Saatus: Olen armuke - ja iga kell parem kui abielunaine

27.10.2019 21:00
Maria Johanson Illustreeriv foto: A. Pärtel
Kommentaarid
4
Foto:

Armukeste kohta levib lugematuid klišeehinnanguid. Enamik neist on pigem halvustavad – ja neid levitavad naised, kes on abielus.

Mina näen elu teiselt poolt, armukese vaatevinklist. Ja ma võin kinnitada, et sellel, miks mehed leiavad armastuse ja kire kodust eemal, on terve rida põhjuseid. Ning mitte ükski neist põhjustest pole see, et armukesed oleks pahad ja õelad naised, kes sportlikust hasardist peresid lõhuvad.
Ehkki, tunnistan, vahetevahel võib selline hasart tekkida küll.
Aga nüüd selle juurde, kuidas minu elu selliseks kujunes, et mul pole „üht ühtlast” ega isegi mitte „kaht kahtlast” meest, kui luuletaja Laabanit tsiteerida, vaid minu elus on pigem „mehed”.

Pühapäev pole näitaja
Alustama peaks sellest, et ma ei usu abieluliste sidemete püsivusse. Mu vanematel oli hämmastav oskus olla korraga nii koos kui ka eraldi. „Te olete nii ilus pere,” õhkas kunagi mu pinginaaber. „Nii pühapäevased!”
Ta ei saanud kunagi teada, kui õigus tal oli. Me olimegi imetore ja ilus pere – pühapäeviti. Aga sellest on veidi vähe, sest nädal koosneb reeglina ka teistest päevadest.
Minu isa oli selline mees, kellele meeldisid mitmed naised. Seda sain ma loomulikult teada alles täiskasvanuna. Meie linnajaos, Nõmmel, oli kindlasti ka mõni selline sobivas vanuses naine, kellele mu isa polnud pilku peale pannud, aga kui kohalikku luureteenistust ehk kõiketeadvaid eitesid uskuda, siis väga palju neid polnud.
Minu ema oli selline naine, kellele meeldis tema oma mees. Seda teadsin ma lapsest saati. Ema oli imeline, toetav ja ülimalt truu naine – ja sellisena isa kõrval ka igikestvalt õnnetu. Seda viimast sain taas teada alles täiskasvanuna, aga aimasin seda ilmselt juba lapsena.
Lapserollist vaadates polnud mul oma vanematele küll midagi ette heita. Kõht oli head toitu, kapid kenasid riideid ja pea kasulikke teadmisi täis.
Et hing oli täis valusat tühjust, polnud ju mu vanemate süü. Või oli? Aga kui ka mõnevõrra oli, tuleb minul oma eluga ise hakkama saada ja mitte vanemaid süüdistada.
Räägin ma selle üksnes sellepärast, et oleks selge, miks ma perede väärtusse eriti ei usu. Juba teismelisena andsin endale lubaduse, et minust peab saama teistsugune naine kui mu ema. Mina juba ühest mehest sõltuma ei hakka!

Vabad kutid ohustavad vabadust
Ega hakanudki. Juba ülikooli esimesel kursusel oli mul kaks peikat korraga. Olles praegu 30ndate keskel, läksin ma ülikooli nn nullindate algul.
Oli aeg, mil maksis raha. Kui sul seda oli, olid ka tegija. Kui oli vähem, siis ka sedajagu vähem tegija.
Minul oli raha keskmiselt kenasti, aga mitte enam. Mina, loomulikult, tahtsin enamat – maksimalist nagu ma olen.
Kurameerimine ühe päris rikka vanema mehega tagas mulle auto ja piisavalt taskuraha. Teine austaja oli noor ja tuline, omalt kursuselt.
Voodis oli nooremaga lõbusam. Vanem oli majanduslikult vajalik, ja samas ka mitte voodis kehv variant.
Mulle nii sobis. Kursavennale ühel hetkel enam mitte. Juba teise kursuse algul tahtis ta pulmad teha. Mina olin vastu. Siis tahtis ta minu juurde elama kolida. Millele ma olin veelgi enam vastu. Võimalik, et pulmaplaanid olidki seotud sellega, et ta tahtis ühikast välja, kenasse eramajja – sinna, kus oli tore minu juures seksimas ja minu ema tehtud pannkooke söömas käia.
Ma olin kategooriliselt selle plaani vastu. Sest millest me siis elanud oleksime? Mu innukas abikaasakandidaat ei teadnud ju, et suur osa sellest, mis mul oli ja millest temagi osa sai, pärines mu vanemalt armukeselt.
Kui ma abielluda ei tahtnud, hakkas meie suhe soikuma. Kuni lõppes sootuks. Varsti sain teada, et minu sisetunne oli olnud õige – kursavend leidis uue tüdruku, kelle vanematel oli suur maja ning peatselt helisesid pulmakellad ning värske koduväi kolis lahkesti uuele pinnale.
Mina olin kogemuse jagu targem. Minu vanem armuke oli alles, aga ma tundsin puudust ka tulisest seksist.
Loomulikult ei hakanud ma seniselt armukeselt lisa nõudma vaid hankisin enesele uue. Seekord samuti abielus mehe.
See sobis mulle märksa paremini. Meile kuulusid kokkulepitud tunnid ning ma teadsin, et minu vabadust ei ohusta miski.



Korter meeste abiga
Pärast ülikooli sai minust spetsialist ühes riigiasutuses. Töö on kellast kellani ja tavaaegadel. Muu aeg on minu oma.
Ühel hetkel kolisin ma vanematekodust välja, olin ostnud enesele kena väikese korteri kesklinnas. Tõsi küll, suuresti mitte enese raha eest – üksteisest teadmata toetasid mu kodusoetamist tervelt kolm erinevat abielumeest. Samuti toetasid nad kõik mu sistusttegevust, nii et kokkuvõttes sujus kõik väga ilusasti. Igaüks justkui „ostis” enesele veidi õigust tulla siis, kui tahab...
Läksin selle afääri peale küllalt rahulikult. Teadsin ju hästi, et tahtmist võib neil olla päris palju, kuid reaalne elu ja nende pered seavad oma piirid.
Olen armukestele valetanud oma töö veidi pingelisemaks kui see tegelikult on. Lisaks külastan ma küllalt tihti oma vanemaid, armastan trenni teha... Ja loomulikult armastan ma oma olulisi mehi, kuid nende ja minu aegade klapitamine eeldab logistika meistriklassi – mis on, muide, üheks mu arvestatavaks tugevuseks.
Praeguseks on mu töö ka tõesti pingeliseks muutunud, minust on saanud osakonnajuhataja. Oma asutuses on mul laitmatu maine – ei ainsatki armukest! Kas siis hunt pesa lähedalt murrab...
Olen ka alati vältinud eraelulisi südamepuistamisi kolleegidega. Pole ju teada, kus ja mismoodi mõni fakt või oletus tulevikus minu vastu pööratakse.

Armukeseelu pole enesemüük
Armukesi on minu elust läbi käinud terve plejaad. Emotsionaalselt ja seksuaalselt olen kõigist hoolinud. Majanduslikult on nad samuti mulle kõik kasulikud olnud, kuid ma pole grammijagu nõus väitega, et tegu on enesemüügiga.
Pigem on tegu enda ja oma aja kinkimisega, mis toob kaasa ka vastukingitusi. Olen teadlikult vältinud suhete loomist vabade meestega, sest ma ei taha end siduda. Vähemalt mitte veel.
Ma olen armukeseks olemise peale vahetevahel päris põhjalikult mõelnud. Näiteks trenni tehes. Et mis tunne oleks praegu treeningu nautimise asemel kodus koristada, mehele töölt tuleku ajaks süüa valmistada ja/või samal ajal lastega tegeleda...
Ei oleks hea tunne, arvan ma. Olen sahmus juuksed ja keha, millelt trenni mittetegemise jäljed kiiresti paistma hakkavad. Oleks ajapuudus ja väsimus, vähem hoolitsetud nahk ning värvimata silmad.
Oleks tüdimus seksist, peavalud ja päevad. Ja oleks mees, kes vajaks väga nädalas kasvõi paari tundi sellise naisega, nagu olen mina praegu.
Ausalt, ma olen parem ise see naine, keda ihaldatakse, kellest mõeldakse ja kelle juurde tulla tahetakse!

Valede võrk ja veidi ka tõtt
Praegu on minu elus kolm olulist meest, kellega ma vaba aega veedan. Kõik nad on abielus. Kõik nad kinnitavad, et nende abielud ei toimi ja nad varsti lahutavad.
Lasen neil seda rääkida. Teen kogunisti näo, et see huvitab mind – et minulgi on nende suhtes plaane.
Loomulikult on see vale. Nii nende kui ka minu poolt. Neil kõigil on lapsed. Kahel üks, ühel aga kogunisti kolm. Nad on pühendunud isad. Ma olen kindel, et peaks juhtuma midagi väga pöördelist, et nad koliksid välja oma eneste loodud kodudest, mille laene makstakse veel kaua. Et nad lahkuksid oma lastest, keda nad nii väga armastavad. Et nad jätaksid maha oma naised, kes neid väidetavalt enam ei sütita. Ja kes olla ka neist omajagu tüdinud ja nii edasi ja nii edasi...
Minugi valed on lihtsad ja selged. Ma pole seda küll kunagi otsesõnu väitnud, aga ma lasen oma armukestel uskuda, et mu elus on vaid üks meessuhe. Just tema! Et ma igatsen ja veidi ka kannatan ajal, mil ta minuga pole. Et ma ootan... lausa väga ootan! Et ma usun, et tegu on minu saatusemehega ja kui ta oleks perekondlikest sidemetest vaba, seoksin ma ta ise nendega kinni...
Jah, see kõik on vale. Aga samas pole mu suhted üldse mitte läbinisti võltsid. Mu naudingutele aldis keha on päris. Mu valmisolek vestelda mehega just teda huvitavatel teemadel on samuti päris. Nagu ka valmisolek vaikida, vaadata kaminasse või telekasse, tulgu sealt või jalgpall. Üks mu meestest nimelt on jalkasõber ning tänu sellele olen endale selgelt teinud rea infot tema lemmikmeeskondade kohta. Erinevalt, eks ole, tema naisest, kes kuus aastat väldanud kooselu jooksul pole selleks mahti või tahtmist leidnud.
Ma tean nende lemmiktoite ja valmistan neid mõnuga. Vahel. Sest samajagu meeldib mulle nendega väljas käia. Restoranides, kus nad tavaliselt ei käi, sest on oht kohata mõnd tuttavat. Samas – me käitume väljas alati korrektselt, nii et isegi paparatsopildil näeksime välja nagu viibiksime töökohtumisel. Jalgade puude laua all ju fotole ega võõraste silmade ette ei jää...
Mul ei ole kunagi peavalu ega „pahasid” päevi. Esimene on vist looduse kink, teise tagavad hormoontabletid, mille põhieesmärk on kaitsta mind soovimatu raseduse eest.
Kas kunagi võiks tulla ka soovitud rasedus? Ma ei tea. Ma ei ole kohanud ühtegi sellist meest, kelle pärast ma oma elustiili muuta tahaksin.
Minust ei saa kunagi sellist naist nagu minu ema, kes lasi isal armukeste juures käia, pühkis pisarad ning jäi talle ikka ja alati truuks.

Leanika jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 2001 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
0

tark naine ,teab kellele anda

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi