Saatus: Mees tahtis haaremit teha

09.06.2019 16:00
Marta Roosipuu Illustreeriv foto: A. Pärtel
Kommentaarid
0
Foto:

Tihti on kuulda olnud haaremitest Egiptuses ja mujal idamaades, kuid ka Eesti ­kodukamaral juhtub nii ­mõndagi. Suhtedraamad ja ­segapuntrad on tegelikult meilgi ­tavaline nähtus.

Maire on kolmekümnendates naine, Ivar neljakümnene mees. Maire ja Ivar tutvusid soojamaa reisil. Jätame igaks juhuks mainimata, millisel maal, et asjaosalised end ära ei tunneks. Nad olid ühes hotellis ja juba esimesel õhtul õhtusöögi ajal tabasid üksteise pilgud ja sädemest lahvataski leek.
Maire oli üksik naine. Ta oli äsja lahutanud ja vajas ruumi, aega ning hoolitsust.
Ivar on vene juurtega, Eestis sündinud ja kasvanud mees, kes ütles Mairele, et ta on vaba ja vallaline.
Mairel kahtlusi ei tekkinud, kuna keegi Ivarile ei helistanud ega ka kirjutanud. Tal oli piisavalt aega Maire jaoks. Nad käisid igal õhtul väljas jalutamas, istusid küünlavalgel ja kuulasid merekohinat. Pikad jalutuskäigud kuuvalgel, öised jutuajamised ja romantika. Kõik justkui klappis ja tundus kui muinasjutus. Maire arvas, et kuna ta on alles suhtest tulnud, võtab sedagi suhet rahulikult ega kiirusta kokku kolimisega, mida Ivar juba esimestel kohtumistel plaanis.

Vanemate õnnistus olemas
Kodumaale tagasi jõudes oli Maire plaan lihtsalt Ivariga aeg-ajalt kohtamas käia, kuid Ivar oli ülepeakaela armunud ja vedas naise igal õhtul välja ning viis ta oma sõpradega kohtuma ja isegi oma vanemate juurde maakodusse.
Mõne kuu möödudes hakkas Ivari ema juba rääkima, et ilmselt on Maire ta pojale parim naine, lisaks asus juba pulmi planeerima. Maire imestas ning oli ausalt öeldes ka meeldivalt üllatunud, et mehe pere ta nii hästi vastu on võtnud.
Ivari vanemad elasid maal metsade vahel, neil oli suur talu ja palju koduloomi. Maire ja Ivar elasid eraldi, kuid plaanid olid kokku kolida. Nad käisid koos kinnisvara vaatamas. Maire tahtis veidi linnast välja, kas korterisse või ridaelamusse, Ivar aga arvas, et parim elupaik on siiski kesklinna, kus kõik on käe-jala juures.
Lõpuks leidsid nad mõlemale sobiva elamise, sest naine oli nõus oma soovide osas järeleandmisi tegema. Juba Mairele tunduski, et nad leidsid oma pesa, et pere luua. Mairel veel lapsi ei olnud, Ivaril oli üks täiskasvanud poeg, kellega tal väga hea kontakt puudus, sest poiss oli kasvanud emaga.
Paarike unistas ühistest lastest. Kuid ühel hetkel hakkas Mairele sisetunne väikeselt ja vaikselt alarmi andma. Talle tundus kahtlane, et kui korter nüüd juba leitud ja kõik justkui sobis, hakkas mees muudkui põhjuseid leidma, et mitte seda osta. Maire ütleb, et tagantjärele mõelda oli ta ikka väga väga sinisilmne.
"Ma olin harjunud inimesi usaldama, mitte iga asja pärast kahtlustama. Ma arvasin, et ju ta mõtles ümber või on tal hirm pangalaenu ees," kirjeldab naine, kuidas ta oma suhte muutumisele ikka ja jälle positiivselt mõtles ning põhjendusi otsis.

Naised kohtusid juhuslikult
Mairele ei tundunud olevat selles midagi kahtlast, et mees aeg-ajalt n-ö levist väljas on, sest ta käis ju välismaal tööl. Samuti ei tundnud talle kahtlane, et mees ka vahepeal Eestis olles ööbis mujal. Küll oli vaja sõbra sauna ehitada, küll oli vanemate kasvuhoones katki läinud või veel midagi teha, kuhu naist ei tahtnud kaasa võtta, sest naise jaoks oli seal igav või ebamugav. "Ma üldse ei tulnud selle pealegi, et ta võiks valetada," ohkab Maire.
Kord läksid Maire ja Ivar koos mehe vanemate juurde nädalalõppu veetma. Vanemad olid ise reisile läinud ja palusid Mairel koeri toita ning kodu hoida. Ivar küttis sauna ja tegi kaminasse tule.
Maire tõi juba veini välja, et romantilist õhtut veeta, kui kõik see ilus suhe ühtäkki pea peale pöördus. Maire tuli just kasvuhoonest, kui nägi, et koerad värava juurde saba liputades jooksu panid. Maire üritas neid tagasi kutsuda, kuid koerad ei teinud kuulmagi. Väravast astus sisse keegi naine, kelle peale koerad ei hakanud haukuma, vaid liputasid sõbralikult saba. Naine seadis sammud eneseteadlikult kohe maja suunas.
Maire arvas, et ju on tegemist mõne sugulasega, kellega ta pole veel tutvuda jõudnud. Ta läks naisele vastu. Naised tervitasid viisakalt ja seepeale küsis võõras naine, et kus ta abikaasa Ivari võiks leida.
Maire arvas, et ta näeb und või on midagi väga segamini läinud ja küsis üle, kas ikkagi Ivarit on vaja? Naine vastas rahulikult ja nüüd juba konkreetsemal toonil, et jah, ta otsib oma abikaasa Ivarit ning uuris Mairelt, kellega on tegu. Maire oli seepeale kui puuga pähe saanud ja vastas, et tema arvates on ta juba pool aastat olnud Ivari naine.



Mees põgenes ära
Naised vaatasin teineteist pealaest jalatallani üle ja siis äkki pahvatasid naerma. Maire ütleb, et mida sa hing ikka oskad selles olukorras teha. "See oli nii absurdne, et tundus lausa koomiline," kirjeldab ta ja lisab, et sündmuste käik läks veel absurdsemaks, sest Ivar tuli hoovi ja nähes naisi värava juures, hüppas üle aia ning põgenes. Ka see tundus nii argpükslik tegu, et ta hakkas seda meest, keda ta oli imetlenud ja armastanud momentaalselt vihkama ja lausa jälestama. See polnud tema silmis mingi mees ja mehetegu.
Naised ei vaevunud meest otsima, nad korkisid veini lahti ja haudusid kättemaksuplaani. Tuli välja, et Ivar oli abielus Enega, kes elas koos nende ühise lapsed Rootsis ja teadis, et Ivar töötab pikamaa autojuhina. Maire aga teadis, et Ivar töötab logistikuna ja käib tihti Skandinaavias tööotsi tegemas, kus tal on hirmus kiire ja suhtlemiseks aega ei jagu. Sel ajal, kui ta Rootsis ühe naise juures oli, teadis teine, et mees on tööl ja levist väljas. Kui aga Ivar Eestis käis, oli Rootsis elav pere ootel, sest Ivar maalis kodumaal käigust sellise pildi, et naine koos lapsega sinna mingil juhul tulla ei tahaks. Küll oli üks, siis teine häda ja kolmas ka. Eks Ene oli juba kuus aastat Rootsis elanud ja töötas seal, ta väga Eestisse ei kibelenud ka. Kui ta paar-kolm korda aastas käiski, olid need suvepäevad mõnusalt Ivari poolt korraldatud. Tavaliselt veetsid nad aega maal Ivari vanemate, Ene vanemate juures või kuskil spaas vedeledes.

Perfektne kaksikelu
Ene ja Maire ei suutnud uskuda, et Ivar nende mõlema eest nii oskuslikult oma suhet varjanud oli. Ja mis kõige kummalisem, Ivari vanemad olid ju ka mõlema naisega kohtunud. Nad olid käinud ju ometi Ene ja Ivari pulmas ja nende lapsi hoidnud, kui need väikesed olid. Nüüdseks olid lapsed oma elu peal ja elasid-õppisid ka välismaal.
Kui naised olid veini ära joonud ja öö ära maganud seal vanemate talus, ilma et nad Ivarit oleks otsima hakanud, otsustasid nad et lähevad kumbki siiski oma teed ja Ene lubas ka lahutuse sisse anda. Ta puistas Mairele südant ja tunnistas, et oli ise ka aimanud, et midagi kahtlast on teoksil, sest neil juba ammu seks oma abikaasaga ei klappinud. Mees oli alati nii väsinud ja äraolev, kui kodus käis, et sellest Ene ka järeldusi tegi. Aga seda alles tagantjärele. Muidu püüdis ta ikka vabandusi leida, et küllap oli töö raske või stress. Mees ju raha koju tõi ja selles osas ei saanud ühtki paha sõna öelda.
Maire räägib, et alles siis, kui ta koju jõudis, sai ta päriselt aru, millisesse situatsiooni oli end mässinud. Ta helistas Ivari vanematele ja ütles välja kõik, mida nendest arvas. Paraku pidid nad roamingu hinnaga seda ka kuulama. Siis püüdis ta Ivarit kätte saada, kuid asjatult – mehe kõik telefonid olid välja lülitatud.
Ta kirjutas Ivarile e-maili ja saatis sõnumid. Maire sõnul trummeldas tal peas vaid üks mõte – kuidas ma sain nii rumal olla ja midagi ei märganud. Ega asjata ei öelda, et armastus teeb pimedaks. Täpselt nii oligi – Maire oli kui pimedusega löödud, ta uskus siiralt kõike neid ilusaid sõnu mida mees talle oli rääkinud ja kõiki neid valesid. Nüüd aga tema sinisilmsus kadus koos mahanutetud ripsmetuššiga. Maire ei suutnud nädal aega tööle minna ega millegagi tegeleda, ta ainult nuttis ja otsustas, et edaspidi ei usalda ta enam ühtki meest. See oli liiga valus kogemus ja lõi jalad alt ära tükiks ajaks. “Ma ei julge enam kedagi usaldada. Ma olen kindel, et ma ei abiellu kunagi ega lase ühtki meest enam endale lähedale, pahvatab Maire ja lisab siis juba vähe positiivsemal toonil: “Eks see võtab veidi aega, kuni suudan vanast valust lahti lasta ja täiel rinnal nautida seda uut, mis mu ellu on tulemas. Ma siiski usun, et on tulemas minu jaoks ka midagi hea. Kõik mehed ju ei ole sead.“

Pruut igas sadamas
Ta ütleb, et ta teab, mis ja kuidas peab käituma ja mida peaks tegema, et olukorrast välja tulla, ja oskab teisi õpetada, see on lihtne, aga ise... Ta ise… kuna suhe Ivariga oli pime armastus ja ta elas kaaslase heaks unustades enda vajadused ja kaaslane pidas rõõmsalt armukesi. Või noh, õigemini pidas ta ju Mairet armukesena.
Ene teadis rääkida, et Ivaril on neid armukesi veel. Kas just nendega paralleelselt, aga vähemalt varem on neid olnud. Ju siis mees tahtis haaremit teha, aga mitte ausalt ja avalikult vaid salaja, nii et igas sadamas ootaks teda mõni näitsik. See lihtsalt tundus nii uskumatu, kuidas on võimalik üle aasta sedasi varjuelu elada.
“Aga tuleb välja, et kõik on võimalik! Ärge olge liiga naiivsed ja usaldavad. Küsige eelnevate suhete ja ekside kohta ja püüdke nendega juba suhte ajal ühendust saada, et veenduda, kas ikka on eksid, või mitte...Paraku meil on isikuandmete kaitseks kõik tehtud ja seda ei ole võimalik teada saada, kas mees on juba abielus või mitte. Kahjuks ei ole aga südamete murdmise kaitset veel olemas, nii et selle eest peab ise hoolt kandma ja mitte ülepeakaela armuma,” võtab Maire oma elu valusa õppetunni kokku.

Vaadatud 1698 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi