Saatus: Olin mahajäetud juba enne esimest kohtamist

15.11.2020 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Vahel harva juhtub ka nii, et õnn otsib inimese üles ning keeldub tema juurest lahkumast. Minul täpselt nii läkski. Äärepealt poleks ma aga teada saanudki, kui hapral pinnal mõnikord oma lootuste ja hirmudega ollakse...

Tutvumiskuulutuste kasutegurist räägitakse sageli ­irooniaga. Polnud minagi neisse mingi tunnustusega suhtunud, enne, kui ise sellesse mängu sattusin. Lihtsalt niisama – mitte kihlveo ega irvitamise pärast, vaid hetkel, mil pärast väga lootust­andvate suhete purunemist tundus kõik minu enese ja kogu maailmaga toimuv täielikult ükskõik. Sõbranna ässitas kuulutust panema lihtsalt selleks, et meelt lahutada, kuni nõustusin – olgu-olgu, vaatame siis järele, mis see on.
Kuulutasime, et tahaksin tutvuda tavalise eesti mehega, kes enese kohta võimalikult vähe valetaks. Kontakti võtmiseks märkisin oma laua­telefoni numbri ja valenime Reet. Vastu­kajade arv oli suisa tüütu, seda enam, et enese isiku ja välimuse kohta polnud ma ju konkreetselt midagi avaldanud! Kui esialgu olingi otsustanud, et ei võta üldse kellegagi ühendust, siis lõpuks hakkas üks mind siiski huvitama, kes märkis enese kohta ainult seda, et arvab vastavat mu nõudmistele, ja jättis oma lauatelefoni numbri. Kui helistasin, palus ta üpriski isikupäratul häälel (mu pettumuseks, mõistagi!) minul kohtumispaiga valida. Määrasin selle bussipeatusse, mis asub praktiliselt mu kortermaja akende all. Lubasin ilmuda pikajuukselisena, punases jopes, must õlakott kaenla all. Tema kirjeldas end keskmisest pikakasvulisemana, tõotas tulla pruunis nahkjopes ning passida bussiootajatest veidi eemal.

Esimene kohtumine
Minema valmistudes leidsin äkki, kui tobe see kõik on. Olles meenutanud sõbrannade mõningaseid pettumusi, otsustasin korraga kõik ümber. Punase jope asemel tõmbasin selga vana musta nahkmantli ja sõlmisin juuksed kuklale krunni. Läksin kohale oma kümme minutit varem määratud ajast, et rahva hulgast salamisi piiluda, kas mu potentsiaalne peigmees üldse kokkusaamist väärib.
Sellest peatusest läheb läbi üks troll, kolm bussi ja kaks trammi – hea paik viivitamaks, et üksjagu arvukas “galerii” üle vaadata. Aga mida lähemale kokkulepitud minutid tiksusid, seda suuremaks paisus mu pettumus – vahetpidamata muutuva publiku hulgas ei silmanud ma ainsatki kõrgemakasvulist nahkjopelist. Üks lausa silmatorkavalt pikk küll oli, ja vägagi sümpaatne, aga kahjuks lausa haruldaselt totras ruudulises pintsakus – ajal, mil enamik inimesi käis juba jopedes ja mantlites.
Kui aeg oli juba oma kümme minutit üle kohtumis­aja ja kõik sõidukid peatuse vast rohkem kui korra läbinud, hüppasin huupi järgmisse trammi, et “patupaigast” eemale pääseda ja mõtteid koondada. Loomulikult kirusin ennast, et midagi niisugust üldse ette võtsin, ja vandusin, et rohkem ma seda mängu kaasa ei tee. Kui rahvast trammis juba vähemaks jäi, nii et istuma pääsesin, märkasin korraga, et minu kõrvale seadis end seesama ruuduline klouni­pintsak! Imelik mees, käis mõte läbi pea pärast seda, kui ta käed mulle silma jäid – need reetsid, et tegemist on ilmselt intelligendiga. Aga siis, kui Viru ees maha läksin, oli ta mul kohe ka meelest läinud.
Suundusin niisama huupi vanalinna poole, kui meeshääl tagantpoolt mu kõrvale jõudes kella küsis. Sirutasin randme välja, ja pidin silmi tõstes peaaegu ahhetama – küsija oli ikka seesama “pintsak”! Suutsin siiski oma üllatust varjata, nii et too vaevalt aru sai, et olen tema senise marsruudiga juba täpselt kursis. Aga ilmnes, et kellast polnud talle küllalt – sõna siit, teine sealt, ja nõnda marssisime muudkui koos edasi. Iseenesest hakkas asi mulle üsna lõbusa avantüürina tunduma, pidasin ainult pöialt, et mõni tuttav vastu ei juhtuks ja mind nii iseäralikus seltskonnas ei näeks.

Asi läheb konkreetsemaks
See jalutuskäik kestis kokkuvõttes lõpuks oma paar tundi ja lõppes sellega, et ta küsis mult telefoninumbrit. Ütlesin talle, et mul pole telefoni, sellepärast andku parem oma – helistan ise, kui vajalikuks pean. Ja kirjutasin ta mobiilinumbri läbilöödud trammipileti taha. Seda nähes avaldas ta humoorikalt kahetsust oma telefoninumbri oletatava lähisaatuse üle, mispeale mina nentisin, et saame näha, ja läksime Balti jaama juures lehvitades lahku. Selle jätsin mõistagi saladuseks, et olin teda juba oma peatusest alates näinud.
Seda enam, et mehest, kellega tegelikult kohtuma pidin, polnud ei sel päeval ega edaspidi enam kippu ega kõppu. Järgnevatel päevadel mõtlesin tollele “klounipintsakule” suisa tänumeeles, sest poleks ma temaga kohtunud, küllap oleksin tollele reeturile ise helistanud ja aru pärinud, miks ta ei tulnud. Ja võib-olla saanud häbiväärse pika nina.
Helistasin oma “pintsakule” umbes nädala pärast, justnagu teadaandmiseks, et olen enesele nüüdsest ka mobiili saanud. Järgmisel kohtumisel sain tema isiku kohta juba täpsemat teavet, ja see oli igati meeldiv. Ega neid kokkusaamisi enam kuigi palju vaja olnudki, et enesele tunnistada – tema näol on mu ellu astumas uus armastus. Ja paistis, et ega temagi sellest kaugel olnud. Kuna pärast esimest kohtumist polnud ma seda totakat ruudulist pintsakut ta seljas näinud, küsisin korra, miks ta enam oma originaalset (!) rõivatükki ei kanna. Ta ütles mõistatuslikult, et seda kannab ta ainult erilistel puhkudel. Rohkem ma ei pärinud.
Kui olime niimoodi ligi paar kuud aina jalutanud ja jalutanud, kohvikutes-baarides istunud ja paar korda isegi teatris käinud, arvas ta, et kuna tema minu küllakutset ilmselt ära ­oodata ei jõua, siis võiksin talle ise külla tulla. Pärast tillukest mõttepausi olin lahkesti nõus.

Kaardid avanevad
See õdus poissmehekorter jättis rohkem kui meeldiva mulje. Ajasime väga asjalikku juttu kõiksugu maailmaasjadest, ja enne, kui õhtu hakkas romantilisemat jumet võtma, tuleb rääkida suisa pomm-avastusest, mille tegin.
Tema köögi seinal oli ilusa looduspildiga plakatkalender, mille servadele oli siia-sinna igasugu kellaaegu ja telefoninumbreid kritseldatud. Hea, et ma parajasti istusin, kui... avastasin sealt oma lauatelefoni numbri koos nimega Reet, nagu olin end tutvumis­kuulutuses nimetanud. Sedapuhku oli mul küll tükk tegemist, et oma segadust varjata, ja päris märkamata see tal vist ei jäänudki.
Kui olin järgnevate minutite jooksul isegi paar hirmuhetke üle elanud (mis pagana tegelane ta ikkagi on – mingi spioon või maffiamees?), hakkas mul koitma. Viisin jutu sellele, kuidas ta tutvumisteenistusse suhtub ja kas ta ise pole kunagi seda kasutanud. Ja teate, mis siis sai? Ta avaldas mulle otsesõnu armastust ja tunnistas, et on ühe katse teinud, tänu millele sai hoopis minu! Kui ma mitte midagi aru ei saanud, kraamis ta kapist välja kurikuulsa ruudulise ja jutustas järgmist. Ta olla ühe naisega kohtumise kokku leppinud, aga löönud viimasel hetkel põnnama, tõmmanud lubatud mundri asemel selga selle jabura pintsaku ja läinud luurele. Naine polevat aga kohtumisele tulnudki ja seal jäin talle silma mina, kellelt ta silmi enam ära ei saanudki. Kui talle kalendris “selle naise” andmeid näitasin ja oma loo ära rääkisin, oli tema kord istuli kukkuda.
Nüüd istume teineteise embuses seaduslikult juba kaks aastat. Mu mees on muusik, mis pole mullegi võõras valdkond, nii et meil on eeldusi jätkata senises üksmeeles. Vahest arutame, kummale me oma õnne eest õigupoolest tänu võlgneme, kas tutvumisteenistustele või saatusele, ja tõstame klaasi – elagu nad mõlemad!

Mai jutu pani kirja
Dolores Tamm



Vaadatud 1171 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
tuvi

Second-hand titemamma unelm

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi