Saatus: Mitmenaisepidamine minu mehe moodi

Kes võtaks vastu vaielda sellele, et pere ja sugulased on need kõige lähedasemad inimesed, su ustavaim tagala. Paraku näitab elu, et nad sind vahel ka nii valusalt reeta võivad, et võtab õhku ahmima...

Mehele läksin 18aastasena, kohe pärast keskkooli. Varsti pärast oma 19ndat sünnipäeva tõin ilmale tütre. See kõik käis nii kähku ja nii peadpööritavas õnnes, et seni ei suuda ise kah aru saada, kuidas ma küll ei mõistnud, et midagi lollimat kui selline kiirustamine olnuks raske välja mõelda. Sest õnneaeg jäi üürikeseks – sellest hakkasin aru saama juba enne tütre aastaseks saamist. Mina püüdsin küll oma uue staatusega harjuda, lapsest tundsin rõõmu, majapidamisega sain hakkama. Aga mees (mu klassivend), ei saanud nagu üldse aru, et abiellus, et nüüd pole elu enam vaid lust ja lillepidu, tantsutared ja kuumad ööd...
Kuulu järgi mäletan küll, et ta juba kooli ajal alkoholi pruukis, aga ei kujutanud ette, kui hirmsaks see asi võib minna. Püüdsin ta eest igati võidelda, käisin ta ülemusi palumas, kui ta järjekordselt kuskilt sule sappa sai, keelitasin võõrutusravile minema. Aga ei old sest abi, kõik läks uppi. Kuni selleni välja, et laps ei huvitanud teda üldse, tööle enam ei kippunudki, meil polnud millestki elada, üüri maksta. Küll anusin ja vannutasin, küll tõstsin häält, mispeale hakkasin peksa saama. Varsti juba lihtsalt niisama, iga päev, selle eest, et tema arvates rippusin mina oma (!) lapsega tal nagu kivi kaelas. Nii et ainus väljapääs oli lahutus.
Kolisin tagasi ema juurde, kes siis veel elus oli. Mehe vanemad ei tahtnud minust midagi kuulda, nende meelest oli lapselaps mul „teab kust korjatud”. Lõpetasin majanduskooli, sain raamatupidajaks. Leidsin hea töö mainekas firmas, õppisin ajaga juurdegi. Tütar kasvas tubliks, läks kooli, saime hakkama. Elu seisnes ainult töös ja lapse kasvatamises, mingit seltsielu mul polnud, meestest ei tahtnud neil aastatel kuuldagi.

Üpris huvitav kohtumine
Meie maja hoovil Lasnamäel oli laste mänguplats, selline mahajäetud ja üsna räämas, pärast seda, kui lähedal, teispoole tiheda liiklusega tänavat, uus ja kaasaegsem rajati. Kui tütar veel väike oli, tohtis ta mängida ainult meie hoovil, üle tänava käisin tal ise kaasas, kui aega oli. Kui ta juba kolmandasse klassi jõudis, lubasin tal klassiõdedega koos vahel sinna minna. Sõnakuuleliku lapsena tuli ta alati lubatud ajaks tagasi, aga kord jäi kauemaks ka mitmekordse telefonilubaduse peale, nii et otsustasin minna ise vaatama. Varsti nägin eemalt, et veeretas jalgpalli nii 3-4aastase jõnglasega. Imestasin ja tõrelesin: kes see laps on, kuidas sa temaga siin oled. Tüdruk näitas pingi poole, sädistades, et see on selle toreda onu poeg, kes seal lehte loeb, et nad elavad meie majas ja koos siia tulid. Samas oli „tore onu” kohe ise kohal.
Esimese pilguga tundsin ära: too oli minust mõni aasta vanem koolivend, keda Pässuks kutsuti, tema suurtes lokirullides juuste pärast, mis praegugi üsna samasugused näisid. Tuttavad polnud me rohkem kui koolis enesest vanemaid ikka nägupidi teatakse, rääkinud polnud iialgi. Pealegi teadsin ema jutust, et pärast poja kooli see pere justkui ära kolis.
Mu suureks imestuseks küsis ta kätt ulatades „kuidas läheb”, lisades kohe, et kunagi olime ju koolikaaslased. Rääkisime siis natuke siit ja sealt, muuhulgas küsisin, millega lapseema tegeleb. Et see tõesti taktitu oli, näitas ta reaktsioon. Nagu kivist näoga kohmas kiiresti, et peab nüüd minema, hüüdis poisi kohale ja läinud nad olidki.
Tütar sädistas tagasiteel, kui lahke onu ja kui tore, et mu tuttav – nüüd luban tal kindlasti neile mängima minna, väike poiss nii tahtvat ja talle ta meeldib. Lubasin seda asja vaadata.

Ja siis sattusin nagu muinasjutusse
Juba mõne päeva pärast helistas õue läinud tütar, et on „meie uute sõprade” juures külas, ja onu toob ta koju, kui pimedaks läheb. Muidugi võttis too siis ise toru ja pani ette teed jooma tulla – et näeksin: mu laps on kindlas kohas. Seekord ma ei läind, aga järgmisel korral küll. Nii see siis algas...
Ju mängis oma rolli see, et olin meessoost nii võõrdunud, ja korraga selline soe ja sõbralik ja huvitav tegelane... Ei osanud ära imestada, kuidas naine oma väljamaaõhinas tema ja lapse maha jätta võis (nagu ta rääkis)... Muidugi mõtlesin aina temast. Oma rolli mängis ka tütre pidev vada, kui vahvad nad ikka on, kuidas me mõlemad neile meeldime jne, jne. Kuni selleni välja, et võiksime ta oma isaks võtta. Jumal teab, mida kõike tüdruk (kui kosjasobitaja) talle rääkida võis, aga nii see läks. Vähem kui poole aasta möödudes tegi ta ettepaneku leivad ühte kappi panna, ja mina tundsin, et nüüd on mu õuele vast tõesti saabunud see õige õnn.
Tutvusringkond (ema mul siis enam ammu polnud), ei jõudnud ära rõõmustada ja kadestada: milline mees – ei joo ega suitseta, auväärt ametis (ühes ministeeriumis), kindlustatud jne, pealegi nii ilus... Abiellumise asjus leppisime kokku, et pole kiiret, ja oma korterist tema omasse ma esialgu ei koli. Rahul olime meie ja lapsed, nii et tulevik näis päikselisena.

Tegelikkus oli midagi muud
Viis aastat elasime üksmeeles ja tõesti hästi, talvel linnas, suviti tema suvehäärberis Laitse külje all. Ta oli hea mees ja mis peamine – hea isa. Mu tütar lausa jumaldas teda, oli rohkem isa tütar kui lihasele isale. Poeg on vaikse loomuga, rohkem raamatuinimene, nagu mina. Kasuisa ja tütar käisid koos kalal, tegid kõike koos, ta juttudes muudkui isa ees ja isa taga. Keskkooli lõpuklassides tegin talle isegi märkusi – pole justkui sünnis. Tema itsitades vastu, et kas olen armukade või...
Midagi sellist polnud mul iial mõtteski, aga omavahelist suhet Pässuga hakkas varjutama miski muu. Kodust oli ta alailma pikalt ära (igapäevatööle lisaks veel seoses äri ja oma direktorite nõukoguga), nii et tasapisi jäime teineteisele kuidagi võõramaks. Kui siis veel tuttavate kaudu kuulsin, et mehel on töö juures naiste lemmiku kuulsus, läksid mul silmad korraga lahti. Tõepoolest: oli küllalt märke, mille põhjal võinuksin juba ammu ühtteist arvama hakata. Kuni ükskord ta koju unustatud telefonis sellist „filmimaterjali” nägin, et... Lõputut rodu naiste telefoninumbreid ja... Siis küsisin talt otse järele, mis see kõik peaks tähendama.
Üllatavalt rahulikult selgitas ta, et ei maksa tähele panna, talle on naised alati meeldinud, aga muretsemiseks pole põhjust – nii hea naise juurest kui mina ei kavatse ta kuskile minna. Muidugi, tõdesin omaette, sest muudkui ümmardan ja kummardan, ei nõua kuigi palju tähelepanu. Aga mõistsin ka samas, et ju ongi viga minus, ju ma lihtsalt ei oska armastada. Kui tütar ühte meie tormilisemat mõttevahetust kogemata pealt kuulis ja pärast mind pihile võttis (nagu olnuks tema ema ja mina aruta tütar), läksin endast välja. Tulemuseks karjus ta mulle vastu, et keegi ei kannatagi sellist kuivikut kui mina. Ja üldse – temal pole vajadustki minuga suhelda, sest isa ostis talle juba Nõmmele omaette korteri ja hoolitseb ise ta eest. Sel kevadel oli ta pedas III kursusega maha saanud, nii et igati täiskasvanud inimene..

Nõnda sai tõllast seekordki kõrvits...
Kui oma ainsale lähemale sõbrannale, kes Pässu kõige rohkem isiklikult tundis, kõik oma kurtmised ära kurtsin, sain veelgi vapustavama šoki. Tema teabest, põhimõttel, et kogu ilm teab mehe patutegudest, oma naine saab teada viimasena. Kõige-kõigem see, et arvatavalt on mul lähiajal pulmi ja vanaemaks saamist oodata, sest mu tütar kavatseb abielluda... oma kasuisaga, kellest on ühtlasi ka lapseootel.
Ma´i saand hüsteerilisi naeruhooge kuidagi pidama, ega mitmel järgneval päeval aru, on see kõik unenägu või ikka tõesti ilmsi. Ei jõudnud ära oodata, millal mees oma ametisõidult tuleb... Aga saabudes oli ta ilmselgelt hästi ette valmistatud – ju oli oma tulevase naisega juba kohtunud. Tunnistas, et kõik paraku just nii ongi, et see on tema saatus ja selles ei taha ta enam mitte midagi muuta.
Siis pidas pika ja südamliku (!) tiraadi, et jääb minust igavesti lugu pidama, jään talle jätkuvalt südamesse, ta ei taha, et vaenutsevaiks võõraiks jääksime. Veelgi huvitavam – kuna nad alguses kavatsevad mõne aja elada samas tema korteris, millest üürnikud välja kolisid, siis käiks ta aegajalt heameelega ka minu üksildasi õhtuid kaunistamas (!!!), kuni enesele kellegi leian. Mu küsimuse peale, mida ta sellega täpsemalt silmas peab, vastas see Päss täissöönud kõutsi muhelusega: „No-noo, mis me siin ikka peenutseme – selline see elu on...”
¤ ¤ ¤
Nüüd olen juriidiliselt aastase tütretütre (keda olen vaid piltidelt näinud) vanaema. Nad ei ela meie majas, me ei suhtle. Ainult korra üritas (veidi švipsis) väimees mind „kaunistamisega” õnnestada, aga ma ei lasknud teda üle läve. Loomulikult pole pääsu muretsemisest tütre saatuse pärast temast 17 aastat vanema mehega (keda ma oma eks-meheks ei saa ju tunnistada, kuna seadus meid ei sidunud). Seda tunnistas ta mulle kord ise, et nende suhe sai alguse tema 17ndal sünnipäeval... Aga kahjuks ei saa mina nüüd ses kõiges enam mitte midagi muuta.
Kasupoeg vahel käib, aga harva, sest õpib ja teeb teadust Londonis (kus elab ta emagi). Selline uje ja heatahtlik, üldsegi mitte oma isa moodi...

Kaarina jutu pani kirja
Imbi Käbi