Saatus: Õiged asjad juhtuvad ikka valel ajal

21.04.2019 18:00
Elizabeth Kroon
Kommentaarid
1
Foto:

Tihti on nii, et ootad midagi, ning seda ei tule ega tule. Jõuad juba loobuda või unistuse maha matta ning siis, sel kõige ootamatumal hetkel, läheb see täide.

See ei ole muidugi reegel, ning vaid üksikud saavad sülle kukkuvat õnne kogeda.
Jörgeni lugu sai alguse enam kui kümme aastat tagasi. “Gümnaasiumis käies tuli klassi uus tüdruk. Mõnes mõttes oli see veider, sest ta tuli poole aasta pealt ja me ikka mõistatasime, miks. Tegemist oli välimuse põhjal mitte midagi ütleva neiuga, kuid kole ta kindlasti ei olnud,” nendib Jörgen. “Tüdruk tundus väga tark. Hinded olid tal alati korras. Minul küll otseselt abi ei olnud vaja, kuid teisi aitas ta palju ning positiivne oli samuti.” Sel hetkel ei olnud Jörgeni ja Karmeni suhtlus mitte midagi enamat kui vaid klassikaaslaste vaheline kõnelus kooli teemadel. Karmenile jäi Jörgen aga kohe silma – oli teine märgatavalt asisem ja mehisem kui ülejäänud poisid ning lisaks kõigele veel ka viisakas – tõeline džentelmen. Ühel hetkel jõuti sõpruseni. Kuid see ei olnud Karmeni ega ka Jörgeni jaoks kunagi piisav.

Armukolmnurk
“Samal ajal heitis mulle silma Karmeni parim sõbranna, minu pikaaegne klassiõde – Liisa oli tore, alati rõõmsameelne ning ei löönud millegi ees risti ette. Ehk ei olnud ta kõige teravam pliiats pinalis, aga kuna mul endal nokkis nupp väga hästi, siis ei häirinud see mind üldse. Vajadusel sain Liisat alati ka koolitöödes aidata,” muigab Jörgen. “Me hakkasime esialgu siiski kolmekesi koos väljas käima. Käisime kinos, saime üksteise pool kokku, olime niisama. Mulle ei jäänud märkamata, et Karmen vaatas mind vahel pikema pilguga – mulle täitsa meeldis see, kuid Liisa oli agaram ja meie vahel tekkis ka suhe või noh, käimine,” jutustab Jörgen edasi. Nii möödusid mõned kuud, kuid Jörgenis kripeldas midagi. “Vahel sattusime Karmeniga kahekesi minu juurde või randa. Õhus oli pinget. Mitte negatiivne, vaid selline mõnus, erutav, ligitõmbav pinge. Aga ma teadsin, et Karmen oli selleks hetkeks endale poisi leidnud – väljaspool kooli – ja ma ei tahtnud hakata meievahelisi suhteid rikkuma ega ka Liisale haiget teha. Mulle tundus, et Karmen arvas seda sama ja nii me siis vargsi üksteisele pilke heitsime, kuni …”
Gümnaasiumi lõppedes oli selge, et minnakse erinevaid radu. Jörgen otsustas minna madruseks õppima, seetõttu läks eelnevalt mereväkke. Liisa läks juuksuriks õppima ja Karmen aastaks välismaale ülikooli. “Mereväes oli esialgu keeruline – ma ei olnud eraldatusega harjunud, kuid sain mingil hetkel ka kodus käia. Kodus käies tegin Liisaga nii palju asju koos kui võimalik. Muidugi ei olnud minu ja Karmeni suhtlus samuti täielikult läbi. Kirjutasime aeg-ajalt üksteisele, kuidas meil on läinud. Siiski tundus vahel, et elust kokkuvõtte tegemine iga kuue kuu järel ei ole mõistlik, sest tõmme oli alles ja see tegi asjad vaid keeruliseks. Me ei öelnud üksteisele kunagi otse välja, mida me tunneme või teineteisest tegelikult tahame,” nendib Jörgen. Karmeni ja poisi suhtlus hääbus vaatamata üksteise vastu tuntud tunnetele. Mõttest ei kadunud teine aga kummalgi osapoolel.

Merel on sada südand
Aasta läks mööda, merevägi oli läbi ja Jörgen alustas madruse õpinguid. Liisa oli selleks ajaks samuti kutsekooli kõrvalt esimesed tööotsad teinud ja mõne püsikliendigi leidnud. Kui Jörgen oli pigem rändaja tüüpi ning ei vajanud enda ümber palju inimesi, siis Liisa tahtis üsna pea pesa punuda ning nii see läkski. Koliti kokku, osteti väike korter, mille läheduses oli olemas kõik vajalik – park, pood, lasteaed jms. “Liisa jäi lapseootele kiiremini, kui me olime oodanud. Varsti oligi meil uus pereliige. Oma tütart armastan ma väga. Või täpsemalt oma tütart ja poega armastan ma üle kõige,” särab Jörgen. “Aga elu muutus üksluiseks. Kool sai mul lõpetatud ja silme ees terendas pakkumine laeva tööle minna. Ega ma ei tahtnud ju ka igaveseks madruseks jääda. Püüd oli ikka kapteni ametikoha suunas liikuda. Ma teadsin, et olen selleks võimeline, kuid adusin, et peresuhte jaoks see kerge ei saa olema,” räägib Jörgen edasi.
“Minu laevatöö tähendas mitut kuud perest eemalolemist ja kuu aega kodus olemist. Mulle see sobib, tütar ka probleeme ei valmistanud. Aga eks ta oli veel väike ka ja vajas üle kõige ikka vaid oma ema lähedust. Liisa aga muutus ajapikku täiuslikust koduperenaisest väsinud vingujaks ja heitis mulle ette, et tahab samuti end vaid tööle pühendada. See oli aeg, mil hakkasin taas üha enam Karmeni peale mõtlema. Minus tekkis melanhoolia, mõtlesin, et mis oleks olnud, kui …” Jörgen vajub näost ära, kuid soovib kohe edasi jutustada. “Kui taas maale liikuma hakkasin, võtsin Karmeniga ühendust. Andsime üksteisele taas ülevaate vahepeal asetleidnust ning otsustasime kokku saada. Karmen oli vahepeal kümme korda ilusamaks muutunud, ma lausa sõin teda silmadega.” Kohtumine tõi kaasa ka üllatusi. “Kui olime juba paar tundi jalutanud, ütles Karmen mulle, et ta mõtleb aeg-ajalt oma poega kasvatades, et see võiks minusuguseks kasvada. Eks mul kukkus sel sekundil süda korraks saapasäärde küll, sest kuigi ma teadsin, et Karmen oli ju samuti suhtes olnud ning minul oli laps, arvasin ma hinges vist, et ta ootab mu ära.”



Vaga vesi, sügav põhi
Mõneks ajaks Jörgeni ja Karmeni suhtlus vaibus. Aga meri on ju samuti rahulik vaid senimaani, kui tõuseb torm. “Otsustasin teha Karmenile ettepaneku – kutsusin ta endaga laeva kaasa. Loomulikult käisin selle mõtte välja vaid seetõttu, et teadsin, et Karmen on üksikema – lapse isa osutus egoistiks ja elas vaid iseendale. Seepeale lahutati ja lapse ise kolis ühti välismaale. Karmen oli nõus proovima, kuid kahtles samas oma teo õigsuses, kuna teadis, et Liisa ja mu tütar ootavad mind kodus kõik need päevad, mil laineid sõuan ja üleüldse tundus selline teguviis puhta reetmisena. Liisa ja Karmen ei olnud omavahel aastaid suhelnud ning tagantjärele tark olles võiks põhjuseks pidada Liisa naiselikku vaistu, mis tundis, et Karmen ei ole talle mitte enam vaid sõbranna, vaid suurim konkurent. Peagi saabus aga aeg, kui Karmen ja tema poeg olid minuga koos laevas. Sel korral juhtus olema reis, kus mul oli palju enam vaba aega kui tavaliselt ja ma kasutasin iga vaba hetke, et nendega koos aega veeta. Kuna tegemist oli kruiisilaevaga, mis pidi ühelt kontinedilt teisele viidama, oli laev tühi ja vahemaabumistel ei tegelenud me samuti mitte reisijatega, vaid võtsime sisse turisti rollid,” vatrab Jörgen.
“Reisi lõppedes saabusime tagasi reaalsusesse – poja asemel oli mul tütar ja Karmeni asemel naiseks Liisa. Ma ei talunud seda enam. Võtsin julguse kokku ja rääkisin Liisaga avameelselt. Minu üllatuseks oli ta täiesti rahulik ja isegi toetav,” räägib mees mõtlikult. “Kuid ma sain paar päeva peale vestlust teada, et Liisa oli terve see aeg, kui mina laevas tööd rügasin, meie tütre ema juurde ööseks sokutanud ning oma uue silmarõõmu juures ööbinud. Vähemalt ei võtnud ta meie tütart sinna kaasa. Minu üks ja ainus soov oli koos tütrega välja kolida. Teadsin, et see tähendab minu jaoks vajadust töökohta vahetada, aga …” Umbes kuu hiljem oligi Jörgen oma ja tütre asjad pakkinud ning otsis uut hubast kodu. “Karmen elas mulle terve lahkumineku vältel kaasa, oli toetav, abistas nõu ja jõuga – just sellist naist ma alati endale tahtnud olingi. Vahel hoidis Karmen isegi minu tütart, ja ma ei imestanud, et minu tütar ja Karmeni poeg nii hästi läbi said. Hea ema, hea poeg,” ütleb Jörgen.
“Otsustasime Karmeniga, et proovime kooselu. See tundus meile parima võimaliku lahendusena, sest Karmen töötas lasteaias poole kohaga, ning nii mu tütar kui ka poeg said temaga terve päeva koos olla. Mina sain edasi laevas töötada ja enda unistuse täide viia,” vuristab mees. Mõned kuud läksid mööda. Arvasin algselt, et peame olema ettevaatlikud ning rahulikult võtma, kuid kõik loksus ise paika, ja me oleme üks pere. Liisa saab vahel küll oma tütrega kokku, kuid rabab oma unistuse nimel ning igapäevaselt meie ellu ei sekku.” Jörgen ja Karmen on vahepeal jõudnud abielluda, ning mõlemad on teineteisega ja süllekukkunud õnnega, mida nii kaua hingepõhjas oodatud sai, väga rahul. Teineteiselt saadakse lisaenergiat ja leitakse aega nii ühiste tegevuste kui ka õpingute jaoks. Jörgenil on juba laevakapteni koolitus läbitud, ning Karmen otsib midagi püsivamat. Lapsed käivad koolis ning peavad üksteist “täisvennaks ning -õeks”. “Meil on plaanis lähiajal ka uus kodu soetada. Kuna laevatöö on tasuv, siis pole meil õnneks sellega mitte mingit probleemi. Lisaks on Karmenil kuldsed käed – ta oli oma esimeses kodus kõik ise kauniks teinud ja teeb seda ka meie tulevases pesas.”
Antud loost võiksime õppida, et oma tundeid ei tasu vaka all hoida, nii nagu ei tohi ka enda unistusi maha matta.

Jörgeni loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 1361 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Jajaa, aga kuidas siis Liisa oma lapsele issi saanud oleks?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi