Saatus: Ootan oma ellu järgmist lurjust

Keegi ei mõista, miks ma abiellusin niisuguse lurjusega, nagu on minu mees. Ma ise mõistan küll – lihtsalt armusin temasse kõrvuni.

Sest alguses oli ta sarmikus ise, tegi komplimente, jälgis mind võlutult. Pealegi oli ta minust tunduvalt haritum ja targem, oskas ilusaid sõnu rääkida... Pigem ei mõista ma seda, miks ma temast vähemalt oma hinges veel ikka päriselt lahti ei ole lasknud. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et äkki on mu instinktides peidus varjatud masohhism.
Mu ema instinktid olid teistmoodi. Tema keelitas mind viis aastat tagasi sellele mehele mitte minema. Aja jooksul mu elu jälgides on ta kõik viisid mu meele muutmiseks ära proovinud: nutnud kaastundest ja sajatanud hirmsate sõnadega, ähvardanud mind vägisi psühhiaatri juurde viia, et mingil moel panna toimima mu eneseväärikustunnet... Ta on minu vastu alati mobiliseerinud ka mu sõbrannasid, kes on enne otsinud ja söödavad mulle praegu ette uusi kandidaate, et ahvatleda mind "oma hullusest lahti saama", nagu nad ütlevad.
Olen katseid teinud, aga ei aita: ükski neist ei naerata nii nagu mu ainus mees, ühegi hääl ei tekita põlvedes niisugust magusat värinat nagu tema oma. Isegi kui täiesti asjalikult arutan, et see või too mees kindlustaks mulle palju normaalsema elu, igatsen ikka selle oma nurjatu järele.

Minus pole ju midagi vaadata
Nüüd räägin natuke lähemalt sellest, milles see nurjatus seisneb. Me polnud veel paari kuudki abielus olnud, kui ta juba õhtuti jumal teab millal koju laekus, jultunud naeratus näol ja võõraste parfüümide pilv taga.
Kui koos kusagil külas või peol olime, võis ta sealt külma rahuga äkki kellegi teisega kaduda, ilma vähimagi vabanduse või hoiatuseta – unustas mind maha. Baaris või kohvikus vahtis häbenemata teisi naisi, ja kui katsusin märkusi teha, irvitas, et minus pole ju midagi vaadata.
Teisel abieluaastal kadus ta vahest juba nädalaks ära, öeldes tagasi tulles nagu möödaminnes, et oli asjaajamisi. Ega ma talle mingeid skandaale ei teinud, sest mul oli hea meel, et ta ikkagi tagasi tuli. Ja õigupoolest oli ju kõik hästi, sest minu vastu ta vägivaldne polnud, raha andis, enese eest hoolitses (muidugi!).
Iseasi oli verbaalne vägivald – näiteks märkused mu kilava hääle, veidra (?) riietumisviisi või kanaaru kohta.

Püüdsin end kaunimaks muuta
Siis andsid sõbrannad kord mulle nõu, et tõepoolest peaksin oma garderoobi natuke ahvatlevamaks tegema ja soengut muutma. Kui siis aga ühel päeval uue sviitri ja uhke soenguga koju saabusin, ei teinud ta mind sugugi rohkem märkama kui muidu. Alles vastu ööd, kui ta vannitoa ukse taga selle kohest vabastamist nõudis, turtsatas minust ukse peal peaaegu läbi tormates: "Mis sa seal nii kaua passisid, kui ei jõudnud seda lollakat soengutki maha pesta! Mis sa sellega loodad saavutada?"
Pärast kolmandat pulma-aastapäeva (millest temal mõistagi enam aimugi polnud) tunnistasin enesele, et istun tõelises lõksus: olen tõesti näru, kes laseb end jalamatina tarvitada. Ja otsustasin hakata skandaale tegema, et teda kas või kordki sellest ükskõiksusest välja raputada. Ei midagi! Ainult ühel korral, kui juba harjumatult kõva häält tegin, kergitas ta irooniliselt kulme ja ütles, et kui ma tahan, et ta ära läheks, võib tema seda otsemaid teha. Ja mina jäin muidugi vait, sest armastasin seda lontrust iga päevaga vaata et aina rohkem. Ükski tema alatus ei hirmutanud mind sedavõrd kui kujutluspilt elust ilma temata.

Piinad kasvasid veelgi
Ta jäi öödeks ära isegi siis, kui raskelt grippi põdesin. Palavikus väherdes unistasin ainult sellest, et kohe heliseb telefon ja ta vähemalt küsib mu tervise järele. Muidugi asjata. Arutlesin endamisi, et ta vist tahab proovida, kui palju alandamist ma suudan välja kannatada. Sest tõepoolest – kui üldse mingist inimlikust soojusest saab rääkida, siis paistis ta lausa nautivat seda, kui mul pisarad jälle voolama sai.
Elasin nagu põrgus, aga lasin enese üle irvitada nagu opakas, nagu tõesti ebanormaalne. Ja siis ühel päeval avastasin, et olen rase. Esmakordselt tekkis nagu lootusekiir. Iga kord, kui ta üldse koju tuli, istusin nagu nõeltel ja ootasin parajat hetke, millal talle sellest teada anda. Isegi vandusin ennast, et miks ma enne lapsesaamisele ei mõelnud – eks elu ole sageli näidanud, et see mõnele mehepojale aru pähe paneb. Kui peaaegu kaks kuud täis oli, võtsin ühel õhtul südame rindu ja teatasin värisevi hääli: me saame lapse.
See oli n-ö kulminatsioon: ta jäi võrratuks oma jultumuses. Ta oli parajasti mingi pleieriga ametis ja tähendas nagu muuseas: "Kes meie? Mis see teie (erilise rõhuga) laps minusse peaks puutuma!" Nii siiralt, nagu ta tõepoolest ei taipaks, mis paganama lapsest ma talle rääkima tulen.
Sain aru, et see oli mul valearvestus: et kui nüüd halama hakkan, paneb ta äkki päriselt minema. Otsustasin abordi kasuks.

Lõplikult lõhkine küna
Selle operatsiooniga läks mul nii õnnetult, et pidin nädala haiglas istuma. Vaatama ta mind ei tulnud, ema käest sain teada, et kodus olla ta ikka käinud, aga enamasti on ära. Sellegipoolest ei kaotanud ma lootust: ta peab ju ükskord ometi aru saama, et kõik need alandused ja valu olen ju tema pärast läbi teinud. Pealegi oli ta seni ju alati jälle minu juurde tagasi tulnud.
Haiglast välja tulles sain sõbrannalt teada, et tal on käsil päris uus romaan – kellegagi kolleegidest, et kõik teavad juba, et nad peaaegu koos elavad. Sellepärast olevat see romaan nii tõsine, et too naine jumaldavat mu lurjust niisama andunult kui mina.
Kui alguses olingi absoluutselt rööpast väljas, siis vahest suutsin end siiski uuele tasandile mõelda: nüüd on ta juba tema lurjus, mingu, nüüdsest oodaku teda see naine, mina teda enam ootama ei hakka.
Tänaseks olen juba ligi neli kuud haavu lakkunud, aga eksite, kui arvate, et ootamast lakanud. Sest mu mehel pole ilmselt mõnitamise norm täis, kui ta vahest harvagi ei saa mind poriga loopida, olgu või telefonitsi. Aga niipalju olen küll selgema aru juures, et mõtlen tõsiselt selle üle, millest oma juttu alustasin.

Tunnen puudust valust ja alandustest
Kui vahepeal olengi teinud katset mõne uuega kohtamas käia, siis pole mul ikka liikunud ükski närv. Sellepärast olengi juba peaaegu kindel, et ju olen masohhist. Sest elul pole kohe mingit värvi, kui mulle ei anta võimalust tunda seda väljakannatamatut, aga magusat valu, mida tekitab solvamine ja alandamine. Ma ei tea, aga arvan küll, et kui mu mees oleks mind ka peksnud, oleksin teda sellegipoolest armastanud.
Tema mu juurde päriseks enam kindlasti tagasi ei tule, see on mul muidugi asjata lootus. Emal ja sõbrannadel on süda rahul, et ma temast lahti olen ja et ma pole end kiirustades ühegi teise mehega veel sidunud. Aga nad ei tule selle pealegi, mida ma ju ise ka veel päris täpselt ei tea: äkki armun uuesti siis, kui juhtun kokku järgmise lurjusega...

Irise jutu pani kirja
Dolores Tamm