Saatus: Olen liikunud läbi elu tõelise sitamagnetina

30.06.2019 19:00
Maria Johanson Illustreeriv foto: A. Pärtel
Kommentaarid
5
Foto:

Minu senist elu iseloomustab kõige paremini lühikokkuvõte, et kus iganes on olnud võimalik mõnele rehale astuda, olen ma seda teinud.

Tänapäeva moodsad psühholoogid armastavad öelda, et kõik inimese probleemid saavad alguse tema lapsepõlvest.
Minu puhul... oli lapsepõlv ise probleem. Või olin seda mina, pelgalt sellega, et sündisin.
Et ma oli soovimatu laps, sellest sain aru juba õige väikesena. Mind kasvatas vanaema, kes mu emale kunagi andeks ei andnud, et tema „rahulik vanadus ära rikuti”.
Ema omakorda ei tahtnud minust eriti midagi teada. Kui ta vahel mulle ja oma emale külla tuli, puistas vanaema ta etteheidetega üle ning mida aeg edasi, seda harvem ma oma ema nägin. Kes see ikka koguaeg tahaks kuulda, kui valet elu ta elab ning kui valed on tema otsused.
Mina, vale otsus ise, ei pääsenud selle kuulmisest loomulikult kunagi ega kuhugi.

Räpane ja rumal laps
Kui ma kooli läksin, oli mul, taas moodsat psühholoogide keelt kasutades, välja kujunenud suur alaväärsuskompleks.
Käisin, pea õlgade vahel, ja püüdsin mitte kellelegi silma jääda. Ajad olid 70ndatel, kui ma kooli läksin, pigem vaesed ning ehkki koolivorm oleks pidanud kõiki lapsi võrdsustama, eristusid ikka need, kelle pluusikesi pesti ja triigiti, neist, kelle riietele sellist tähelepanu ei jätkunud. Ka ma ise polnud kuigi puhas laps ning loomulikult pole see asjaolu kuidagi häid suhteid soodustav.
Kuna ma teadsin, et olen vale, inetu ja rumal, hoidusin suud lahti tegemast ja seepärast jätsin enesest tõesti üsna küündimatu mulje. Ühtki annet mul ka polnud, mida mõni eelarvamustest vabam õpetaja võinuks avastada ning mis oleks võinud minu populaarsust tõsta.
Kuna ma vastu ei hakanud, aeti minu kaela nii mõnedki teiste tehtud pahandused ning lisaks sellele, et „rumal”, kleepus kiiresti külge ka sõnake „korrarikkuja”.
Tulemuseks oli nõiaring, mille keskel olev laps sattus allakäigu-keerisesse enne, kui ta enesele teadvustada jõudis, mis temaga toimub. Kehvad hinded ja märkused tõid kaasa veelgi suurema põlguse vanaemalt, see põlgus omakorda surus mind aina enam rumalalt käituma ning tagas selle, et ma kunagi end kaitsta ei püüdnudki.

Tänav, viin ja mehed
Ühel hetkel sain aru, et kool ja kodu on võrdselt halvad kohad ning hakkasin vältima mõlemat. Kuna mul kusagile minna polnud, jõlkusin mööda tänavaid.
Tühja tasku ja rääbaka välimusega tütarlaps on kerge saak. Nii juhtus minugagi. Minust sai kamba joodikute ülalpeetav. Toatüdruk, koristaja... Ja kuna ühel neist oli – tagantjärele vaadates – ilmselgelt ka pedofiilseid kalduvusi, siis ka lapspruut.
Seda kõike nõukogude ajal, eesrindliku väikese Eesti ilusas pealinnas, kus kõik lapsed pidanuks olema üldrahvalik väärtus, kes suuremaks saades riigi kommunismi tüürivad.
Valu ja ahastust, kui mul seda oli, leevendasin sellega, mida oli – ehk viinaga. Et minust alkohoolikut ei saanud, on selge ime, ehkki viinaklaasi pole ma läbi elu kunagi sülitanud ning eks seegi ole olnud üks mu valede valikute põhjuseid.
Pööre minu ellu tuli koos ühe minust mõned aastad vanema poisiga. Mida iganes ta minus nägi, pidi olema see midagi paremat, kui seda seni kõik teised näinud olid.
Sest see poiss, kujutage ette, tahtis mind enesele. Päriselt. Enda juurde elama ja omale naiseks. Olin siis 17 aastat vana ning õnnest seitsmendas taevas.
Muidugi alles pärast seda, kui ma teda uskuma olin hakanud. See võttis omajagu aega, kuid kui ma temast rasedaks jäin, hakkasin tõepoolest uskuma, et elul on mulle midagi head pakkuda.
Üht teadsin kindlalt – minu laps ei ole viga. Ta on soovitud, armastatud, imetletud...



Ema ei osanud ma olla
Aga seda, et väikesed lapsed on lisaks armsusele ka üsna tüütud ja lärmakad, ma loomulikult ei teadnud.
See teadmine jõudis kohale alles koos lapsega. Minu mees, tänu kellele olin hakanud enesesse veidigi uskuma, ei talunud titekisa mitte üks teps ning kadus kodust üha pikemateks perioodideks. Viies loomulikult kaasa ka minu haprakese eneseusu.
Beebiga kahekesi jäädes sattusin kui musta auku. Päevad kulgesid nagu unes ning ausalt öeldes on puhas õnn, et mu laps ellu jäi.
Aga ta jäi ja kasvas. Raha mul polnud, sest mees oli läinud. Ühel hetkel sain teada, et ta proovis mitut pruuti ja mitut kampa, kuni purjuspäi kaklema sattus, kogemata ühe mehe maha lõi ning range režiimiga kolooniasse saadeti.
Et mitte välja surra, tuli anda laps lastesõime ning minna tööle. Sain tööd juurviljalaos ning kuna mu tööpäevad olid pikad, valisin oma pojale ööpäevaringse lasteaia. Sellest, et see oli viga, olen aru saanud alles nüüd, kus mu poeg ammu täiskasvanu on. Sündmustest ette rutates võin öelda, et temast sai hea isa, aga mulle pole ta oma kehvakest lapsepõlve kunagi andestanud. Nagu mina oma emalegi...
Juurviljaladu tähendas külmi tööruume ja üsna hirmsat mädanava kapsa ja kartuli haisu. Mõlemat probleemi raviti ühe imerohuga – loomulikult oli selleks viin...

Vangimajast firmajuhi toolile
Kollektiiv seevastu oli meil küllalt tore, tundsin end nende hulgas omana. Ilmselt just see soov, kuhugi kuuluda, kellegi hulgas olla, sai otsustavaks, kui mulle tehti ettepanek osaleda ühes kuritegelikus skeemis.
Raha ma sellega ei teeninud. Viis aastat riigivara riisumise eest sain küll. Kuna mu pojal kedagi peale minu ei olnud, viis tema tee ööpäevaringsest lasteaiast lastekodusse.
Naistevanglast on vähe rääkida. Ma jäin ellu, see on isegi suur võit. Üldiselt ei taha ma oma tsooniaegu meenutada, sest nii vaimselt kui ka füüsiliselt olid need väga alandusterikkad.
Kui vabanesin, oli kõik muutunud. Riik oli teine, raha teine, tänavanimed samuti. Pojale ma lastekodusse järele ei läinud – mis ta sellise saamatu ja kriminaalse emaga tegema oleks pidanud...
Tahtsin esmalt jalad alla saada. Tööle minna, elamise leida. Ja siis emarolliga edasi liikuda. Taas – kõlab paremini kui välja kukkus.
Tööd saada oli praktiliselt võimatu. Mul polnud pikki jalgu, inglise ega soome keele oskust, haridust, soovitusi ega laitmatut minevikku.
Mida ma oskasin? Pruut olla. Olgu või joodikule. Seda ma siis tegingi. Pidin tänaval ööbima või?
Aga joodiku leidsin vähemalt rikka. Pidas firmat ja minu peale kulutatavat raha ei lugenud. Üksikutel hetkedel tundus mulle, et see mees tõesti hoolib minust...
Näiteks siis, kui ta ütles, et ma olen tark ja ilus naine ning tema teeb minust firmajuhi. Tegigi. Notariaalselt lausa omaniku.
Ega ma ettevõtte juhtimisest suurt midagi ei teadnud. Ja seda, et tegelikult nimetatakse minusuguseid tankistideks, sain teada alles siis, kui firma oli pankrotis, võlad olid jäänud minu kanda ning oma rikkast ja armastavast mehest polnud ma juba tükk aega midagi kuulnud.
Kohus langetas ainuvõimaliku otsuse – mul tuleb maksta oma võlad. Kuidas, see jäi loomulikult minu otsustada.

Armuelu tõi haiguse
Ma ei andnud alla. Ma ei saanud. Uskusin ikka veel, et saan sellega hakkama, teen oma elu korda, toon oma poja enda juurde...
Ärge teiegi öelge, et oleksin pidanud teda vahepeal vaatama minema. Ma lihtsalt ei julgenud. Olin teinud nii palju vigu, olin nii vale inimene – mida oleks mul olnud talle anda või öelda.
Ei, otsustasin ma. Emaroll tuleb siis, kui olen võlgadest vaba ning majanduslikult kindlustatud. Aga selleni pidin esmalt jõudma.
Krimis ja äris olin sõrmeotsad kõrvetanud, neist teemadest kavatsesin eemale hoida. Nagu ka armastusest – minu elukogemus näitas, et mehi ei saa usaldada.
Aga ehk saab neid hoopis ära kasutada? Just seda ma otsustasingi proovida. See tundus mulle lollikindlam. Elu, vähemalt suhte- ja suguelu uskusin ma end tundvat, libeda keele ja kavala jutuga saan samuti vajadusel hakkama. Mata Hari oli minu kõrval plikake, otsustasin ma uljalt.
Alustasin meeste otsimist tutvumiskuulutustest. Ning tõepoolest, elukutselise armukesena olin ma parem ja tõhusam kui oma eelmistes rollides.
Ma suutsin raha saada ja kõrvale panna. Maksta ära juba veerandiku oma võlast... kui ma sain ränga suguhaiguse.
Rahateenimisel oli taas lõpp, ehkki mõnd taati suutsin lüpsta ka temaga voodisse sattumata. Selliseid taate leiab aga joodikute hulgast ning jälle taas oli sõber viin mu igapäevaseks kaaslaseks. Süüfiliseravile see hästi ei mõjunud.
Kuna ma tööl ei olnud käinud, oli mu ainsaks arstiabikohaks vaesteravila, kindlustuseta kodanike polikliinik.
Jah, ma ravisin oma suguhaiguse välja. Ja sealt vaesteravilast saadud kopsuhaiguse ka.
* * *
Seisatan oma odavas üürikorteris peegli ees ja vaatan enesega tõtt. Mis ma siis saavutanud olen? Ilus sügav jäljerida – ämbrist ämbrisse.
Mu pojast on saanud suur ja tubli mees. Käib tööl, tal on naine ja väike tütar. Tegelikult lausa kaks, ta on isaks ka naise esimesele tütrele.
Ma olen nende üle õnnelik, ehkki tuleb tunnistada, et kõik, mis mu poeg on saavutanud, on ta teinud ilma minuta.
Kas mul on veel midagi ees? Ausalt öeldes – ei usu. Aga kätt ma enesele külge ei pane ning võib-olla on elul veel mullegi mõni võimalus...?

Valli jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1595 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Naine

Osta siis endale vähemalt tugevama kummiga aluspüksid.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi