Saatus: Mu kallis perekond – kaotatud ja jälle leitud...

Kahtlemata on naised meestest hellaloomulisemad ja kergemini haavatavad. Lähtuvalt emainstinktist – ennastunustavalt ohvrimeesed, vähemaltparim osa neist... Samas ka uskumatult julmad, salakavaluses ­ületavad aga kõige ­närakamagi mehe.

Eks see kõik olene mingil määral inimese elukäigust, olukordadest, millesse satutakse. Minu loos polnud viimastel asjaoludel küll pea mingit rolli – üks piltilus noor daam näitas lihtsalt oma ego kõige madalamat sisu, pelgalt selle nimel, et saada kätte see, kellele arvas enesel ainuõiguse olevat. Mängis inimeste saatustega, kaasa arvatud ka veel sündimata laps...
Kui sõjakoolis õppisin, oli meie kursusel vaid neli tüdrukut. Omamoodi toredad kõik, igaüks küllalt selgete piirjoontega isiksus. Kes sellest koolist midagi teab, võib kinnitada, et sinna ei satutagi tuulepäisest romantikahuvist, või kui, siis lennatakse ka üsna pea välja. Aga ikkagi oli see näha juba esimestel kursustel, et üks neist, see vaieldamatult kõige kaunim, püüdis ikka mängida esimest viiulit. Oli mitu poissi, kes temasse armusid, ja mõne aja pärast paraku ikka pika ninaga jäid, sest kaunitar ise tüdis varsti ja lülitus ümber järgmisele. Teised tüdrukud suhtusid temasse kerge muigega, aga sõbralikult. Sest üldiselt oli ta küllalt tubli, ja neliku omavahelises suhtlemises ei paistnud küll mingeid pingeid olevat. Kõneldi, et meie kaunitar on sugulassidemeis ühe kõrge riigiametnikuga...

Esimene armastus
Mina kui ranges peres kasvanud, mingil määral pärit isegi nagu sõjaväelaste dünastiast, ei tundnud kelle iganes isiklike suhete vastu erilist huvi. Mulle sisendas isa juba keskkooli lõpuklassides: ei mingeid teismeliste-romaane, kasvad kõigepealt meheks, kuni tead täie vastutustundega, et pere luuakse üks kord ja igaveseks. Pealegi olin juba poisikesena suur rüütliromaanide fänn, ja loomult selline, kes elavad oma esimesi armulugusid läbi vaid fantaasiates. Nii et mingid pelgalt seiklused tüdrukutega olid minu puhul välistatud – polnud kiusatustki, ja ega meie omadest keegi minu vastu eriti huvi ilmutanudki. Kuni meie kaunitar viimase kursuse hakul lõpuks miskipärast minu „ette võttis”.
Ülimalt aktiivne, nagu ta üldse oli, polnud tema kõrgendatud tähelepanus midagi ülepakutut. Kui ta aga siin-seal alati minu seltsi „sattus”, hakati meid mingil määral paariks pidama. Mind see ei vaimustanud, sestap hakkasin temast viisakalt eemale hoidma. Mida enam siis surve tugevnes ja ta juba lausa primitiivseid lõkse seadma hakkas, seda ebameeldivamaks ta mulle muutus. Omameelest džentelmenina ei osanud talle kuidagi otse ust näidata, ja seda enam end sisse mässisin. Kuni otsustasin asja kõne alla võtta meie tüdrukutest kõige asjalikuma ja vaiksemaga, kellega too kaunitar nagu lähemalt suhtles (sealjuures teda meie omavahelistes jutuajamistes sinisukaks nimetades).
Tema arvates ei maksnuks mul sellest numbrit teha (pole ta ju paha tüdruk), aga kui olen veendunud, et temaga suisa suhet ei loo, öelgu ma see talle aumehena ka otse välja. Seda ma siis ükskord tegingi, omameelest igati taktitundeliselt. Kaunitar mainis vaid: kes pärast naerab, teeb seda paremini...
Õnneks oli sestpeale nagu rahu majas, sest järgmine kandidaat oli tal kohe võtta. Mind hakkas aga järjest enam köitma suhtlemine selle nn sinisukaga, keda hüüti Talviks, sest ta oli talvisel sündinud talvisel pööripäeval. Mida aeg edasi, seda rohkem teda alles päris tundma sain, avastades tõelise hingesugulase. Koos läbi tehtud diplomilaagris tunnistasime teineteisele, et tahame jääda kokku kogu eluks.

Missioon – tuleristsed mitte relvade mõttes
Järgnevad kuud veetsime õnnetaevas, valmistudes lahusolekuks, mille tingis minu neljakuuline missioon kodust hästi kaugel. Olin sinna pääsemisest unistanud terve viimase aasta, selle nimel pingutanud. Nüüd ei peljanud ma mingeid raskusi, sest Talvi oli mu ustav tagala. Saatis mu teele ilma pisarateta, polnud meil vaja ka sõnu. Skaipi toona veel polnud ja ühendust teineteisega ei saanud kuigi tihti, aga see vaid toitis ühtekuuluvustunnet. Ja siis korraga, umbes kaks kuud hiljem, ta enam ühendusele ei tulnud. Olin heitunud, hakkasin muretsema, vaevlesin jubedate fantaasiate käes. Ühele kursusevennale, kellega koos seal teenisime ja kes mõnega meie omadest ühendust pidas, ei söandanud kurta. Rahustasin end sellega, et kui peaks Talviga midagi juhtunud olema, oleks talle kindlasti räägitud, ja tema mulle. Kuni ta ühel päeval kutsus mind lugema teadet, mille meie kaunitar oli talle saatnud. Selles küsis ta, kas mina ikka tean, millise üllatuse Talvi mulle valmistas, ja kuis sellesse suhtun. Asi oli selles, et Talvi oli loonud suhte ühe läti ärimehega, jäänud rasedaks, abiellunud, kolinud koos emaga (kelle kodu oli Mõisaküla lähedal) naaberriiki ja nüüd ei tea temast enam keegi midagi.
Kahju, et sel missioonil oli surmaoht välistatud – oleksin tahtnud, et mõni pomm mu maasse vajutaks või snaiper maha niidaks. Kummalisel kombel ei tulnud pähegi kuuldus kahelda... Meenus, kuis Talviga lubasime, et saagu meist tulevikus mis saab – me ei reeda... Kuidas seda nüüd siis nimetada? Oleks ta mulle ise seda kõike öelnud, olnuksin niisama õnnetu, aga säilitanud tema vastu vähemalt lugupidamise... Kui ajapikku enam mingit muud Teavet ei tulnud, Talvi postiandmed jäid mulle jätkuvalt teadmata, tuli möönda, et selle armastusega on niisiis lõpp.

Meelest ei läinud...
Sain omal soovil teenistuse pikendust ja naasin koju alles kuue kuu pärast. Vältisin nimme kokkupuutumisi kunagiste kursusekaaslastega, ei otsinud ka minuga keegi eriti ühendust – kõik ilmalaanes laiali. Pühendusin täielikult tööle, ei huvitanud mind mingi seltsielu. Mu vanemad, kes Talvit tundma ei saanudki, kuigi temast teadsid, vältisid delikaatselt seda teemat. Järgmistel aastatel käisin entusiastlikult veel paaril missioonil, millest ühel sattusime aina tihedamasse kontakti ühe toreda noore naisega.
Mingist ajast sain küll aru, et tema sõprusest enamat loodab, aga vaatamata oma igati positiivsele suhtumisele temasse polnud ma armunud. Mõistagi ei läinud Talvi mul meelest, kuigi haav enam ei veritsenud – aitas otsetabamuse saanud eneseuhkus. Pikkamisi tekkis praeguse sõbrannaga tõesti kõige lähedasem suhe, kuni otsustasin, et kui abielluda, siis nimelt temaga (kuigi me polnud sellest iialgi rääkinud).
Ees seisis suvepuhkus, ja siis tuli pähe mõte Talvi siiski üles otsida – saamaks lihtsalt teada, kas on ta õnnelik, kuulda tema enese suust, kuidas kõik ikka nii läks. Et kui alustan nö uut elu, siis on rahulikum, kui mineviku kohta selgust saan. Ei hakka kirjeldama, kuis tema jäljed kätte leidsin (mis polnudki nii keeruline), ja sõitsin naaberriiki, alevikku, kus Talvi pidi elama.

Mõelda vaid, kui ma poleks seda teinud...
Väikese õdusa majakese lävel võttis mind vastu tema ema, kellega teineteist kah ainult piltide järgi tundsime. Viisakalt, aga allakriipsutatult külmalt. Minu soovile, et tahaksin väga Talviga veel korraks juttu ajada, vastas naine, et ei soovita. Talvi on kaua tööl ja vaevalt tema mingit jutuajamist tahaks. Katsusin selgitada, et ei kavatse teda ja ta abikaasat millegagi häirida, lõikas naine irooniliselt, et Talvil pole abikaasat – too läks üle nelja aasta tagasi missioonile ja leidis seal oma õnne!
Sellega, et olin kirjeldamatus segaduses, pole midagi öeldud. Muudkui istusin nagu togu ja katsusin mõtetes mingitki korda luua. Õnneks pakkus pereema varsti, et kui tahan, võin ju Talvi ära oodata, aga tema peab vahepeal Arturi lasteaiast ära tooma. Ei mäleta, mida tundsin, lihtsalt istusin ja istuma jäingi...
Kui sädistav väikemees vanaemaga saabus, rabas mind järgmine pikselöök – harva, kui isa ja poeg nii-i sarnased on! Astus mu ette, sirutas käe nagu võrdne võrdsele, öeldes, et on Artur. Ja naeris südamest, kui kuulis, et Artur olen ka mina, lisades rahulolevalt: siis kasvan mina kah nii suureks kui sina! Ma ei saanukski midagi lausuda, sest klomp pani kurgu kinni. Talvi oli tugevam kui mina – käitus rahuliku väärikusega, nagu vanade tuttavatega üle hulga aja kohtudes ikka tavaks. Aga mõistagi rääkisime ööst hommikuni.
Tema äkiline kadumine oli tingitud sellest, et varsti ilmnenud rasedus pani ema nördima, mõte ära kolida tuli aga pärast seda, kui meie kaunitar andis talle lugeda väidetavalt minu kirja. Selles olevat ma teatanud, et annan Talvi vabaks, aga ei söanda talle ise tunnistada, et oleme siitpeale paar ühe mu „võluva võitluskaaslannaga”. Emal (poolenisti lätlannal), olid siin sugulased, sellest ka tema kategooriline soov Eesti tolm jalgelt pühkida. Ei mingit läti ärimeest ega pulmi, ja Talvile andis jõudu minu reetlikkus.
¤ ¤ ¤
Aja jooksul rääkisime palju sellest, kuivõrd meie enese (eriti aga siiski minu, möönan) usutud uhkus siiski liialt egoistlik oli. Aga olime siis veel suhteliselt arvutivõhikud, ei osanud selliste „kaudsete” kirjade ehtsuses kahelda. Sepitsejaks mõistagi meie kaunitar, kes lubas ju paremini naerda... Kujutleda vaid – andis hoobi siis, kui Talvi talle oma rasedusest pihtis, naisena ise ometi kah potentsiaalne ema... Me ei tea temast midagi, ega soovigi teada.
Sellelt Läti-reisilt tulin Tallinnasse tagasi vaid selleks, et minna oma päriskoju – Lätisse! Oma kalli perekonna rüppe – üks kord ja igaveseks.

Arturi jutu pani kirja
Imbi Käbi