Saatus: Oli mul nagu kaks naist, ja armastama jään seda esimest...

Inimesed kohtuvad ja armuvad, lähevad paari – elu kui šokolaadis. Siis sekkuvad asjaolud, ja armastus haihtub kui suits. Või jääb armastama üks. Surmani õnnelikult koos on vähesed valitud. Mina nende hulka ei sattunud.

Kasvasin väikeses provintsilinnas. Kui pärast keskkooli Tallinnasse ehitust õppima tulin, polnud mul mingit kavatsust siia jäädagi. Aga veel enne, kui ametitunnistuseni jõudsin, tulid need tormilised Soome ehitama sõitmise ajad, millega minagi kaasa läksin. Kuna hinnatud müürsepp oli olnud mu kadunud isagi, siis ilmselt olen midagi temast pärinud. Nii et tööd oli mul alati, mõistagi ka väärika tasu eest. Õppimine jäi kus seda ja teist, ligi neli aastat elasingi ikka rohkem ülelahe kui Eestimaal. Tagasi tulin siis, kui algasid kitsamad ajad. Kodukandis polnud tööga erilisi perspektiive, sestap ostsin pealinna korteri ja jäingi paikseks.
Kuna loomult olen pigem selline kodukootud ja karvane, viina-, suitsu- ja naistemees ma pole, siis polnud mul ka eriti mingit seltsielu. Paar korda olin küll hullult armunud, aga midagi enamat sellest ei kujunenud. Naisevõtmise peale mõtlesin vahel küll, aga no ega see ole siuhti läbi rukki minek, nii et konkreetseid plaane ma seni ei teinud. Kuni ema haigeks jäi ja pidin suveks kodulinna pikemalt paika jääma.

Siis tuli aeg maa ja mere pääl...
Ema põdes raskelt ja oli pidevalt arstide valve all ka kodus. Nii kutsutult kui kutsumata käis teda üle vaatamas kohalik medõde, minust aastat neli noorem tüdruk. Väga asjatundlik, tõsine ja hooliv – emale meeldis ta üliväga, ja muidugi ka mulle. Kes seda enam mäletab, mis hetkest just, aga temasse siis ära armusingi, nii nagu seni veel mitte kellessegi.
Kui ema aeg siinilmas esimeste koltunud lehtede aegu paraku täis sai, kõik maised asjad aetud, pidin tema armsa kaitseingliga hüvasti jätma. Ja alles siis tunnistasime teineteisele, et seda kuidagi teha ei tahaks. Järgmisel suvel, mil sain 31 aastat vanaks, abiellusime. Kuna emaga olime elanud üürikorteris, polnud mul kodulinnas enam õiget pidepunkti. Tulime koos naisega pealinna, mis teda väga rõõmustas, ja mind see, et tema rahul oli. Sest mida aeg edasi, seda õnnelikumana end tundsin – tänulik, et saatus oli meid temaga kokku juhatanud. Imesümpaatsed olid ka tema vanemad, kelle kodu oli Haanjamaal. Seega kindlustatud seegi, et on koht, kuhu suviti linnatossust põgeneda...
Naine sai kohe töö, oli ideaalne perenaine, nii et algaski elu nagu šokolaadis. Leidsime, et lastega on meil veel aega, sest mul oli kindel plaan kõigepealt ikkagi linna lähedale oma maja püsti saada.

Aga miski ei kesta igavesti...
Viis aastat möödusid kui linnutiivul, aga elu on ju täis muutusi, miski ei seisa paigal. Kui armastus ka alles jääb, saab see paratamatult uue kvaliteedi. Meie suhe naisega oli endiselt pea pilvitu, aga tasapisi hakkas selles üha ilmsemalt kõlama noot, mis mind (pehmelt öeldes) häirima kippus.
Ühest küljest oli mu naine nõus sellega, et ta just suvekuudel pikemaks üksi jätsin, vahel Soomes, vahel maarjamaal ehitamas käisin, ja kodus olleski siis juba meie tulevase kodu vundamendi rajamisega rassisin. Sest raha oli meil ju vaja, pealegi oli mulle omaette rõõm see, et sain naisele kõike võimaldada, mida iganes ta tahtis. Aga teisalt hakkas temas tasapisi pead tõstma täiesti põhjendamatu armukadedus.
Kuna mina, ausalt, polnud ühtegi naist peale tema isegi põhjalikumalt silmitsenuki, kõnelemata muust, siis iga järgmine tema usutlus tegi aina rohkem tuska. Viskasin nalja, et ja-jah, tule aga vastaval aadressil ise vaatama, kui palju mul seal naisi on. See pani ta veel rohkem põlema – mul kerge öelda, kuna tean, et ta seda ei tee. Kui katsusin vastu anda, et ise on ta ju kah pidevalt öövalvetes – mul ei tule pähegi arvata, et äkki seal on ka mõni medvend... Veensin teda, et selline armukadedus on lihtsalt nõme, mis viis teda järelduseni, et mina pole armukade sellepärast, et lihtsalt ei hooli temast. Kui siis mingil ajal veel meelde tuletasin, et lapsuke tooks meile rahu majja, sain vastuseks, et ah-ahh – tahad mu päris nelja seina vahele suruda...
Ühesõnaga... pärast meie 7ndat pulma-aastapäeva olin täielikus suluseisus – muud juttu meil enam omavahel polnudki kui minu truudusetus. Nonsenss! Või midagi haiglast? Vaid ette kujutada – muidu kõik nii hästi, et kiitkem vaid jumalat, aga mingi totter saagimine. Nagu tuimalt huugav hambavalu – nii hull justkui pole, et arsti juurde minna, aga muudkui närib ja närib...

Kus tegijaid, seal nägijaid?!
Püüdsin rohkem kodus olla, ja aegajalt oli elu jälle täiesti normaalne. Aga siis sattusin ootamatusse olukorda, mis sai mulle „lõksuks,millest enam välja ei rabele”, nagu kuulutas mu naine. Asi sai alguse sellest, et minuga võttis ühendust mu keskkooli-aegse parima sõbra naine, kelle kodu oli mu lapsepõlve-linna lähedal. See sõber sai paraku aastaid tagasi surma ja mingit teavet mul sest perest ammuilma polnud. Nüüd palus too naine abi. Ja mäletas seda, mida minagi, et kunagi olime sõbraga teineteisele tõotanud: kui kumbki meist, või lähedastest, peaks mil iganes hätta sattuma, oleme alati kohal. Nüüd oli nende maja, kus nad koos 15aastase tütrega elasid, poolenisti maha põlenud, ja naine palus, kas mina ehk ei saaks seda natuke kohendada, enne kui järgmised talvekülmad käes.
Muidugi sain, aga teadsin, et sellest ma oma naisele parem ei räägi – kujutasin ette, mida tema kohe arvaks. Sõna otseses mõttes valetasin talle siis esmakordselt, millisel aadressil võtsin tellimuse, kuhu paariks-kolmeks nädalaks tööd tegema lähen. Ta saatis mu teele paljuütleva rõhuga, et „eks sa ise tead...”
Teisel nädalal saatis mulle telefonis pildi, millel mina sõbra naise ja tema tütrega nende aias teelauas istumas (nagu see igal õhtul ka tõesti oli). Kes selle tegi, ei tea ma tänini. Olin nõutult vait, ja paar päeva hiljem tuli naiselt läkitus, et ta kolib välja, andmaks mulle võimaluse „oma õige naise ja tütrega elada”. Et sellepärast mina (???) last saada ei tahtnudki, et mul suur tütar juba olemas, ja me lahutame kohe.
Mu esimene emotsioon oli sügav solvumus, siis päris viha, taustaks hingevalu, sest ausõna – kõigele vaatamata armastasin teda endist viisi ega kujutanud ettegi elu ilma temata.

Uskusin imesse, aga seda ei sündinud
Enne naisega kohtumist sõitsin ämma-äia juurde. Rääkisin neile üksipulgi ära, kuis asjad on. Nemad said must väga hästi aru, ja koos äiaga läksime mu naisele „aru pähe panema”, nagu muhe äi märkis.
Kuidas see käis, on pikk lugu. Kui lõpuks vannutasime teda tegema „mu tütre” DNAtesti, hakkas jää lõpuks sulama. Sain nende ulualuse korda ja tulin linna. Mu armas naine ei teinud mingeid etteheiteid, aga peaaegu ei suhelnud minuga, ainult seiras. Mu kodu polnud enam kodune, ja seda enam ei saanud ma oma solvumusest üle. Ikkagi lootsin paremat, aga selle asemel tuli lõplik surmamats.
Ma ei teadnud sõbra perest midagi, kui korraga sain nende tütrelt jubeda sõnumi: nüüd oli õnnetult surma saanud ta ema. Laps palus, et tuleksin aitaksin nende perepaberites orienteeruda, leidmaks üles sugulasi, kelle elupaiku ta ei tea. Sinna sõites ütlesin naisele: lepime kokku, et räägin siis, kui tagasi tulen. Ta vastas vaikimisega.
Seekordne asjaajmine lõppes mu selge otsusega: toon tüdruku linna, las elab meie juures, kuni linnaga harjub – aitame tal ametikooli valida jne, küll siis paistab, kuis edasi. Tüdruk muudkui nuttis ja noogutas, vaeseke maalaps ju, nii üksi ja hirmul. Kui koos saabusime, lugesin juba oma naise pilgust kõige ehtsamat vaenu, aga õnneks skandaali ta ei teinud. Kui külalise magama panime, rääkisin kõigest üksikasjalikult. Ta ei vaielnud vastu, avaldas vaid lootust, et tema „heategevusaktsioonist” osa võtma ei pea ja et meie (!) talle mingeid erinõudmisi ei esita. Terve öö ei saanud masendusest sõba silmale, aga mõtlesin lootusrikkalt: hea, et niigi läks.
Õigupoolest ei läinud kuidagi. Sest paar päeva hiljem, kui töölt tulin, kuulsin oma naist tüdrukuga vestlemas. Nad polnud kuulnud mu sisenemist, see-eest kuulsin mina imeselgesti oma naise juttu. Jäise häälega ja kategoorilist, sisult kokkuvõttes: aega lahkumiseks saab tüdruk vaid nädala, vastasel juhul otsib mu naine ise talle eluaseme. Et suur tüdruk juba (siis sai just 16) – tahad ja peadki omaette elama, et meie pereelule mõjub tema siinviibimine ahistavalt – ikkagi võõrad inimesed, nagu oleme... Tuppa astudes märkisin vaid, et mina kui korteri omanik olen otsustaja.
¤ ¤ ¤
Järgmisel päeval läks naine ära. Paar päeva hiljem tuli äi lohutusega, et küll end tagasi paluma tuleb. Ei tulnud. Lahutasime paar kuud hiljem, õnneks ekstsessideta. Tüdruk elas veel aasta minu juures, ja minupärast võinuks jäädagi. Aga tubli, nagu oli, õppis ja töötas ühteaegu, lõpetas majanduskooli ja valmistub abielluma. Tema on nüüd mu ainus tõeline omainimene, ja loodan, et jääb ka edaspidi. Mu eks-naine abiellus uuesti ja rohkem ma temast ei tea. Ämma-äiaga vahetame pühade-puhkseid tervitusi, ei enamat.
Mina olen jätkuvalt üksi, ja ju ka jään. Oma ühtekokku 14 aastat kestnud abielust meenutan esimest poolt, teine oli midagi muud ja nagu mitte minuga. Nagu oleks mul kaks naist olnud, ja seda esimest vist jäängi armastama...

Atko jutu pani kirja
Imbi Käbi