Saatus: Naine, kel polnud emainstinkti...

10.09.2017 20:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
0
Foto:

Kujutlen, kuis mu jutt paneb paljusid põlglikult muigama: see pole miski mees, kes oma lahutatud naisest midagigi halvamaigulist räägib! Katsuge läbi ajada – ma ise ei arva, et see kõik nimelt halb on. Räägin lihtsalt sellest, mis oli.

Sest seegi, mis kunagi hea ja ilus tundus, oli pigem pettepilt. Kuigi esmalt, siis, kui temasse hullupööra armusin, olin surmkindel, et ilusamat tüdrukut (mis on tõesti nii, kõigele vaatamata) ja toredamat, targemat inimest pole kohe terves ilmas. Olime siis mõlemad 25aastased. Tema juba ammu kutsekooli lõpetanud ja töötas ühes turismibüroos, mina (28) oma inseneridiplomiga ühes siis veel töötavas tehases, paar-kolm korda nädalas käisin supermarketites „seismas”, haltuura korras tegin arvutiprogramme.
Tema rikkad vanemad olid meie paariminemise vastu – nii vaene mees (mind kasvatas ema üksinda), pealegi ei tegu ega nägu. Tütarlapsel austajaid murdu, üks rikkam ja ilusam kui teine, aga tema ainult naeris, kinnitades: käigu nad kõik... teda juba keegi käsutama ei hakka!
Õigupoolest tema kindlameelsus, tarmukus ja huumorimeel mind kõige rohkem võlusidki. Pealegi oli ta ehtne sõber ja üldsegi mitte tibi. Niisugust teemat polnudki, millest temaga rääkida ei saanuks. Olime täiesti ühte meelt, et meil pole kummagi vanematelt midagi vaja – küll aja jooksul saame ise kõik. Viis kuud hiljem, kui ta rasedaks jäi, läksime ilma suurema kärata paari, ja naine tuli heameelega meie kolmetoalisse hruštšovkasse elama. Pulmadeks kinkisid äi ja ämm meile puhkuse enam ei mäletagi kuhu Vahemere äärde, meie ütlesime tänades ära ja läksime Nelijärvele telkima. See oli vast parim aeg meie elus – need õhtud lõkke ääres, söögiks põhiliselt enese püütud/leitud kalad ja seened...

Elu ämma/äia katuse all
Sestpeale ei suhelnud naisevanemad meiega üldse, alles pärast tütre sündi hakkasid tasapisi oma tütart pommitama, et me nende uhkesse majja ümber koliksime. Minu ema, loomult väga tagasihoidlik ja heasoovlik inimene, sai miniaga hästi läbi ja oli lapselapse üle üliõnnelik. Vahel lõikas küll kõrvu, kui naine emale nähvas, et ei vaja tema nõuandeid, aga ema nõustus leplikult. Mulle mainis kord, et ei kujutaks enam ettegi, kuis ta ilma meieta elaks. Aga kui nainegi keelitama hakkas, et tema juures oleks ju lahedam, jäin nõusse.
Kuis seal minusse suhtuti, pole mõtet rääkida, sest... õieti ei suhtutudki. Rohkem kui mõne sisiseva märkusega, et midagi valesse kohta panin, nõusid korralikult ära ei pesnud, edaspidi – millal ma siis perele omaette korteri ostan... Ärevamaks kiskus siis, kui laps sai kolmeseks ja naine taas tööle läks.
Koduperenaisest ämm teatas: ei mingit lasteaeda – tüdruk jääb tema hoolde. Aga kodurahu kestis vaid mõned nädalad, kui ämm juba mässu tõstis. Muidugi minu aadressil, et nii pikalt tööl olen. Seda ta justkui ei märganudki, et lapse ema hakkas aina sagedamini saabuma alles kesköö paiku, lustlik ja lärmakas, mitte üksnes parfüümi järele lõhnav. Kuna mina lihtsalt vaikisin, kiskus naine tüli: mis õigusega ma mornitsen – tal on ometi kah õigus lõbutseda, sest mina käisin alati kus tahtsin (?), tema pidi aina lapsega istuma! Kui selline trall veel ligi paar aastat jätkus, kui märkasin, et laps üha vaiksemaks jäi ja halvasti magas, küsisin talt kord, kas kuskilt valutab. Tüdruk hakkas nutma ja palus: lähme vanaema juurde tagasi – tema kardab seda „tädi”. (Nii käskis end kutsuda mu ämm, kes end vanaematiitli jaoks liiga nooreks pidas.)

Kass otsustas asja
Mõtlesin pikalt, mida teha, rääkisin naisega. Tema teatas, et „plika on tujukas”, sest mina hellitan ta üle. Päris sõda algas siis, kui laps leidis värava tagant kassipoja ja selle koju tõi, ise õnnelik mis kole. Ämm nõudis: kui seda roju välja ei visata, pidagu me teda ainult oma tubades (teisel korrusel). Siis ükskord nägin lapse õlal suurt sinikat, ja sain pika keelitamise ja nutu peale kuulda: „tädi” lõi kassi jalaga, kui tema ta kööki sööma viis, tema läks vahele ja sai kah vopsu!
See oli üle mõistuse, aga kaugeltki mitte veel kõik. Juba järgmisel õhtul kuulsin trepil, valmistudes just alla minema, naist emaga vestlemas. Häbi küll, aga seisatasin nimelt, kuni nemad mind veel ei näinud. Algul ei saanud pihta, aga korraga kuulsin täpselt „tädi” arvamust: „Kui sina tahad, minupärast võib see ohmakas (!) siia jääda, aga las plika läheb koos „selle kirbukotiga” oma vanaema juurde – seal koolgi ju kohe maja kõrval...” Täpselt ei kuulnud, aga vast imestas mu nainegi, kui „tädi” ohkas: „Oleks veel ilus laps – sinu moodi –, aga ta on ju täiesti oma isa nägu!”
Sel ööl puges naine üle hulga aja miskipärast minu juurde... Pidasin seda sissejuhatuseks (!), jäädes huviga ootele, mis edasi tuleb, aga ei tulnud midagi. Mina poleks suutnudki kõssata sellest, mis kuulsin. Ei maganud pea terve öö. Meenutasin möödunud aegu, tunnistades, et olengi ohmakas, sest armastan seda naist ikka veel, ja nõutu: kuis võib see küll nii olla – ma ei tunne teda enam ära...
Kohe järgmisel õhtul koju jõudes leidsin naise juba pliidi juures askeldamas, heatujulise ja lahkena, „tädi” polnud näha. See sisendas optimismi. Aga üleval leidsin tütre voodis nutmas. Kassipoeg süles, palus laps haledasti: „Issi – lähme vanaema juurde, palun, lähme kohe...” Siis tegutsesin küll nagu automaat: midagi küsimata aitasin ta sedamaid riidesse, pistsin ranitsasse mõned riided. Alla jõudes ütlesin naisele täiesti rahulikult, et me lähme vanaemale külla. Tema ei kõssanud midagi.



Järgnes päris hullumaja
Ega ma tahagi öelda, et mina selle elanikega ühel tasemel polnud... Esmalt olin tänulik naisele, et ta meiega ühendust ei otsinud ja minu katsete peale ei vastanud. Muretsesin ainult tütre pärast, kogudes end sedamööda, kuis laps enam ei korranud: eks – ära mind „tädi” juurde vii, tasapisi rõõmsamaks ja üldse nagu endiseks sai. See oli viimane suvi enne kooliminekut, millest ta aina ja õhinal rääkis. Paar korda kuulsin, kuidas ta Mikile (mis sai kassi nimeks) kinnitas: ära karda – keegi ei vii sind ära...
Paari kuu möödudes olin valmis naise üles otsima ja lahutusest rääkima. Eriti pärast seda, kui üks tema töökaaslastest (vähestest, kellega olin tuttav), ühel kogemata kokkujuhtumisel rääkis, et mu naine kavatsevat USAsse ümber asuda. Ja et tööl olla kõigil naistel selle üle hää meel, sest ta olevat juba mitme sõbranna abielu lõhki ajanud....
Kohtuma tuli mu armas naine esimese kutse peale, kaunim ja säravam kui iial enne. Haaras kohe ohjad ja hakkas ise lahutusest rääkima. Kinnitas, et omamoodi armastab ta mind ehk praegugi, aga tuli välja, et me ikka ei sobi ja et temal lihtsalt pole emainstinkti. Minu küsimuse peale, miks ta mulle kohe ei öelnud, miks pettis, kui tegelikult ju juba ammu selle äratundmiseni jõudis. Tema märkis naerdes: „Ah, mis petmised need olid – lihtsalt niisama lustiks! Mulle meeldis juba kooliajal kõigile näidata: olgu mõni poiss paaris kellega on – kui tahan, ajan nad kohe lahku! Päri­seks pole ma kunagi ju ühtegi tahtnud, peale sinu. Aga sinuga pole perspektiivi, või siiski – on üks ettepanek...”

Lõpuks löödi lauale jokker!
Tema isa olla volitanud teda mulle rääkima: kui me mõlemad tahame, teeb äi mulle oma firmas prestiižse ametikoha hea palgaga, ainult tingimusel, et mingist äriosalusest pole juttugi ei nüüd ega pärast teda. Ostame meile korteri ja elame omaette, ilma mingite vanavanemateta, tütre paneme heasse kooli, koju palkame vajadusel mõne bonne... Et vaja tütarlast tema tuleviku nimel „hakata vastavalt lihvima” esimesest koolipäevast peale...
Ausalt öeldes tundsin end nagu mingis burleskis, ajas naerma, peas vaid „uskumatu, u-uskumatu...” Kui lõpuks sõnad suhu sain, küsisin, kas tema ise peab seda tõesti võimalikuks. Ta ütles õlgu kehitades: ei tea... Au talle – selles oli veel midagi ammusest, ausast temast. Mu vastus oli selge, kommentaarideta – ei. Tema mainis vaid, et oli selles juba ette kindel.
Siis rääkisime lahutusest, mis temal oli juba asjalikult läbi mõeldud. Et ta maksab alimente, kui tahan, tuleb tütart vaatama, kui too peaks seda ise soovima, et loodetavasti pole mul tema vanematele mingeid pretensioone – tema ei saa neid sundida meiega suhtlema. Olin kohe kõigega sedamaid nõus, nn alimentidest mõistagi keeldudes.
Kõik asjad said rahulikult aetud. Paari nädala pärast tuli nüüd juba eks-naine meiega hüvasti jätma, alles nüüd mainides, et kolib USAsse, veendunud, et on lõpuks leidnud mehe, kellega nad tõesti on teineteisele loodud. Soovisin talle ja tundmatule ameeriklasele parimat kõigest südamest.
¤ ¤ ¤
Nüüd on tütar 16aastane. Lapsena saatis vanavanematele ikka sünnipäeva- ja pühadekaarte, aga lakkas, sest talle ei vastatud kunagi midagi. Aastat kümme hiljem järgnesid tütrele ka nemad, ja me ei tea neist midagi. Aja jooksul on ta lapsepõlvest „tädi” majas rääkinud päris koledaid seiku, aga õnneks on tema psüühikaga küll kõik normis. Miki, uhke kõuts, on senini me tubli pereliige (tütre meelest ongi ta nagu inimene). Ei mina ega vanaema ole talle emast iialgi midagi halba rääkinud. Juba praegu on tüdruk küllalt arukas mõistma, et inimesed lihtsalt pole kõik ühtemoodi. Nagu kuldset tõdegi: kui armastad – anna vabaks!

Urmase jutu pani kirja
Imbi Käbi

 

Vaadatud 926 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi