Saatus: Mehe tagasi saamiseks loobusin osast oma elust

10.05.2020 20:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Oma abielus sain ma hästi aru, kui palju on selliseid nn olmetõdesid, mis tegelikult ei kehtigi. Pigem suunavad need inimesi teineteisest mööda elama.

Arvan, et ma ei eksi ei liigsesse tagasihoidlikusse ega ka ülemäärasesse kõrkusesse, kui ütlen, et olen üsna tavaline naine, kes on üsna tavalises abielus üsna tavalise mehega.
Minu enda jaoks oleme me muidugi mõlemad ainukordsed, täpselt nagu on üks ja ainus ka meie abielu. Kasutasin väljendit tavaline seepärast, et rõhutada – meie suhte tõusud ja mõõnad ei meenuta millegi poolest seiklusfilme ega kuumi romaane. Siit ei leia patuseid liialdusi ega peadpööritavalt ohtlikke olukordi. Minul pole olnud ainsatki kõrvalsuhet ning on võimalik, et ka minu mehel mitte.
Meie elutee kulges kenasti ja rahulikult ühes Eestimaa alevis, kuhu mõlemad peatselt pärast ülikooli tööle olime tulnud. Mina olen õpetaja ning minu ülesandeks on tagada, et põhikooli jütsidel inglise keele alused kenasti selged oleks. Praeguseks on mul juustes halli, meie mõlemad pojad on suured ning poolsajandit märkiv sünnipäev on juba meelestki läinud.
Nõukogude ajal alustanuna tegi riigikorra muutus mulle väga palju head meelt. Mitte keegi ei kahtle selles, et inglise keelt läheb igal sammul praktiliselt vaja. Rända Euroopas, Ameerikas või Venemaa suurlinnades – igal pool on selle keele oskajaid.
Minu mees on õppinud maamõõtjaks ning ka selle ameti pidajail on alati rakendust olnud. Nii oleme olnud küll mõnikümmend aastat tagasi madalate sissetulekutega, kuid mitte kunagi puuduses.

Tants sobis ja vestlus samuti
Puudust pole olnud ka meeldivatest aspektidest meie suhetes. Loomulikult ei osanud ma selle pika ja viisaka noormehega ühel ammusel ajal toimunud noorte tantsuõhtul tutvudes aimata, et tegu saab olema tähtsaima mehega minu elus.
Aga tants sobis ja vestlus samuti. Olime vist mõlemad tänapäevases mõttes veidi nohiklikku tüüpi – vesteldagi meeldis kõige enam raamatutest ja teaduse uuematest saavutustest.
Igatahes jäime mõlemad ootama järgmist pidu. Ja siis järgmist ning siis leppisime juba kokku, et võiksime kohtuda ka pidude vahelisel ajal.
Meile meeldis jalutada ja vestelda. Ning kui olime end keskoolist läbi ja ülikooli keskpaikalutanud ja vestelnud, olime mõlemad kindlad – just selle inimesega tahaks veeta oma ülejäänud elu.
Meie korralikkust näitab seegi, tänapäeval üsna ebatüüpiline tõik, et mehe ja naise vaheliste intiimsete saladuste tundmaõppimiseni jõudsime me alles siis, kui seaduslikult ühist perekonnanime kandsime.
Meie mõlema jaoks oli niimoodi ainuõige ning minu jaoks oli väga tähtis seegi asjaolu, et võisime kõigil isiklikel teemadel teineteisega rahulikul toonil rääkida.
Esimese poja ootele jäin ülikooli viimasel kursusel, nii et jõudsin diplomi kätte saada ning sõlmida põhimõttelise kokkuleppe oma praegu kodualevi kooli toonase direktoriga, et kui mu dekreediaeg lõpeb, tulen tööle selle inglise keele õpetaja asemele, kes juba mitu aastat pensionile jäämisest unistas.
Jüri, mu hea ja armas abikaasa, sai samuti selles alevis tööd ning meil vedas sellegagi, et saime ühena viimastest kena kolmetoalise korteri vastselt valminud kolmekordses majas. Selles samas läbi maja päikesepiiri püüdvas kenas korteris elame ka praegu, enam kui kolm aastakümmet hiljem.

Andsin enesest 110%
Meie elu on olnud peamiselt sama päikeseline nagu sissevaade meie koju, kui keegi seda pildistada sooviks. Mina ise pole olnud pildistavat või jäädvustavat tüüpi inimene. Olen lihtsalt elanud, tundnud elust rõõmu ning mitte liiga palju analüüsinud. Kõik oli ju hästi, miks siis tegeleda oma tunnete ja suhetega, kas pole...
Olin enese üle uhke, sest tundsin, et annan enesest igas eluvaldkonnas 110 protsenti. Tundsin, et seda teeb ka minu mees ning olin uhke meie mõlema üle.
Olime pühendunud lapsevanemad, käisime ja tegime palju koos oma poegadega. Tagantjärele julgen väita, et oleme lapsevanematena õnnestunud, sest poisid on tublid ning saavad oma eluga hästi hakkama. Vanem neist on juba imearmsa tütrekese isa ning mina kirjutan pikemalt mõtlemata alla väitele, et vanavanemlus on vanemarõõmude kordus ilma kohustusteta. Ehkki – sellegi tundeni tuli mul kasvada...
Kui pojad olid suuremad, leidsin eneses jõudu ja motivatsiooni üha enam pühenduda koolile ja oma õpilastele. Siingi on, millele uhkelt tagasi vaadata – mahajääjaid pole mul praktiliselt olnudki, tublimaid aga on igal aastal jagunud mitmel tasandil tunnustust vastu võtma.
Lisaks koolile teostasin end ka kohalikus naiskooris ning rahvatantsurühmas. Proove ja trenne tegime mitu korda nädalas, enne olulisi esinemisi suisa iga päev. Meie tublid kollektiivid on üles astunud nii tantsu- kui ka laulupidudel. Ning kuna meie omavalitsusel on head sõprussidemed mitmete teiste maade sarnaste omavalitsustega, oleme käinud ka toredatel kultuurivahetusreisidel.

Suhete elukaar
Loomulikult olin ma enese tööde ja tegemiste üle õigustatult uhke ning tundsin end ka igati hea abielunaisena. Oma meest pole ma petnud ei teos ega sõnas, mõtteski mitte kunagi.
Võin ausalt öelda, et isegi pilk pole võõrastel meestel peatunud – õigupoolest pole neid mu ümber olnudki. Koolis ümbritsesid mind peamiselt sookaaslased, naiskooris ning -rahvatantsurühmas samuti.
Sedasama usun ka oma mehest. Vähemalt pole ma kunagi kahtlustanud, et talle võiks huvi pakkuda mõni võõras preili või proua.
Ometi tajusin aasta-aastalt üha enam, et midagi meie suhetes muutub ja teiseneb. Ja mitte tingimata paremaks.
Elu oli ilus, ka abielule ei saanud otseselt midagi ette heita, kuid... Kuhu ometi olid kadunud meie omavahelised vestlused? Millal lõppesid meie ühised jalutuskäigud?
Kui püüdsin meenutada, millal viimati vaatasime koos mõnd filmi, siis ei tulnud mulle mitte midagi meelde. Aga millal puhkasid mu sõrmed tema peopesas või tema käsi mul seljal? Millal jagasime omavahel intiimsusi, ei tulnud mulle üldse meelde.
Korraga avastasin, et olen küll teadlik inimese elukaare eri aegade eripäradest. Aga ma ei teadnud, kas ka suhetel on oma elukaar. Ja kui on, siis kuidas see mõjutab mu abielu?
Ehkki minu põlvkond pole suurem asi suhetest rääkija, püüdsin siiski omavanustelt abielunaistelt ääri-veeri uurida, kuidas on elu ja suhted nende kodudes.
Sain aru, et paljuski samamoodi nagu minul. Kired on vaibunud, ühised tegevused justkui olemas, kuid sageli suheldakse rohkem oma töö ja hobide baasil kui oma abikaasaga. Ja kõik tundusid seda pidavat pigem normiks kui erandiks.

Peab olema ka teisi võimalusi
Aga mina tundsin, et peab olema ka teisi võimalusi... Mõtlesin põhjalikult järele ning tuletasin meelde, miks ma Jürisse armusin. Kas midagi sellest on veel järel?
Selle mehe pikk kogu ja rahulik hoiak olid esimesed, mis mulle tol kaugel tantsupeol silma jäid. Ja need olid alles, muutumatutena. Tema silmavaade – oo jaa!
Tema viisakus nii minu kui ka kõigi teiste inimestega suheldes – ka see, minu jaoks nii sümpaatne ja tähtis omadus, polnud kusagile kadunud.
Aga kas meil on teineteisega veel midagi rääkida? Ühel õhtul, kui peavalu tõttu olin jätnud tantsutrenni minemata, sättisin end mehe kõrvale uudiseid vaatama. Enne tegin meile veel teed ja suupisteid, et oleks mõnus olemine.
Ja oligi mõnus. Ja endiselt meeldis mulle kuulata, mida Jüri maailma asjadest arvab. Tema tähelepanekud on alati nutikad ja baseeruvad laialdastel teadmistel nii poliitika, ühiskonna kui ka majanduse vallas.
Küsisin mehelt, miks me enam õhtuti jalutamas ei käi. Ja kuulsin oma suureks üllatuseks, et tema käib endiselt. Lihtsalt aegadel, kui mina kas laulan või tantsin. Nii palju siis sellest, et ma tean, mida mu mees teeb või mis talle korda läheb.

Armastus polegi kadunud!
Igatahes oli mul mõtlemisainet. Kas ma tahan sellist elu, nagu mu kolleegidel ja hobikaaslastel? Või teistsugust – rohkem oma mehele ja suhtele keskenduvat?
Mõistus ütles, et kõik on ju hästi. Süda ütles, et saaks veel paremini ning ma otsustasin kuulata oma südant.
Ma loobusin laulmisest ning jätsin enesele vaid ühe huviala – rahvatantsu. Nüüd oli mul kolm lisaõhtut nädalas juures ning ma veedan neid koos Jüriga. Me teeme koos süüa ja sööme, käime kahekesi jalutamas ning vaatame koos uudiseid või mõnd filmi.
Tunnen end taas, nagu oleksin oma mehesse armunud – ja sedasama tajun ka tema poolt. Jälle on tekkinud meievaheline väikeste märkide süsteem, taastunud on ka meievaheline füüsiline lähedus.
Ja millest ma siis loobusin? Laulukoorist! Ja osadest vestlustest ja sõbrataridega veedetud ajast.
Aga abiellunud polnud ma ju mitte nende, vaid oma mehega. Seepärast julgen ka väita, et need, kes peavad suhete ajas jahenemist ainuvõimalikuks normiks, võivad ka eksida.

Moonika jutu pani kirja
Maria Johanson



Vaadatud 1317 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi