Saatus: Oodatud abieluettepanek jäigi tulemata

24.11.2019 21:00
Maria Johanson Illustreeriv foto: A. Pärtel
Kommentaarid
3
Foto:

Uskusin liialt palju oma mehe algatusvõimesse ja armastusse minu vastu. Nii palju, et ­sattusin ise päris ­keerulisse olukorda.

Olen kasvanud üles teadmisega, et mees on perekonnapea ning naine peab kummardama oma meest, nagu mees peab kummardama Jumalat.
Nii uskus mu ema. Ja kummardas ja teenis mu isa. Isa vastas talle piiritu tänulikkuse ja hoidvusega, nii et põhimõtteliselt oli mu lapsepõlvekodu täiesti ideaalne paik ja mu kasvamine läbinisti turvaline.
Mu vanemad olid sügavalt usklikud. Palvetamine, risti ettelöömine olid mu lapsepõlvekodu lahutamatud kaaslased ning said ka mulle omaseks. Oleme venelased ning meie usk on õigeusk, koos imekaunite viirukilõhnaliste jumalateenistustega, kuhu ema mind vahetevahel kaasa võttis.
Kirikuinimest minust siiski ei saanud, ehkki ka nüüd, juba aastates naisena, astun ma vahel õigeusukirikust läbi –lihtsalt seda lõhna sisse hingamas ja oma vanemaid meenutamas.

Protestist alanud suhe
Võib-olla oli mu lapsepõlv liigagi turvaline. Vanemad hoolitsesid minu eest väga ja ühel hetkel, teismeliseea teisel poolel, tundus mulle, et nende loodud turvalisus jääb minu jaoks liiga kitsaks.
Korraga ei kõlvanud mulle enam miski. Ei kirikukalendrist kantud aastaring ega usklikust elust kantud päevakava. Ei maitsenud enam ema tehtud söögid – näiteks paks borš ja erinevad pirukad... Ah, sõnadest jääb väheks kirjeldamaks, kui väga ma praegu oma ema toitudest puudust tunnen. Teen neid ka ise, aga ikka on see tunne, et ema oskas teha paremini. Ülestõusmispühadeks näiteks tegi ema kulebjakat, mida lasi enne lauale panekut kirikus pühitseda. Häbenesin kohutavalt, kui ema oma valgesse rätti keeratud kulebjakaga kirikusse läks... Nüüd aga teen seda igal kevadel ka ise...
Minu protest algas vaikselt ja intelligentselt – näiteks hakkasin ma lugema raamatuid, mida mu vanemad lugenud ei olnud. Ma arvasin, et näitan sellega oma vanematele kohta kätte, häbistan neid – aga ma ei mõelnud, et need olid ju ometi olnud mu vanemad, kes mu eesti kooli õppima panid. Just selleks, et mu silmaring avarduks ja et mul Eestis kergem oleks.
Mu vanemad olid pärit Venemaalt ning nende suurtes ja avarates hingedes olid alles vene metsade avarused, bõliinade kõla ja headus, mis oli nii lai ja võimas nagu suurimad Venemaa jõed.
Minul aga, tänamatul tüdrukul, jäi nende lahkuses ja headuses kitsaks...
Arvasin, et kui eesti poisiga käima hakkan, siis saavad vanemad aru, et ma vajan midagi muud. Ja kui mul koolivenna sõber Andres mulle tähelepanu hakkas pöörama, olin ma väga rahul. Esialgu läksingi temaga ainult sellepärast välja, et tegu oli eestlasega.

Kui tausta arvestada...
Ilmnes, et mu vanematel polnud Andrese vastu midagi. Algul rääkisin temast ja olin väga üllatunud, kui vanemad ei pahandanudki. Mõlemad ütlesid, et pole tähtis, mis rahvusest keegi on, oluline, et ta oleks hea inimene.
Kutsusin Andrest ka meile külla ning ilmnes, et ta hakkas mu vanematega hästi läbi saama. Polnud probleemi sellestki, et minu vanemad olid õigeusklikud, aga Andres oli pärit perest, kus üldse jumalast ei räägitud.
Ma olin nii lootnud, et selline kultuurikonflikt elavdab mu protestivaimu, aga seda ei juhtunud – Andres sulandus meie hulka nii lihtsalt ja loomulikult, nagu ta oleks alati sinna kuulunud. Temas oli samasugust headust nagu mu vanemates – mis tähendas, et ühel hetkel jäi mulle kitsaks ka temaga suhtlemine.
„Kas sind ei sega, et meie pere on nii usklik?” küsisin kord.
„Ei sega,” vastas ta. „See on su vanemate tausta arvestades täiesti loomulik.”
Olin pahviks löödud. Peaaegu samade sõnadega oli mu ema öelnud Andrese ja tema vanemate kohta, kui paar päeva varem olin küsinud, kas nende ateism mu vanemaid ei sega.
Loomulikult ei täitnud usulised mõtted kogu meie suhtlust. Olime ju ikkagi noored!



Iseseisev elu polnudki raske
Üsna varsti pärast meie seksuaalset enese- ja teineteiseleidmist jäin ma lapseootele. Ja siis tuli minu jaoks krahh – Andres ja mu vanemad leppisid omavahel kokku meie abiellumises.
Ma olin täiesti, täiesti, täiesti šokeeritud! Ma hakkasin Andresega käima sellepärast, et tahtsin oma vanemate turvalisest maailmast eemale saada... Ning nüüd oli mu poisist saanud sellesama maailma osa!
Tol õhtul ladusin neile kõik välja, mis ma neist arvan ning lahkusin kodust. Mis siis, et rase! Keskkoolgi jäi mul pooleli.
Sõitsin Tallinnast Tartusse, ega ma kuhugi kaugemale osanudki minna. Iseseisva elu alustamine oli üllatavalt lihtne. Vaja oli vaid tööd ja korterit ning nende leidmine polnud kuigi keeruline.
Südames olid algul trots ja viha, peatselt aga igatsus ja üksindus. Olin kodust ära olnud napilt kolm nädalat, kui vanemad mu leidsid.
Nad tulid koos Andresega. Ja korraga polnud mul enam midagi selle vastu, et Andresega edaspidigi koos olla.
Kuna ma aga tahtsin ikkagi jätta enesest iseteadlikku ja protestimeelset muljet, andsin kõva häälega teada, et abiellumisega ma küll nõus pole. Minu üllatuseks, isegi pisukeseks pettumuseks ei järgnenud ühtegi vastuväidet.
Alles hiljem sain ma aru, et ju nad kartsid, et ma võin uuesti minema minna.

Eestlase ema, kuid mitte eestlane
Me saime imetoreda tütre. Aleksandra kasvas sisuliselt eestlasena, sest mu vanemad surid kahekuise vahega enne, kui ta kolmeaastaseks sai. Ta mäletab nende olemasolu, kuid mitte nende kultuuri ja venepärasust.
Mina olin kasvanud vanematest ja nende usust kaugemale ja Andres ning tema vanemad olid puhtad eestlased.
Muuhulgas olid nad kõik Eesti kodakondsed. Mu tütar ka. Aga mitte mina. Sest eestlase laps saab kodakondsuse automaatselt, aga eestlase ema mitte.
Eestlase abikaasa saanuks selle muidugi kohe... aga selleks oleks üks konkreetne eestlane pidanud oma tütre emale abieluettepaneku tegema.
Aga ta ei teinud. Ega mul see alati meeles ei olnud, et mitte abiellumine oli olnud minu tingimus Andrese juurde tagasi minekuks. Mina jäin oma mehelt ettepanekut ootama.
Ooteaega täitsime nagu tavaline pere. Saime ka teise imearmsa tütre. Olin meeleldi rase, ja meeleldi lastega kodus.
Mu mees oli omal erialal hinnatud oskustööline, mina aga ei osanud midagi. Peale oma laste armastamise, selles olen ma läbi elu tugev olnud. Palka selle eest ei saa, nii olen ma elupäevad olnud mehest majanduslikult sõltuv. Aga see polnud meie suhetes probleem.
Kui märkate, oli mu elu kujunenud hämmastavalt sarnaseks mu vanemate omaga. Ainult ilma abielu ja ilma Jumalata.
Tegelikult oli Jumalgi alles. Olin taas hakanud palvetama... just nii, nagu ema mind õpetanud oli. Abiellunudki oleksin meeleldi, oleks vaid palutud!

Vaade lesepõlve
Meie elu kulges igati ilusasti ja turvaliselt. Kuni... Juhtus see, mis ühel hetkel ikka juhtub. Jumal, kellesse Andres kunagi uskunud ei olnud, kutsus ta enese juurde.
Meie noorem tütar oli siis ainult 12aastane. Vanem on temast 9 aastat vanem ning oli siis juba praktiliselt iseseisev. Isegi mind ja õde suutis ta rahaliselt toetada.
Teine raskus leina kõrval oligi rahaline toimetulek. Meil oli sääste, tänu nendele sai Andres maetud. Jäi järelegi.
Õnneks oli meie korteri eest laen makstud. Proovisin loomulikult tööle minna ning tõdesin, et ega ma tegelikult ei oskagi midagi.
Lastega tegeleda ma siiski oskasin ja seega sain tööle lasteaia abiõpetajana. Sisuliselt söögitädi ja riietumise aitaja ning põrandapühkija, aga mulle see töö sobis. Oleks vaid veidigi enam palka ka saanud! Ega ma ei mõista, miks lasteaed ja autoremonditöökoda on nii erinevate palkadega...
Aga hakkama me saime. Jumal aitas, usun ma.
Olen ka nooremale tütrele püüdnud Jumalast rääkida. Talle see teema ei meeldi – tahab olla ateist ja sõltumatu! Annaks Jumal talle nii hea ateistist mehe nagu mulle andis...
Samas, vahel tundub üks asi mulle siiski ebaõiglasena. Ma olen tegelikult täitsa tavaline eesti inimene. Räägin ja loen eesti keeles. Tean, kes on Kareva, Tammsaare, Ristikivi ja Kivirähk, orienteerun eesti filmimaailma pisut depressiivsetel maastikel. Lapsed olen koolitanud eesti koolides ja nendega suhtlen ainult eesti keeles. Aga eestlane ma selles mõttes ei ole, et kodakondsuse jaoks peaksin minema eksamile. Mina aga pole elus teinud muid eksameid, kui põhikooli lõpus ja keskkoolis ühest klassist teise minnes – ma ei oskakski vist vanas eas enam eksamil olla ja vastata.
Ja abieluettepanekut ei tule nüüd enam kindlasti...

Jelena jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1128 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
tšuhna

Sina müütiline Jelena, kes Sa oled meile suuremaks õnnistuseks kui Kristiina Ehin näituseks, jää siiski oma praeguste liistude manu. On turvalisem. Kirjatükist nähtub, et Su nõrgemapoolseks isiksuseomaduseks on võrdsete võimaluste müüdi äärmuslik tajumine ja samavõrd äärmuslik taotlemine. See teeb Sind hõlpsasti haavatavaks. "Surmavalt haavatavaks" nagu ahilliuse kand. Praegu ei viitsi need "kõige õigemad eestlased" Sinu peale ennast kulutada. Aga kui teed midagi niisugust, mis Sind nende pilvesse viib, siis hoia piip ja prillid. Sest Kartaago tuleb hävitada!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi