Saatus: Olen igavene pruut, elukutseline armuke...

Õigeid mehi pole enam olemas... See on minu sügav veendumus, ­kujunenud välja isiklike kogemuste põhjal.

Paar lähimat sõbrannat ­arvavad, et naiste kohta maksab just seesama, ja kujutage ette – kah just minu näite ­najal!
Kohe härjal sarvist haarates ütlen, et oma kõige suuremat ja seni ainsat armastust (ütleme, et nimega Ants) kohtasin juba igati täiskasvanult – 26aastasena, nüüdsest tervelt 11 aastat tagasi. Ta on mul alles tänini, ja on küllalt neid, kes mind päris kadestavad, sest polevat mul kurta lausa millegi üle. Mina leian, et sellist nn suhet pole üldse võimalik mingisse „lahtrisse” liigitada, nagu sedagi, et ennast selles otse kuidagi süüdistama peaksin, murdku ma pead palju tahes. Ja kuidas iganes olen sellest ka välja rabelda püüdnud – ei õnnestu.

Polnud alust erilisteks lootusteks
Tuttavaks sain temaga ühel ühiste tuttavate sünnipäeval, siis, kui olin parajasti täiesti vaba, oma eluga üsna rahul ja hetkel lustlikult kõikjal ringi liikudes, üldsegi mitte mõttega kedagi kuskil lausa konkreetselt „kinni nabida”. Aga too oli selline igati meeldiv ja lahe tegelane, saime temaga algusest peale väga hea kontakti, nii et koos me sellelt peolt ka lahkusime – tema juurde ta poissmehekorterisse. Kuna oli reedene päev, jäin sinna terveks nädalavahetuseks. Lahkudes jätsime hüvasti ilma mingite lubadusteta, kui välja arvata kontaktandmete vahetamine ja muretu seltskondlik „ehk näeme veel”.
Eriti olnule mõelda ma veel ei jõudnudki, kui ta juba kohtama kutsus, sestpeale aina sagedamini, kuni jäin ta juurde vahel juba nädalaks. Varsti rääkis ta mulle ärist, millega edukalt tegeleb, sellest, et oli kolm aastat abielus, lahutas aasta tagasi, et tal on poeg, kellele mõistagi alimente maksab, et maja jättis naisele jne, ühesõnaga – minevikuga on arved igati kristlikult klaaritud. Minul polnudki pihtida enamat, kui et elan emaga, olen iseenese peremees ega käi ringi mõttega nimelt tanu alla saada.
Sedasi veetsime koos paar vägagi sisukat kuud. Kõik oli hästi, ka alust uskuda, et hakkame teineteisesse üsna tõsiselt kiinduma, kuigi otsest jutu sellest polnud. Mulle meeldis, et raha paistis tal olevat ja et ta sellele üldse rõhku ei pannud. Seda ta ei saanud minust kuidagi arvata, et mind huvitaks tema varanduslik seis, sest seda sorti pole ma lihtsalt loomu poolest.
Aga siis tui korraga pikem suhtlemispaus. Esimestel nädalatel oli ta aina ärireisidel, siis ükskord ilmus välja, üles tunnistamaks, et tegelikult luiskas lahutuse asjus. Seaduslikult on nad senini abielus, ja mõne aja on ta sunnitud taas kodus elama, kuna pojal avastati tõsine tervisehäda ja tal pole lihtsalt südant neid praegu omapäi jätta. Pealegi on nad naisega senini sõbrasuhetes, mingite intiimsusteta. Mina lihtsalt elagu rahulikult edasi selles tema korteris ja ei ta mind hooleta jäta.

Kolm aastat ebamäärast ootust
Muidugi jäin sinna paigale, emale ei rääkinud sellest eriti midagi, pealegi käis Ants regulaarselt, jättis lahkelt raha (kuigi ma ei küsinud), maksis ise kõik üüriarved ja siis hakkas konkreetselt rõhutama, et ei taha minust ilma jääda – varugu ma vaid kannatust.
Ulgusin mis ulgusin, aga eks mina siis varusin, sest ei kujutanud enam ette elu ilma temata. Alanud suvel käisime koos puhkusereisil, mõnikord jäi ta mu juurde nädalateks, oli nö roosa ja rahulik, rääkides sellest, et enne lahutust tuleb neil naisega lahendada veel mingi varajagamise nüanss ja siis on tal lõplik vabadus käes (st meil). Muidugi rahustas see mind täiesti.
Ainult et sama tähe all möödus aasta, siis teine, tüki kolmandatki. Ajapikku ta enam ei varjanudki, et peab poja pärast vahel mõne nädala naise juures elama. Kuigi ma oma eraelust mingi infoga ei laianud, hakkasin siis saama tagasisidet, et ei lähe mu Ants ilmaski naise juurest ära, kuni sõbrannade torgeteni, et kui kaua ma oma „igavese pruudi” tiitliga veel lepin.
Aga mina leppisin, sest teistmoodi ei suutnud. Kuni ükskord ühe taas üsna pika lahusoleku järel kaotasin närvid, tegin hüsteerilise skandaali, et tahan perekonda, ei saa emaks saamisega lõpmatuseni oodata jne – otsustagu midagi. Üllatavalt kombel oli Ants tõsiselt heitunud. Kinnitas, et teab nüüd ja edaspidi: olen ta ainus tõeline armastus ja muidugi saame sedamaid lapse – et ma teda ometi usuksin.
Pärast seda püüdsin isegi luua uusi suhteid, lootuses ära armuda, aga tarvitses Antsul vaid välja ilmuda, kui minu jaoks oli olemas ainult tema. Seda enam, et just siis jäingi rasedaks, ja nii enne tütre sündi kui pärast seda oli ta üksainus armastus ja hoolitsus ise. Nii et aegajalt ei tulnud mul enam nagu pähegi hakata puudutama tema nn teist elu.

Tõeline šokk ja lootus ­parematele aegadele
Lapse eest ta hoolitses, vabastas meid vähimatestki rahamuredest, isa ja tütar olid teineteisesse tõeliselt kiindunud. Möödus nädalaid ja kuid, mil olin oma sellise elukorraldusega lausa harjunud. Suhted emaga läksid mul kahjuks üha pingelisemaks – temanigi ulatus kuuldusi, et olen „elukutseline armuke” ja mida ma küll mõtlen. Just temalt kuulsin esimesena, et... Ants lahutas oma abielu.
Mehelt eneselt sain kuulda, et see on tõesti tõsi, et ta elab juba kuu aega täiesti üksi oma teises korteris. Mul polnud jõudu ahhetadagi, aga tema rääkis nii ilusti, et andku ma talle aega toibumiseks. Tal on ärimuresid, pealegi olla ta rohketest kohtuprotsessidest naisega (millest mina polnud midagi kuulnud) nii vaevatud, et lihtsalt vajab elementaarset enesetaastamist. Et kui ma juba nii kaua olen tema ustavusse (?) uskunud, siis kannatagu natuke veel – edasi ootavad meid vaid ilusad ajad.
Lisaks veel hulganisti konkreetseid jutte sellest, kuivõrd ta peab lähiajal pingutama oma äriasjadest põhjaliku ülevaate saamiseks, ringi sõitma ka piiri taga. Mis talle peaasi – oma armastust minu suhtes on ta ju maksimaalselt „üles näidanud”, nii et jätku ma igasugu kahtlustused – ühtegi teist naist ta ei märkagi, kõnelemata sellest, et nood temas mehe äratada suudaksid. Ju ilmselt just sellega end ära osta lasingi, ja lasen jätkuvalt, sest minuga koos oli ta alati jäägitult „minu juures”. Kuni see, millest enam juttu üldse ei tulnud, oli meie abiellumine....

Ei oska kujutledagi, mis edasi saab
Kui emal paha tuju on, leiab ta ikka sobiva hetke torkamiseks, kui „targasti” olen oma elu ummikusse ajanud. Kui meie tütar, nüüd juba paras naaskel, midagi meie juttudest kuulma juhtub, astub kohe vahele, et issi tuleb alati ja ta on parim maailmas. Temal on õigus – tüdruku hellitab ta lihtsalt üle ja vähemalt see armastus on Antsul tõesti ehe. Enam pole ma sellest rääkinud, aga aegajalt mainib ta ise, et kui meie lapsed suureks saavad, hoiavad nad teineteist kindlasti nagu parimad vend ja õde. (Mida annaks jumal, kuigi seni on nad teineteist vaid piltidelt näinud...)
Hiljuti rääkisin emale, et raha mul ju on (tänu heale tööle ja spetsialistimainele) – mõtlen järele, valmistun, ja pagen koos tütrega lõplikult kuskile põhjamaadesse, minevikust pöördumatult välja. Selle peale hakkas ema kohe ahhetama: mis sul arus on, õigupoolest oled õnnega koos! No mis sest, et „elukutseline armuke” – ega sina ainuke selline ole, küll aga paljudest ikkagi võrratult paremas seisus. Las kurjad keeled lõksutavad, ära tee väljagi! Pealegi – varsti kuldne keskiga käes, mis armastusest siin veel rääkida. Ants ikkagi ristiinimene, tõestanud ju, et ei tema teid lapsega hätta jäta. Siis meenutasin emale, et kuis ma kindel olen: elan tema korteris ju – tõstab mu ühel heal päeval välja, kui mõne noore printsessi leiab. Tulemuseks oli see, et paari nädala pärast tegi Ants korteri asjus kinkelepingu minu nimele, jälle vannetega, et kas nüüd usun. Pärast tunnistas ema, et oli sellest minu hirmust Antsule rääkinud, ja mees oli talle lausa tänulik, sest mul olla ju õigus hirmuks – temal lihtsalt ei tulnud seda aga pähegi.
Sedasi siis ongi, et usun temasse küll ja kui mõelda, millises hädas oma eluga mõni teine võib olla, siis jah – mis mul ikka kurta on. Kui ainult pääseks neist mõtetepundardest, mis kusagile ei vii... Ja paratamatult omamoodi alaväärsustundest neist tiitlitest, mida juba eespool küllalt mainitud...
¤ ¤ ¤
Kaks läbi elu sõbrannat on mul siiamaani alles, kellega oleme üksteise elukäikude asjus viimsete pisiasjadeni kursis. Üks neist tüüpiline tubli eesti naine, kes kannatanud välja oma mehe noorepõlve kõige pöörasemad vigurid ja koos oma kolme lapsega on nad tänini üks tugev perekond. Teine on kolmandat korda abielus, üsna rahul, kuigi mõlemad mehega murravad teineteisele aina truudust ja vaatavad sellele leplikult läbi sõrmede.
Kui mina jõuan oma tüüpiliste heietusteni teemal, et õiged, mehe moodi mehed on ilmast otsas, leiavad nemad lõpuks üksmeelselt, et no minul ei peaks selliseks väiteks küll kuigi palju alust olema. Sest kes mind käskis, karvupidi kuskile vedas või millekski sundis?! Ise valisin, ise leppisin, ja nüüd korraga täiesti puhas poiss, „suurkannataja”, nagu nad naeravad! Et lõpuks ometi aeg mulgi täiskasvanuks saada...
Võib-olla, kuigi möönan, et ikka veel ei tea, kuidas see peaks käima. Pealegi – vähem kui paari nädala pärast saabub reisilt pikemaks kodumaile Ants, ja niikuinii on kõik ikka nagu ikka...

Irmeli jutu pani kirja
Imbi Käbi