Saatus: Meil on, mille üle õnnelik olla

Mu kahekümne kuues sünnipäev sai ilusaimaks päevaks kogu mu senises elus – mees, kellega olime koos ­olnud vaid ligi kuus kuud, palus mu kätt ja südant!

Lõpuks ometi olin selle lävel, millest unistasin lapsest saadik – algab tõeline perekonnaelu.
Sest kuigi olin isa-ema ainuke laps, perekonda mul polnud. Võib-olla on patt sellest nüüd nõnda rääkida, sest mõlemad nad on juba ammu toonelas, aga nii see oli. Kõik selline, millest räägivad ilusad muinas- ja muidu lastejutud, jäi minul kogemata. Vanemad läksid verinoorelt paari, minu said juhuslikult ega osanud vast minuga midagi peale hakata. Eelkooliealisena mu eest mingil määral ikka hoolitseti, aga edasi eksisteerisin nagu omaette. Vanematel oli palju tegemist ikka väljaspool kodu, kodus palju pidutsemist jne... mis sest enam rääkida. Põhiliselt kasvatas mind isa õde, kes suri, kui olin viieteistkümnene. Sestpeale jäin praktiliselt ihuüksi.
Muidugi oli sõpru ja häid inimesi, kes aitasid, aga põhiliselt tuli ise hakkama saada, mida ka kõigest väest püüdsin. Tahtsin tõestada, et mina vanemate moodi elada ei taha, elama ei hakka, ja teen kõik selleks, et minu peres ükskord kõik õnnelikud oleksid. Õppisin ameti kätte, ei põlanud ühtegi lisatööd. Küll tagasihoidliku, aga oma elamise teenisin välja. Armulood lihtsalt niisama mind ei ahvatlenud, ootasin meest, kellesse usun, kellest saab meie laste isa. Ja olin ta nüüd siis leidnud.

Kahjuks oli vara hõisata
Leidsime, et oleme nö ühtemoodi kohe lausa kõiges – tema vaated tulevikule kattusid täielikult minu omadega. Muidugi olin talle üksipulgi jutustanud oma lapsepõlvest ja üldse kõigest senisest. Mind liigutas see, kuivõrd see teda liigutas, ja kuivõrd talle, nagu mullegi, meeldisid väikesed lapsed. Meie armastus tundus lihtsalt hiiglama suur, meil oli teineteise seltsis turvaline olla. Salamisi kujutlesin mina, et kui meie suhe aasta samas võtmes kulgeb, siis läheksin talle kindlasti naiseks. Ja nüüd siis see sünnipäev!
Muidugi andsin sedamaid ja kõigest südamest oma nõusoleku. Ühte meelt olime ka selles, et pole meil mingit suurt pulmapidu vaja – aitab väikesest sõprusringist. Ta mõistis, et mind mingil määral riivab see, et tema rikkad vanemad mulle ülalt alla vaatasid. Seda andunumalt ta tõotas, et meil pole kelleltki midagi vaja – kõik on saavutatav ja saadav meie eneste jõust.
Kolm nädalat hiljem sain eneselegi üllatuseks teada, et olen rase. Nüüd kasvas õnnetunne taevani, ja loomulikult kuulutasin seda kohe ka lapse isale. Telefonitsi – ei mallanud kohtumiseni oodata. Ta oli hetke vait, siis ütles, et räägime sellest kodus, ja pani toru ära. Õhtul teatas, et peab kohe tunni pärast ametiasjades ära sõitma – paariks päevaks. Tuli tagasi rusutuna, isakssaamise asjus pomises, et ta ei mõelnud, et see nii äkki peaks tulema, et me ei või vast praegu veel seda enesele lubada... Parem ma sellest rohkem ei räägi, kui lisan vaid, et veel nädala pärast pakkus ta mulle raha ja heast tuttavast arsti...

Uued rõõmud, uued mured
Nüüd teadsin, et sestpeale saab mu elu mõtteks ainult poeg. Et künnan või ninaga maad, aga kasvatan tast õnneliku ja tubli inimese – pole mina ju ainuke üksikema. Ta ilmaletulek lõi mu maailma uutmoodi särama, kõik hingevalud tundusid totrusena selle õnne kõrval, mis mul nüüd suisa käegakatsutavalt olemas oli.
Mul polnud aega ega energiat olnu meenutamiseks, olin jäägitult oma uues, alles nüüd nagu päriselus. Kuni ühel õhtul, kui poeg oli just äsja aastaseks saanud, tõusis tal esmakordselt elus kõrge palavik, ja kiirabi viis meid lastehaigla boksi. Seal oli juba üks ema pooleteiseaastase, juba pea tervenenud pojaga. Viimane oli üliaktiivne, sädistas ja askeldas – väga armas tegelane. Ema ei teinud tast suuremat välja, muudkui jõi tasside kaupa teed ja lahendas ristsõnu, ajuti poisi peale käratades. See oli väga võõristav. Soovisin neile kõike parimat, kui nad juba järgmisel päeval välja kirjutati.
Nende asemele tõi õde uue imetillukese patsiendi, mähitud luitunud tekki, emata. Judinad jooksid üle selja, kui õde rääkis, et ajutiseks – selles ruumis, kus ta paikneb, parandatakse mingeid torusid. Et ema ütles tast lahti ligi aasta tagasi, pärast sünnitust. Hoolekandeorganid pole veel otsustanud, mis tast edasi saab, esialgu peab ta veel kosuma. Sest välja näeb nagu kuuekuune, aga on tegelikult juba aastane (vaid mõni päev noorem minu pojast).
Jäin üksi kahe lapsega. Kui uustulnuk häält tegi, läksin vaigistama, paitasin tal pead. Väetike vahtis mind pärani avatud silmi, nagu väike vanainimene. Olin vapustatud – vaeseke ei mõista veel, mis temaga juba juhtunud on ja edaspidi veel juhtuda võib. Kuidas saab midagi sellist küll maailma mahtuda...

Mind nimetati skandalistiks
Pärast kella kaheksat õhtul ei tulnud beebi juurde enam keegi. Otsisin õe üles, küsimaks, kas teda ei peaks veel toitma, vähemalt ümber mähkima. Sain vastuseks, et ta on nii harjunud – las magab, see kosutab. Umbes kell 3 öösel hakkas laps meeletult karjuma. Kuna kedagi ei tulnud, andsin talle vett juua, mähkisin lahti. Pilt, mis avanes, ajas vihale. Vahetasin beebil pampersi enesel kaasas olevaga, aga ta kisas ikka. Selle peale ärkas minu poeg ja siis karjusid nad juba kooris.
Lõpuks tuli kohale üks sanitarimammi, kes mu pretensioonide peale pahandas, et mis isetegevust ma siin viljelen. Kära paisus üha suuremaks, kuni läksin õde otsima. Teistest palatitest tulid välja mõned emad, kellele sanitar tänitas, et on alles inimesed (st mina) – ei tea ise ka, mida tahavad, muudkui topivad oma tarkust. Paar noorprouat sisitasid, et vähemalt öösel ei maksaks skandaalitseda – „ega te kodus ole”...
Hommikul viidi õnnetuke ära. Ülejärgmisel päeval saime arstilt kuulda, et meiega on kõik korras – lapsel enam palavikku polnud, ei ka viirusnakkust, nii et võime koju minna. Arst, minust veidi vanem, kõrendkõhn ja sünge olekuga mees, ei mõjunud lastearsti kohta kuigi vastutulelikuna. Aga kui juba niikuinii skandalist, võtsin südame rindu ja küsisin ta käest, mis sellest mu ajutisest naabrikesest edasi saab. Tema vastas, et läheb nädala paari pärast väikelastekodusse, ja küllap vastavad teenistused talle ükskord ehk õiged kasuvanemad leiavad.

Hing ei andnud rahu...
Elu läks oma rada, aga mulle tuli ühtelugu ikka meelde see väike armetuke. Juba enne seda juhtumit, oma emapuhkusest peale, olin osalenud mõnel heategevusüritusel, mis andsid omamoodi meelekosutust. Paari kuu pärast nägin ühes telesaates, kuidas vabatahtlikud väikelastekodus hoolealustega mängimas ja neid lõbustamas käivad. Kuigi mäletasin haiglast ainult heitlapse eesnime (Karl), uurisin välja, kuidas teda külastada võiks. Kõigest instrueeritud, läksime oma põnniga ükskord kingitustega kohale.
Minu imestuseks tatsas Karl juba oma jalgel, ühe mehe käekõrval. Seda enam üllatusin, kui tõdesin, et see oli toosama meie raviarst. Nüüd oli ta hoopis lahkem, jutustas, et tegelikult on ta kirurg, kes Karli jalgu opereeris, et põnn on üks tema doktoritöö „tegelane”, ja üldse – on kuidagi juba harjumuspärane teda külastada, sest laps rõõmustab, mis ju talle parim rohi. Tema imestas muidugi omakorda, miks mina tulin, ja rääkisin täiesti ausalt nii nagu oli. Jätsime sõbralikult hüvasti – ehk kohtume siin veel tulevikuski!
Loomulikult ei läinud see laps mul ikka meelest. Vahepeal mõtlesin isegi, et hakkan ta vanemaid (vähemalt ema) otsima. Küsimaks, kuidas ometi sai ta lapsest lahti öelda, on ju aitajaid, kui tal mingi eri põhjus on lapse mittekasvatamiseks... Järgmisel korral seal doktoriga kohtudes rääksin sellest talle. Ilma mulle lugu pikemalt avamata mainis tema vaid, et ema leida pole võimatu, küll aga mõttetu – tegemist on pöördumatu narkomaaniga.
Varsti pärast seda nägin imelikku und. Olime oma pojaga nagu kuskil suures pargis, liivakastide jm lastevärgiga, aga miskipärast polnud seal ühtegi last. Kuni silmasime väikest poissi, kes pingil konutas. Lähemale minnes jäin keeletuks – see oli nagu minu poja kaksikvend. Samas ärkasin üles.
Kui sellest doktorile (kellega nüüd juba ühise visiidi Karli juurde olime kokku leppinud) rääkisin, uuris ta mind kuidagi isemoodi pikal pilgul, küsides siis otse, kas minu pojal isa ikka on. Vastasin reipalt, et muidugi, ainult ma ei tea, kus. Tema vahtis tühjusse, mainides siis nagu ei-kellelegi: „Ja veel see väike võõraski läheb teile nii südamesse. Mina arvasin, et niisuguseid naisi pole tänapäeval enam olemas...” Siis asjalikult: tal enesel olnuks praegu natuke vanem poeg, aga elukaaslane valis abordi ja läks teisele mehele. Tõusis püsti ja sammus sõnagi lisamata minema.
¤ ¤ ¤
Meil on nüüd teist aastat ühine kodu ja kaks poega – tõepoolest nagu kaksikud. Aga ju ma pigem näen neid ühenäolistena, sest tahan nii näha, pealegi näivad nad iseloomult küll üsna sarnastena ja on kõiges lahutamatud.
Me ei tee oma armastusest suuri sõnu, ei mingeid helesiniseid illusioone oma pere tulevikust, aga oleme kindlad, et suudame hoida seda, mis meil nüüd on. Tähendab – on, kelle hüveks püüda, ja sedamööda, kuis see õnnestub ja õnnestab, on meil ju põhjust olla õnnelikud.

Aiki jutu pani kirja
Imbi Käbi