles kabelis elada. Enamgi veel – jutustas mõõdukalt, leebel häälel, nagu psühhiaater hullule, et püüdis teha kõik selle heaks, et perel hästi läheks, aga minust „võitu ei saanud”. Edasi täpsemalt, et hoolitsesin küll laste eest, aga pole neid kunagi armastanud. Lõppkokkuvõtteks – mööngu ma, et selles olen süüdi ainult mina, et tütrega nii läks, kuna poja sündimisest alates oli mulle tähtis ainult tema. Selle peale sain midagi südameataki taolist, nagu pärast kiirabi diagnoosist aru sain.
Mees läkski ära. Varsti palus lahutust, ja luba tutvustada mulle oma tulevast naist, et minagi veenduksin – nii on parem meile kõigile. Et võin rahul olla vähemalt sellega, et on valinud enesele sobivama inimese. (Hurraa - – headesse kätesse!)
Olengi rahul – tegemist on mehe pikaaegse kolleegiga, minust üle kümne aasta noorema väga sümpaatse, lastetu lesknaisega. Lahutasime vähimagi skandaalita, minimaalsete nõudmistega minu poolt. Ostsin enesele ühetoalise korteri, millest on mulle rohkem kui küll.
Vahepeal nägin küll näguripäevi, sest tervis lõi põhjalikult logisema. Sedamööda, kuidas kõbusamaks sain, tuli otsida lisatöid. Mitte otse äraelamiseks, aga pensiaegseteks mustadeks päevadeks, sest tööstaaž ja palganumbrid on mul kesisevõitu, nii et pole mul loota kuigi suurele numbrile. Pealegi tean, et abi pole mul kelleltki oodata.

Poeg heidab ette, ex saadab tervituskaarte
Poeg elab nüüd nüüd juba kolm aastat kodanlises abielus, nagu seda tänapäeval tavatsetakse määratleda. Oli tal samasuguseid katseid ka enne, nüüdne on kestnud kõige kauem. Lapsi neil veel pole, ja pole neid ka eelmistest eludest. Enam ma sel teemal temaga juttu ei tee, sest kui kord küsisin, millal võin lapselapsi oodata, nähvas ta mulle, et miks peaks see mind huvitama, kuna mina vaevalt tal „last kasvatada aitaksin”.
Kui raha silmas pidada, siis olen alati aidanud, peale nende paari viimase aasta. Sestap pole meie vahel enam erilist sidet. Ajab siiamaani oma autoäri – ostab, müüb ja vahetab. Tema ei helista mitte kunagi, pole kunagi käinud mind vaatamas ei haigla(te)s ega kodus. Nüüd paari kuu eest käis. Mitte huvi tundmas, kuis mul ka läheb, vaid selgitamas, miks meie suhted nii imelikud on. Selle pärast, et mina pole kunagi aru saanud ei õest ega temast, sest nemad ei tahtnud elada nii kitsarinnaliselt kui mina. Isa olevat neid õega alati minust paremini mõistnud. Üpris valus oli kuulda saada: vabandagu ma, aga isa naisega on temalgi palju huvitavam mõtteid vahetada kui minuga. Kui ta minema asutas, pakkusin raha. Lükkas selle tagasi, mainides, et kui oleksin tahtnud anda, võinuksin ju saata. Pealegi on talle ammu selge, et mulle on tähtis ainult raha. Miks praegu just eriti, sain kuulda ta telefonijutust paar päeva hiljem.
Nimelt et ju kulub mul seda nüüd rohkem, kuna olen uue peigmehe (!!!) soetanud, nagu „inimesed räägivad”. Arvatavalt vast sellest, et jalutame ühe naabrist vanahärraga tihti koos koeri maja kõrval pargis. Tema on samuti üksi, lapsed käivad USAst harva kodumail, aga kutsuvad teda pidevalt külla. Ta reisimuljeid ja üldse mõttekäike on alati kosutav kuulata. Tänu temale olen paremini kursis sellegagi, mis meie kultuurielus sünnib, sest ise olen sellest tõepoolest lootusetult kaugele jäänud.
Eks-abikaasa koos naisega saadab tähtpäevadeks südamlikke kaarte, mina vastavalt nendelegi. Elavad Pärnus, kutsuvad küllagi, aga... no sellega on nagu on. Selline kõver saatus mul, aga jah – eks ta olegi ju pigem enese tehtud.

Melany jutu pani kirja
Imbi Käbi