Saatus: Oma laste isadest ei tea ma enam midagi

11.04.2021 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Neid naiste kurtmisi lugedes lähen vahest kohe tigedaks – mõnede kannatusteks ei laia mina küll mingit põhjust, ütleb Ivika pahaselt.

Üldiselt on see aga imelik: ­tänavat ja telekat vaadates tunduvad kõik nii õnnelikena, aga tegelikult kannab igaüks oma küüru. Nii ka mina, ja eks see ole ju inimlik, et oma mure tundub alati rängem kui teiste omad...
Vähemalt on ta üsna ise­moodi, sest minu arust on mu hädade algus ja põhjus mu emas. Nii palju, kui ennast mäletan, võin pattu kartmata öelda: mu ema on võimukas, ja kui mitte lausa jõhker naine, siis vähemalt naisele loomuomast hellust pole temas kübekestki. Kasvasin üles ­kategooriliste käskude-­keeldude, alalise ­karistamishirmu õhkkonnas, sellepärast pole ka imestada, et olen alati olnud häbelik, vaikne, pelglikki.

Lapsepõlv ja teismeliseiga
Lapsena kartsin isegi nutta, aga just see tegi emale viha – siis nõudis ta, et “korralikult” nutaksin. Ma ei saanud iial ta meele järgi oldud, sellepärast pani ta mind sageli vetsu kinni ja kustutas väljastpoolt tule ära. Kui koolis mingeid probleeme oli või mulle ülekohut tehti, ei olnud mõtet talle sellest rääkidagi. Ta ei astunud iialgi minu eest välja, ei lohutanud ega julgustanud. Tal oli alati üks järsk argument: ise oled süüdi!
Aga kuidagi ma ikka kasvasin, sain mõtlevaks olendiks, tulin läbi teismelisepõlve. Kõigest naiseellu puutuvast sain teada põhiliselt sõbrannade käest, või oma isiklike kogemuste najal (mis polnud kaugeltki meeldivad). Just sel perioodil polnud emal minuga mingit tegu, sest siis jõudsid nad isaga lahutamiseni. Olgu tähendatud, et isa, allaheitlik ja tahtetu loomuga, oli ammu püksid ema jalga andnud, sellepärast pidi see lahutus niikuinii ükskord tulema.
Lõpetasin keskkooli, kui ema mulle veel poolvenna sünnitas – ühelt abielumehelt, mida ta ise ei varjanudki. Mõtlesin, et nüüd läheb elu paremaks, et beebi teeb ta leebemaks, kuna too sai silmnähtavalt ta elu keskpunktiks. Aga tänu sellele läks minu elu veelgi hullemaks.
Minust sai mõistagi lapsehoidja. Kuni poiss aastaseks sai, kehtis minu ja ema vahel justkui mingigi neutraliteet. Aga sealtpeale võtsid üha hoogsamalt maad uued süüdistused, käsud ja ettekirjutused. Küll ma ei pannud poisile õigeid riideid selga, küll ei hoidnud tal silma peal... Ära vaata telekat, sest laps tahab multikaid vaadata, ole vait, sest laps magab... Kui ükskord emale purskasin, et ma ei suuda enam niimoodi elada, ta vaid naeris. Mõtlesin pingsalt, kuidas omaette elama asuda.

Püüd iseseisvusele
Töö mul oli, isa aitas ka rahaga, aga korteri üürimiseks poleks kuidagi jätkunud. Ja siis otsustasin mehele minna – vanale koolivennale, kes mulle küll ei meeldinud, aga kellele ennast teadsin juba vanast ajast meeldivat. Kuigi tema ise veel õppis, arvas ta, et võime kindlalt loota tema vanemate abile. Tegime alles tulevikuplaane, kui sain teada, et ootan last. Loomulikult otsustasin ta ilmale tuua, mida ka tegin.
Aga veel enne, kui maha sain, kadus mu lapse isa ilma ette hoiatamata – ühel kenal päeval sain talt lihtsalt teate, et ta on välismaale õppima läinud ja lükkab sellepärast pereloomise plaanid tundmatusse tulevikku! Sellest sai mu ema alles õige ­irvitamismaterjali! Sel solgil polnud otsa ega äärt, mis mu peale päevast päeva kallati juba raseduse ajal, mu poeg sündis haiglase ja närvilisena. Ja mõistagi ei pakkunud kodune õhkkond talle mingit võimalust ­kosumiseks.
Kui minu poeg sai aastaseks, oli ema oma kolmene, nii et kujutage ise ette, mismoodi see elu siis välja nägi. Ärge teie seda puutuge, siia tulge, seda sööge... Kaua te mu kaelas istute (NB! – olime eri leivas) jne, kuni rusikahoopideni välja. Tundsin, et hakkan tasapisi hulluks minema. Ja siis paistis, et kord jälle langeb päikesekiir ka minu tänavale. Või õigemini – hulpis ligi järgmine õlekõrs, millest ruttasin pikemalt mõtlemata haarama. Aga poleks pidanud.

Teisele katsele
See oli maamees, tõsine ja tasane, kellega lastega jalutades tuttavaks sain, kes osutus äärmiselt rahustavaks vestlus­kaaslaseks. Tal oli plaanis linnas mingit põllusaaduste müügipunkti avada, oli oma taluga alles alustamas, aga väga asjalik ja lootusrikas. Saime aina lähedasemaks, ja juba paari kuu pärast kuulsin vihjeid meie ühisele tulevikule. Seni olin talle rääkinud, et olen lahutatud naine, ei midagi rohkemat. Siis muutusin avameelsemaks, tunnistasin, et elan emaga, kellega suhted ei klapi jne. Ja et mitte sellest pikemalt heietada, ütlen lühidalt: sellest sai ka meie suhete lõpp, sest ta heitis nagu ette, et olla mind päris üksikuks pidanud, kellel korteris mehekätt hädasti vaja. Tagatippu pani veel ette, et jätku ma laps oma emale ja tulgu ära maale!... Noh, igatahes ta läks, aga mina sain vastaval ajal tütre!
Sestpeale on meie sõjad emaga aina raevukamaks läinud. Ta süüdistab mind kõikides maailma pattudes, mille pärast mitte ainult mu enese, vaid ka tema elu olla kõveriti läinud. Olen madalam kui rohi, ei käi kodust peaaegu üldse väljas. Lapsed on hoolitsetud ja toidetud, kodu korras. Küürin, koristan, küpsetan, ja häda mulle, kui ma ema tuleku ajaks peaksin midagi kahe silma vahele jätma! Mu koolieelikust vennast (ehk minu laste onust!) on saanud paras ninatark – nüüd valvab juba ka tema, et ma ei eksiks!
Mu laste isadest pole kippu ega kõppu, aga isegi kui ma elujulgem oleksin, poleks mul nendelt midagi nõuda. Sest me pole koos elanud, mingeid juriidilisi lepinguid sõlminud, kumbki pole mulle mingeid tõotusigi andnud. Ema arvates on see kõik mu pattude palk. Olgu jumal tänatud selle eest, et rahaliselt tuleme toime, ja minu laste suutäite kohta on ema ka vähem sõna võtma hakanud (milleks tal poleks mingit ­õigust, sest kulude osas suudaksin ma ka kohtus ära tõestada, et pigem on tema elanud minu kui mina tema kulul!)

Tunnen end äraaetud hobusena
Ju see on minu süü, et ma pole suutnud enesele ja oma lastele õiget kodu muretseda. Aga kole on tõdeda, et vaevalt ma seda ka lähiajal teha suudaksin. Olen alles 27, aga tunnen end vanaeidena, äraaetud hobusena (kes teatavasti mahalaskmisele kuuluvad!) Ma saan aru, et oleme emaga erinevad inimesed, ja teineteisest lõpmata väsinud. Pärast seda, kui isa paari aasta eest suri, olen aru saanud, et mina, vaatamata ka ema võimukale kasvatusele, olen loomult lihtsalt eranditult isasse. Nüüd on kahju, et ei saanudki kunagi isaga elu üle arutleda, rääkida sellest, miks ja kuidas ta ometi emaga paari läks... Võib-olla oleks ta mulle midagi olulist õpetanud, kui suutnuksin avatum ja hakkajam olla...
Pärast poja sündi kaalusin korduvalt, kas mitte elust lahkuda. Nüüd, kahe lapse emana, tean kindlasti, et ma midagi niisugust kunagi ei teeks. Ja kui väidan, et ei kavatse ühegi mehega enam lähemaid suhteid luua, siis kindlasti mitte neid süüdistades. Praegu oma lõplikult lõhkise küna ees istudes mõtlen, et ühes asjas on mu emal õigus: ise olen süüdi! Ja tahaksin samasugustele tahtetutele (mugavatele, kerglastele, naiivsetele... ei tea, mis veel) naistele öelda: ärge laske end küüru vajutada oludel ja enese nõrkustel, ärge süüdistage kedagi, olge ise oma õnne sepad! Kõigele vaatamata olen veendunud, et see on võimalik.

Ivika jutu pani kirja
Dolores Tamm

 



Vaadatud 1594 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Pfff

Kahtlane jutt kohe algusest peale. Töö oli olemas, isa ka toetas rahaliselt, aga korteri üürimiseks ikka ei jätkunud. Dubaisse elab või? Eestis on ka üsna soodsa hinnaga üürikortereid saada, iga tööl käiv inimene peaks ikka 1-2 toalise korteri suutma endale üürida.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi