Saatus: Milline õnn, et naabrid mind ei sallinud!
Asjaolude sunnil kasvasin mina üles lastekodus, alates neljandast eluaastast. Seks ajaks, kui juba keskkooli lõpetasin, polnud enam elus kumbagi mu ülejäänud otsestest sugulastest. Nii et ellu tuli minna omal jõul ja käel.
Riik andis ühiselamutoa, tegin läbi ametikooli, hakkasin tööle kokana, aga mitte ainult. Pidasin igasugu lisaameteid, sest mul oli lapsest peale kindel plaan haljale oksale jõuda. Eks tasapisi jõudsingi – no päris haljale mitte niipeagi, aga jupiti läks elu lahedamaks muidugi. Ökonomistipaberid teenisin välja pool-eksternina, pooleldi kaugõppe korras. Esimese autologu sain tuttavalt poolmuidu, kahekümne viieselt koitis lõpuks päev, mil ostsin päris oma korteri. Lasnamäe kõige vanemassse ossa, sest sealsed hinnad olid mulle kõige taskukohasemad. Kuigi mõned sõbrad/tuttavad juba siis selle kandi suhtes uih! ütlesid, olin mina lausa üliõnnelik.
Remondiga aitasid samuti sõbrad, nii et sellest polnud mingeid probleeme, nagu ka hädavajaliku sisustuse muretsemisega – polnud mul ju võimalikki olla mingi peps. Sinnamaani ei olnud ka mingit nn isiklikku elu, armastusest kõnelemata. Sest ole sa kui tarmukas tahes, päritolu jätab enese tahtmata ikka mingi pitseri. Kuigi suisa alaväärsuskompleksi käes pole ma kunagi kannatanud, lihtsalt olin nii kõvasti rakkes, et armastusest isegi ei mõelnud.
Kui mõned tagasihoidlikud soolaleivapeod peetud said, hakkasin tähelepanelikumalt eristama naabreid. Minu kolmanda korruse trepimademel, nagu pea terves trepikojas, olid nood kõik muukeelsed. Teretasin kõiki, kes aga vastu tulid – mõned vastasid, mõned mitte, mulle külla ei kippunud keegi. Alguse see mulle isegi meeldis, sest ma ei seltsi võõrastega kuigi kergesti. Aga juba kuu möödudes oli võimatu mitte täheldada, et minusse suhtuti kui mitte otse tõrjuvalt, siis isemoodi mühaklusega küll. Ajapikku sain vahetutest naabritest selgema pildi, ilma et oleksin kelleltki kellegi kohta mingit teavet pärinud. Selle läbi, kuidas nad mulle mu kohta kätte näidata püüdsid, polnud raske järeldada, kes on kes. Mõistetavatel põhjustel panen neile siin suvalised nimed.
Liida-memm
Tema oli mu vasakpoolne seinatagune naabrinna, nii umbes kuuekümnene korpulentne tädi, ja väga uudishimulik. Mühaklik ta küll polnud, otse vastupidi. Teretas mind alati ise kärmesti esimesena, päris mu tegemiste, korteri, töö ja palga, edasi vanemate ja sugulaste kohta. Vastasin umbmääraselt, et mitte mingiteks konkreetseteks arutlusteks ainet anda. Ja mõistsin juba varsti, et see talle ilmselt ei meeldi.
Ükskord kuulsin aknast, kuidas ta hoovil kellelegi rääkis, et „nisuke nina püsti, mängib printsessi, räägib mokaotsast – eks ta mõne ärimehe võsuke ole...” Esimest korda helistas mu uksekella, nõudmaks kategooriliselt, et midagi ette võtaksin, kuna mu vannitoa uks kriiksuvat nii, et ta „ei saa rahu ei hommikul ega õhtul”. Edasi üllatas mind sellega, et maksis ära mu üüri... Siis olid seal postkastid sellised puust, lukustamata logud ja netti veel polnud. Võttis mu üürikviitungi, ilma et oleksin palunud. Tähendab, tuli mulle nüüd „külla” sellest ette kandma, rõhutades, et „ainult teed jooma”. Kui lausa kategooriliselt palusin seda enam mitte teha ja teed ei pakkunud, osutas põlglikult „eestlaste kasvatusele”.
Mõne aja pärast teatas nipsakalt, et tellis mulle santehniku selleks-ja-tolleks ajaks, sest mu torud „kõmisevad öö läbi”... Sestpeale piirdus kontakt „terega” – vahel vastas, vahel mitte... Ükskord käskis üks jumala võõras mul postkastide juures prahi ära korjata. Kui imestasin, miks just mina, kiitis proua: Liida-memm ütles, et mina pidevalt prahti maha loobin...
Onu Fedja
Parempoolne naaber – ebamäärases vanuses jota, kelle juures paistis aegajalt selliseid prükkari-vurfi naisi pesitsevat. Too ei teinud minust enamasti väljagi, kui ehk vahest peaaegu jalust maha võis müksata, mille panin selle arvele, et tal püstiseismisega enamasti suuri raskusi oli. Aga ükskord andis mulle uksekella, ikka parajalt jommis, ja palus kirvest! Ütlesin, et mul pole, imestades – milleks. Ütles, et naine (?) ei lase teda tuppa, tal vaja enesel uks „lahti teha”, ja et mis ma valetan, et ei ole. Sai jube vihaseks ja pomises minnes, et ärgu ma arvakugi – tema ennast juba mõnitada ei lase.
Õhtul nägin aknast, et põõnaski maja ees pingil (oli oktoobrikuu), ja hommikul jooksis üks altkorruse tüdruk teatama, et mu postkast põleb! Järgmisel kohtumisel mainis Liida-memm teadja mõnuga, et ärgu ma Fedjaga mängigu – tema nalja ei mõista... Õnneks edaspidi too minust enam välja ei teinud.
Viktoria ja mr. X
Järgmine parempoolne naaber – minust noorem, tudeng. Kui ma sinna kolisin, elas vanematega. Aga need kolisid vist kuskile mujale ja varsti, nagu võis järeldada, hakkas tudengipreili käima mu vastastnaabriga, umbes nii 35aastase mehega, kes samuti aina tinutas. Alguses oli see üsna sile paar, aga mees hakkas aina kõvemini jooma, ja siis oli koridorigi kuulda, kuis nad arveid klaarisid. Seni polnud ma Viktoriaga kunagi kontakteerunud, aga seda meest, kelle nime ma teada ei saanudki, natuke pelgasin. Kui ükskord tema ees trepist üles läksin, näpistas mind jalasäärest, ise kihistas naeru, ja liftis surus mu korra vastu seina, nii et teda lihtsalt vältisin, kui eemaltki nägin.
Nüüd hakkas Viktoria minu juurde rettu jooksma, kui mees kallale tuli. Korra aitasin neil leppida, aga varsti tuli samuti purjus Viktoria minu juurde – kuulutama, et „teab kõik”: ma nimelt tahtvat talt meest üle lüüa, mis mul aga ilmaski läbi ei minevat... Lõpetades hüüdlausega, et miks selline eesti l... üldse „meie majja elama pandi”. Ausalt öeldes midagi nii hullupöörast poleks ma isegi välja mõelda osanud! Viha tegi küll. Ja miks just l... – minu arust lausa mitte kordagi polnud mul mingid mehed ühekaupa külas käinud, ega olnud nad ka mind kellegi käekõrval näinud. Sest mul polnudki ühtegi meest, kuigi oli mitu korda tulnud mõte, et kui mehele läheksin, oleks julgem olla. Ainult et polnud silmapiiril isegi potentsiaalset kandidaati...
Seda kõike kogesin vähem kui aastaga. Pärast seda juhtumit tuli ükskord pähe, et helistan sellele eestlastest paarile, kellelt korteri ostsin ja küsin järele, kuidas neil nende naabritega õnnestus asju ajada. Aga ei leidnud enam nende telefoninumbrit, arvutit mul siis veel ju polnud, nii et soiku see asi jäigi. Tegelikult olin jube nördinud küll, sest ei kujutanud ette, kuidas kallite naabritega üldse mõistlikult suhelda saaks. Või lihtsalt kehtestada mingid selged reeglid, sest mida kuradit ma neisse puutun, või nemad minusse. Polnud mina neid ju mitte millegagi seganud...
Saatus ulatas abikäe
Ühel pühapäeval, kui ma kedagi külla ei oodanud, käis uksekell, ja selle taga nägin silmast võõrast meest. Küsisin läbi ukse, mis vaja, ja sain maakeelse vastuse, et palub hetkeks jutule. Kui ta lävele tuli, tundus kuidagi tuttav, ja tema esimene küsimus oligi, et kas ma teda mäletan. No ühesõnaga tuli välja, et see on endiste omanike poeg, kes oma autoga meid ta vanematega paaril korral neid ostu-müügi asju ajama vedas. Selgitas, et tal elab naabermajas lapsepõlvesõber, kellel vahel külas käib, ja vanemad olla palunud, et mingu vaadaku, kuis ma seal vastu pean.
Ausalt öeldes tundsin ehtsat rõõmu – kohe nagu süstlatäis turvatunnet. Vestlesime mõnusalt ligi paar tundi. Minu lugudele lisaks oli temal neid veel ammendamatult, üks naljakam ja totram kui teine. Tema kahtles, kas niisuguste naabritega üldse on lootust mingit mõistlikku kontakti leida. Kui ta minema asutas, mainides, et kui tohib, astub teinekordki sisse. Kõige siirama õhinaga lausa palusin, et millal iganes, oleksin väga rõõmus. Muidugi vahetasime telefoninumbrid.
Pärast seda hakkasime aegajalt kohtuma. Enesest rääkis, et on ehitaja, minust aastat neli vanem, poisikesena abiellunud ja lahku läinud, poeg kasvab ema juures, aga suhtlevad senini. Edaspidi aitas mul korteris ühtteist kohendada – et midagi ei „kriiksuks” ega „kõmiseks”, nagu me naersime. Ja soovitas, et kirve käepärast hoiaksin, kui onu Fedjal jälle peaks plaan olema ust maha lõhkuda...
Ekstra naljakas oli see, et kui needsamad naabrid meid kahekesi koos juhtusid nägema, polnud neil kellelgi, erinevalt tavalisest, tulla mulle midagi jälle süüks panema või üksteise kohta infot andma. Tegelikult oligi tema vanematel nendega üksjagu kergem olnud – ikkagi vanemad inimesed, kelle peal häbenesid nii jultunult hambaid teritada.
Ükskord ütlesin talle otse välja, et olen lausa õnnelik, et toona kodus olin, kui ta tuli, sest kes teab, kas hiljem oleks veel tulnud. Tema ütles: samad sõnad, sest vaevalt küll, et oleks...
¤ ¤ ¤
Möödunud kevadel pühitsesime oma viieteistkümnendat pulma-aastapäeva. Aasta vähem oleme sest ajast elanud Mustamäel, meil on kahepeale kokku kolm tublit last ja õnnelikud oleme kõik siiamaani. Mu äi ja ämm on mulle olnud vanemate eest, ja äi armastab meenutada, et tema olla pojale öelnud juba pärast seda, kui ta meid esimest korda vedas, et vat nisuke naine oleks sul pidand olema. Vast mõtleb välja, luiskab lustiks. Poeg tunnistab, et umbes sama mõte välgatas temal siis, kui ta mul teist korda külas käis. Armastan neid kõiki väga-väga, ja ei sest ole ühti, kui luiskavadki – ikkagi ju nii ilus kuulata!
Marianne jutu pani kirja
Imbi Käbi