Saatus: On olukordi, milles ei aita ei ussi- ega püssirohi...

13.05.2018 23:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Vaevalt on ilmas kuigi palju inimesi, kes elu teises pooles ei õhkaks (olgu või endamisi): kui saaks veel otsast alustada, teeks mõndagi teistmoodi ja targemini. Tunnistan ausalt: mina teeksin kohe kindlasti, sest põhiliselt olen oma eluõnne ehitamisel tootnud ainult praaki – kõik ise nässu ajanud!

Ei ma kavatse kaevata, sest ise loll, aga et sedavõrd, annab eneselgi imestada. Loomult pole ma omameelest tuuletallaja, ei oodanud noorena ei meretagust printsi, õppisin normaalselt, tööl peeti must lugu. Kahekümne seitsmeselt olin juba kuus aastat õnnelikus abielus ja kahe lapse ema.
Mehega olime sobiv paar, keskmisel järjel perekond, tavalisest tavalisemad. Muidugi tülitsesime vahel, aga mitte iialgi tõsiselt, sest üldiselt saime maailmaelust ühtemoodi aru. Armukadetsemine oli meie suhtes tundmatu mõiste, sest selleks ei andnud kumbki meist teisele ka vähimatki põhjust. Kuni siis ükskord (oli seda nüüd vaja!?) kohtasin teda – meest, kellest kogu edasine tohuvabohu alguse sai...

Püüdsin, aga ei suutnud vastu panna
Tähendab, mitte ei kohanud – ta tuli meie kollektiivi värskelt diplomeeritud noore spetsialistina, kuigi oli minust aasta vanem – lihtsalt õpinguis vahepeal pausi pidanud. Otseselt töö mõttes polnud meil vajadust kuigi tihti kokku puutuda, nii et paar kuud olime tuttavad vaid teretamise tasemel. Ükskord märkis küll keegi kolleegidest, et too olla minu kohta nö täpsemat infot küsinud, aga sellele polnud mul põhjust mingit tähtsust omistada. Kuni tuli see firma õnnetu uusaastapidu...
Enamasti käisin selletaolistel olengutel mitte alati, ja kui, siis üksi – mu mees pidas neid totrateks ja igavateks. Ja nüüd... selle uuega, keda naised tagaselja Keniks kutsusid, vaid paar tantsu, ja kujutage ette – ta avaldas mulle enneolematut muljet.
Keniks ristiti ta alati ülimalt väljapeetud välimuse (nö nagu nõelasilmast tulnud) ja kombelisuse pärast – võimekas, intelligentne, taktitundeline, huvitav vestleja. Ühesõnaga – olin meelitatud, ta hakkas mind huvitama. Kuigi mingeid lähemaid kontakte meie vahel sestpealegi ei tekkinud. Lihtsalt mõned komplimendid möödaminnes, justnagu juhuslikud kokkujuhtumised linnas. Kuni mul auto ükskord õhtusel tänaval välja suri, ta sõitis mööda ja aitas minugi liikuma. Aga sestpeale oli selge, et sattusime ühisesse pöörisesse, lasksime end kaasa vedada. Kuigi ligi aasta polnud meil intiimset sidet, jumal hoidku: mul ei tulnud pähegi mehele truudust murda! See tuli ühes maamajas, kolleegi sünnipäevapeol, kust kahekesi põgenesime, ja... kadunud ma olingi.
Patuseid salakohtumisi polnud meil edaspidigi sagedamini kui ca kord üle kahe kuu. Olin hea konspiraator, aga süüdlasena jube mures – mees hakkas märkama, et minuga on midagi lahti. Tuli ise aina hiljem koju, sõnakehv, hakkas tipsutama, kuni rahulikult mainis, et vast peaksime lahku minema. Ehmusin – mis siis lastest saab, minust?! Kui Kenile kõigest pihtisin, oli tema väga enesekindel: kolid lastega minu majja, lahutate, ja asi tahe! Üksjagu küll nagu kaotasin maa jalge alt, aga polnud jõudu vastu panna.

Uus elu, uus armukolmnurk
Kõik läks libedamalt kui olin kartnud. Lahutasime, lapsed elasid vaevata sisse uues kodus, eks-mees abiellus aasta hiljem, kohtus pidevalt ka lastega, maksis alimente. Ken osutus väga toredaks kasuisaks – lapsed võtsid ta kohe omaks. Tegi koos nendega kõike, oli tõeline „mees majas”. Patt tunnistada, aga igas mõttes midagi hoopis muud mu senisest. Nii et nn vabaabi­elus olin tõesti meeletult õnnelikum kui senises seaduslikus.
Ainus, mis mulle Keni juures ei meeldinud, oli tema lõputu eneseklanimine. Vahel naersin, et sa oled hullem kui mõni kanapeast naine! Vahel meenus kuskilt mälusopist, et mõned noored tüdrukud töö juures (temast sisse võetud) vihjasid alguses: äkki on gei? Aga nüüd olin ju nö praktikas veendunud (ja kuidas veel!), et pole mitte. Ühesõnaga, kõik oli hästi, algas ilus elu järgnevaks kolmeks aastaks. Mõlemad lapsed käisid juba koolis, nii et seda rohkem jäi meile aega teineteise jaoks. Kuni ükskord suvel, kui lapsed olid isa peres, saabus meile ootamatu külaline. Minust (kes ma ukse avasin) tormas see mürakas bassihäälne mööda nagu ebemest, haaras mu mehe lausa karuembusse, patsutas ja kallistas. Ken võrdses õhinas, kuni... kukkusid andunult suudlema. Pagesin teise tuppa.
Mind ei kutsunud keegi. Kuulsin neid köögis vestlemas. Um­bes tund hiljem saatis Ken külalise ära, isemoodi õhevil, vabandas. Tegemist olnud ta õpiaegade parima sõbraga, kes elab ammu välismaal, möönas, et pikaaegse lahusoleku järel olid nad rõõmust justkui natuke ogarad. Sõber sõitvat juba homme tagasi Hispaaniasse, jättis mulle tervitused jne, ja ärgu ma tehku numbrit. Üksjagu võimetu mõtlema, küsisin talt otse: kas peaksime rääkima homoseksualismist?
Nüüd juba täiesti rahulikult vaatas ta mulle otsa, tunnistades, et on biseksuaal. Et tegemist oli tõesti tema suure armastusega, aga sellel on ammu lõpp, märkides lõpuks nagu uhkeltki, et on omameelest mulle piisavalt tõestanud, et armastab ja ihaldab ainult mind, nüüd ja edaspidi.
Mõtisklesin terve öö, ja rahunesin maha. Sest tõesti polnud alust kahelda kogu meie suhte jooksul, et Ken oleks mingeid kõverkäike teinud, midagi varjanud.
Ent paar kuud hiljem tuli see sõber jälle. Nad läksid koos välja, ja Ken saabus alles hommikul, korralikult purjus (mida ma polnud iial näinud). Pole mõtet rääkida, et nüüd oli mulle kõik selge, ja ei rääkinud me ka teineteisega. Hommikul pakkisin asjad ja sõitsin maale vanemate juurde. Sealt andsin lastele (kes olid spordilaagris) teada, kuis asjad on. Tänasin Keni ja soovisin, et tal hästi läheks. Ta istus köögitaburetil ja... nuttis. Sel hetkel oli mul tast lihtsalt hale.



Üürikeseks nagu hingetõmbeaeg
Järgneva aasta veetsin tõelises depressioonis, aga sain hakkama. Siis kohtasin head inimest, lastetut leske, enesest ligi kümme aastat vanemat, kellega aasta pärast abiellusime. Kolisime linnalähedale maale, ehitasime maja, koolitasime mu lapsi. See oli selline keskealiste sõprusel põhinev liit – temaga tundsin end turvalisemalt kui iial enne. Panime mu tütre mehele, plaanisime kahekesi peaaegu et ümberilmareisi.. Temaga pihtisime teineteisele kõik oma eelmistest eludest – oli temagi omajagu muhke saanud, ju vast seda enam tundsime, kuivõrd teineteist vajame ja väärime. Aga polnud mulle sedagi antud rohkem kui vaevalt kolmeks aastaks – justnagu täiesti terve mehe viis infarkt. Mis sest rääkida, kuivõrd ränk see kõik oli, aga sedapuhku võisin rahul olla vähemalt sellega, et ei saanud me juhtunule kumbki ju midagi parata.
Poeg elas siis juba pealinnas, tütar tubli väimehega minu juures. Edendasime aeda, elasime sõbralikult ja vaikselt, polnud meil laia tutvuskonda, ei mingeid pidusid. Tütrega olime kunagi ääri-veeri rääkinud Keni probleemidest, ent ei midagi põhjalikku, ja ei ma ju teadnudki temast kuigi palju, ammuks pärast lahkuminekut. Kuni ta ühel kevadõhtul ilmus me lävele. Isegi oma nüüdses eas üllatavalt hea välimuse juures, tüki mehelikum, enesekindlam.
Võtsin ta muidugi viisakalt vastu, kostitasin, ja juttu jätkus hommikuni. Tegemata vähimaidki lähenemiskatseid tunnistas, et armastanud on ta kogu elu ainult mind, et lõplikult tervendas ta üks psühholoog... Kuni soovini mulle nüüd tõestada: ta on mees, vanad patud pühitud nii peast kui südamest...

Oh seda magusat valet!
Kuna tal hetkel päris tööd polnudki, pakkusin, et võtan ta sulaseks – mul uue kuuri ehitamiseks mehetööd küllalt. Rõõmustas nagu laps, kui uskuma hakkas, et mõtlen seda tõsiselt. Tunnistan, et mõtlesingi: miks mitte teda uskuda, pealegi... no mis pattu salata – mälu salasoppides oli mul temast nii palju hunnituid mälestusi ju ikka veel elus.
Ja kõik kulges parimas variandis. Ken vehkis tööd teha, aitas majapidamises, oli noortega väga taktiline. Tütar isegi palus mind, et andku ma järele, kuna olla selge, et Ken mind ju ikka veel ihaldab. Kuni andsingi. Mulle isegi meeldis, et ta väga tihti peale ei käinud.
Väimehega käisid koos ujumas ja kalal – oli igati lahe, terve õhkkond. Kuni kord viimasega juttu ajades mainis ta, et kentsakas see Ken – talle meeldib alasti ujuda, milleks tedagi keelitab... See käis mul peast läbi kui välk! Paar nädalat hiljem ütles tütar otse: parem saada see Ken minema! Sest hiljuti, kui tütrega linna sõitsime, rääkinud mees talle õhtul: Ken käis toas alasti ringi, ahvatles tedagi „mõnusaks meestepäevaks”, tükkis sõna otseses mõttes ligi...
¤ ¤ ¤
Tähendab – alles 46aastasena jõudis minuni, et ei aita ses asjas mingi psühholoog (kui teda üldse oli?). Usun: armas, hea ini­mene see mu elu suurim armastus, aga rohkem ei tohi ma lubada enesele õnne temaga nagu püssirohutünni otsas. Sest keegi (ei ju ka ta ise) tea, millal... taas pöörab.
Hüvasti jättes palusin talt andeks, põhiliselt sõnadeta. Loodan, et ta mõistab: pole ma kunagi tahtnud kuulsaks saada, ja teab kas mul selle „ärasöömiseks” enam jõudu jätkuks nüüd – peagi juba vanaemana?!...

Maretta jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1018 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
asi edeneb

http://rahvuslane.ee/eesti/euroopa-liidu-koostatud-raport-eesti-jaoks-on-ettenahtud-76-miljonit-pagulast/ Eesti jaoks on ettenähtud 7,6 miljonit pagulast. Paljud peavad seda naljaks aga nüüd tundub meile, et tegemist täiesti reaalse plaaniga, mida ka kavakindlalt ellu viiakse.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi