Saatus: Mees, kes armastas vaid korra

04.08.2019 20:00
Maria Johanson
Kommentaarid
2
Foto:

Paljud räägivad armastusest nii, nagu oleks tegemist kiirmoe brändi või tänavanurgalt kaasahaaratava võileivaga. Mina pole niimoodi ­elada osanud...

Sellesse ellu, mida ma teadvustanud olen ja mäletan, astusin küllalt traumeeritud poisina. Olen üles kasvanud peres, kus isal polnud kuigi suurt sõnaõigust, ema aga kasvatas meid raudse rusika ning kõva sõimu abil. Küllap sai ka isa mõlemat tunda.
Tõsi küll, ma ei teadnud, et see oleks vale käitumine. Teadsin vaid seda, kuivõrd ebatäiuslik ja puudulik ma olen ning seepärast polegi mul midagi paremat oodata.
Õde pääses ema terrorist varem. Eks ta oli kauem kannatanud ka, ta on minust mitu aastat vanem. Ainsa lapsena perre jäämine ei muutnud midagi – sõim oli igapäevaseks, peks mitte just haruldaseks kaaslaseks.

Eraelul pole loogikat
Koolis olin keskmiselt tubli. Keskmiselt mässumeelne ka, aga kuna ma olen aeglase olemise ja jutuga, siis selleks ajaks olid kõikvõimalikud meeleavaldused enne läbi, kui ma suu lahti jõudsin teha, mistõttu minu mässajaloomus jäi varju.
Hinded olid mul pigem head. Eriti kui juhtus olema selline õpetaja, kel oli aega ära kuulata, mis ma tema ainest selgeks olen saanud.
Mulle meeldisid ja meeldivad kõik alad, kus saab rakendada loogikat. Kõlab hästi, eks? Aga selle lause teine pool on kahjuks see, et inimsuhetega mul eriti asja pole – need loogikale ei allu.
Ülikoolis käisin mitmes, lõpetanud pole ühtegi, aga teadmisi oman mitmest valdkonnast – loodusest ärini.
Diplomi ja teaduskraadi puudumine pole mulle vist ka kunagi takistuseks saanud. Olen olnud nii ettevõtja kui ka palgatöötaja ning jäänud pidama just selle viimase juurde. Sobib mulle paremini – annan tööl enesest võimalikult palju, pärastine aeg on aga minu enda päralt.
Ettevõtjana kippusin töötama ööpäevade kaupa, nagu see kunagi Eestis harjumuspärane oli. Nii rikkusin oma tervise, kuid matsin mõtted olematust eraelust.
Sellega võiksin oma pihtimusele kriipsu alla tõmmata. Oli mees, kes elas ja töötas. Aga kuna jutt just nimelt armastusest algas, eks valgustan siis ka seda tahku oma elus.
Loogilisi lahendusi pole mõtet minu jutust otsida. Oli mees, kes ei elanud, ehkki oleks seda väga tahtnud.

Tüdrukud ja naised
Tüdrukud kui sellised pole mulle kunagi väga huvi pakkunud. Ja palun seda lauset mitte tõlgendada nii, et äkki meeldivad mulle hoopis sookaaslased – kohe kindlasti mitte!
Võib-olla vajutas oma pitseri minu suhtumisel neidudesse asjaolu, et olin oma õe noorem vend. Ehkki mitte täieõiguslik seltskonnaliige, olin siiski alailma mingi tüdrukutejutu lähedal. Pärast seda ei kätke naised eneses saladuslikke müsteeriume, ma usun aru saavat, mida nad üldjoontes tahavad.
Parandagu mind mõni naine, aga minu arvates pole õrnem sugu reeglina kuigi õrn ning nende soovid on mõneti kahetised – nad tahavad meest, kes armastab katkematult ning on alati truu, kuid ei muutu selle juures igavaks. Ja, see suur et... enamasti just nimelt muutub!
Omavanustest neidudest sai mõnest mulle hea sõber. Osa selliseid sõprusi kestab kooliajast tänapäevani, mil mul juba meelekohtades halli on ning mu naissoost sõpradest on saanud emad ja osadest isegi vanaemad.
Minu sõprussuhted naistega pole olnud tihedalt seotud saladustevahetused, vaid pigem sellised ajaproovile vastu pidavad „suhtleme, kui selleks on põhjust”-suhted. Kellega on selleks põhjuseks ühised tööasjad, kellega huvi kirjanduse või ühiskonnakorralduse vastu. Naised, kellega lävin, on meeldivad ja targad, reeglina seotud mõne teise mehe või ka hoopis naisega.
Sõprade seast n-ö murdma minna pole kunagi isegi kaalunud. Minu arvates poleks eetiline kasutada kedagi üksnes füüsiliste ambitsioonide rahuldamiseks, liiatigi kui teine osapool võib uskuda, et tegu on emotsionaalse suhtega.



Kuts(umus)e tekkelugu
Liivi oli algusest peale teistmoodi. Kui ma teda nägin, läbistas mu keha ja teadvust sootuks teistsugune tunne.
Olen lugenud munkade ja nunnade lugusid. Tihti mainivad nad, et tundsid kutsumust, mis tuli ja mida polnud võimalik ignoreerida või alla suruda.
Minu tunne Liivi vastu võiks mahtuda samalaadsesse kategooriasse. Alguses olnud isemoodi tunne kasvas teadmiseks – see naine või mitte keegi.
Mul läks aega, enne kui ma seda tunnet aktsepteerima hakkasin. Jõudsin vahepeal isegi mõelda, et mind on tabanud mõne vaimuhaiguse mingi vorm – muudkui mõtlen ühest naisest...
Tasapisi sain siiski aru, et see vist ongi see, millest kirjanikud kirjutavad pakse raamatuid ja laulukirjutajad laule ning mida kuuleb pea igalt poolt, kui mõni interpreet lauluhäälel kõlada laseb.
Läks veel aega, enne kui ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kas on võimalik, et selline asi juhtub korraga kahe inimese teadvuses. Ja et kas ma peaksin astuma mingeid samme selle võimaluse välja selgitamiseks...
Ja siis ei läinudki enam lõpmata kaua, kui ma mõtlesin välja, et peaks vist kuidagi Liivile mõista andma, et ta on minu silmis teistsugune kui kõik teised naised kogu maailmas.
„Peaks vist” teisenemine otsuseks „Ma teen seda!” võttis, tõsi küll, mõnevõrra kauem aega.

Kas tõesti fataalne enne?
Õnnetul kombel ei pakkunud ma Liivile huvi isegi mitte suhtluskaaslasena. Tegu oli mu hea sõbratari hea sõbratari hea sõbratariga, kusjuures selle keti erinevad lülid asusid üksteisest küllalt kaugel, nii et lambist suhtlema minek poleks nagunii õnnestunud.
Mulle tuli appi juhus. Mu hea sõbratar, olgu ta nimi Mailis, hakkas käima ühe mehega, kes töötas keskastme juhina ettevõttes, kus töötas ka Liivi. Peatselt kutsus see mees mind sinna tööle ning mina läksingi. Uskudes ise siiralt, et see on saatuse sõrm. Minu fataalsest teadvustamisest, et Liivi on „see naine”, oli selleks ajaks möödunud ligi neli aastat.
Mailis ja mind tööle kutsunud mees omavahel paarina ei sobinud, kuid nad jäid sõpradeks nii omavahel kui ka minuga. Selle üle on mul hea meel, sest mõlemad on mulle mu olematus, kuid valusas armuelus palju toeks olnud.
Aga kõigepealt ajas tagasi. Minust ja Liivist said kolleegid. Ma sain iga päev käia ruumides, kus liikus tema ning hingata õhku, mida hingas tema.
Seda oli, minu arvates, väga palju. Nii palju, et kuude kaupa ei tundnud ma vajadust temaga isegi mitte rääkida. Niigi olin ju talle väga lähedal ning palju saavutanud.

Tantsi minuga armastuse lõpuni
See oli Mailis, kes veenis mind, et ma Liivi ettevõtte peol tantsima võtaksin. Ta ise rippus tantsupõrandal katkematult oma toonase kallima kaelas, nii et ausalt öeldes oli seda veidi imelik vaadatagi.
Aga ma tegin selle sammu ära. Ma läksin ja kummardasin Liivi ees. Juhtus imede ime! Mu unelmate naine tõusis, naeratas ja tuli minuga tantsupõrandale.
Kahjuks olen ma äärmiselt vilets tantsija. See vist oli elu esimene koos tantsitud tants naisega. Ning kuna tegu oli minu jaoks elu suurima läbimurdega, ei suutnud ma tolle tantsu ajal öelda ainsamatki sõna.
Laulu mäletan ma küll. Leonhard Cohen laulis „Dance me to the end of love” – ja see oleks pidanud ju ometi kõik ütlema, et ma ta just selle laulu avataktide saatel tantsima palusin. Sest mina teadsin, et „end of love” ei tule minu tundes tema vastu kunagi.
Mailis ütles hiljem, et ma olen loll. Võib-olla on tal õigus.
Igatahes naeratas Liivi mulle loo lõppedes ning kiirustas oma kohale tagasi. Õigupoolest ei saanud ma teda saatagi – loivasin vaikselt ta järel ning kui ta lauda oli istunud ning mulle enam tähelepanu ei pööranud, liikusin edasi, nagu oleks see mul algusest peale kavas olnud.

Koerad ja politsei
Aasta hiljem polnud ma ikka kaugemale jõudnud. See oli jällegi Mailis, kes veenis mind, et ma peaksin Liivile oma tunnetest avameelselt rääkima.
Iseenesest polnud mul selle vastu midagi. Ma pole loomult keerutaja. Ning Mailis ütles, et ma raiskan ennast, kui räägin Liivist üksnes temaga, kuid jätan oma tunnete sihi ilma võimalusest isegi teada saada, mida ta minu jaoks tähendab.
Oli külm ja tuisune talveilm, kui ma end lõpuks kokku võtsin ja minna otsustasin. Kell oli päris palju. Ma ostsin kolm roosi kaasa ja loksusin viimase linnalähedase liini bussiga sinna, kus Liivi elas. Sel päeval pidi kõik muutuma, uskusin ma. Olin lõpuks ometi Liivi jaoks valmis saanud.
See külaskäik osutus täielikuks läbikukkumiseks. Mu armastatud naine ei lasknud mind sissegi. Küll aga ajas ta mulle kallale oma koera ning karjus, et kutsub politsei, kui ma teda ahistan. Mis mõttes ahistan – ma polnud jõudnud talle teregi öelda...!
Igatahes tulin ma sealt ära. Kõndisin jalgsi linna tagasi ning küsisin Mailiselt, kas ma tohin end tema kodus purju juua. Sain selle loa ning täpselt seda ma tegingi.
* * *
Sellest on möödas üle kahekümne aasta. Midagi pole muutunud. Kõige vähem minu tunded Liivi vastu. Usun ikka veel, et elul on meie jaoks mingi plaan, sest minu teada pole ka Liivi elus kedagi. Aga suhelnud ma temaga pärast seda enam pole.
Nüüd peaks olema tema kord tulla. Mina võtan ta alati vastu, kui ta selleks kunagi valmis peaks saama.

Helduri jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1561 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
psiholoog

vaene poiss elas oma noore elu rusika ja tapeedi vahel ning hiljemgi sama suhtumine saatjaks. kindlasti oli ka Liivil mingi nooruses kogetud probleem. kui kaks taolist kokku saavad, tulebki algul jama, hiljem elu õpetab elama. kipub ka nii olema, et mõlemad ehmatavadki ära ning elavad oma elu lõpuni aru saamata, miks nendega niimoodi juhtus.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi