Saatus: Peig osutus kõrgemat sorti elukunstnikuks

Kaks aastat elu õhulossis, kuni jõudis minuni, et tegelikult ei olnudki see tõeline, ehkki olin sellesse kaljukindlalt uskunud. Nüüd ei jõua oma ­naiivsuse pärast ära ­punastada.

Olin oma sookaaslastest sõprade seas armumiste ajast alates juba verinoorena olnud tuntud oma tänitamistega a´ la mida sa selles kergatsis küll leiad, kuidas sa ei näe, et tegemist on ehtsa hambasse puhujaga jne. Kusjuures mitu neist on ammuilma oma unistuste printsiga igati õnnelikus abielus ja pereemad, aga mina lõhkise küna ees. Nüüd, kui ma pole enam 17, vaid kaks korda vanem, pole teha muud kui kõrvad alandlikult lonti lasta.

Algas kõik üsna ­originaalselt
See polnud kaugeltki mingi armumine esimesest pilgust, ja ei see härrasmees mind esialgu millegi muuga köitnudki kui omamoodi vaimukusega. Esimene kokkupuude toimus laevas, kui õhtul enne Stockholmi jõudmist otsustasin teha väikese dringi. Siinjuures olgu märgitud seegi, et põlastasin alati naisi, kes käisid baarides nimelt sel eesmärgil, et äkki näkkab. Ja sellist üksiistumist (või vaid naiste seltskonnas) polnud ma iialgi harrastanud. Ent oma toonases eas, kui olin ligi kuus aastat elanud pea täielikku nunnaelu ega enam ammu lootnudki leida õiget kaaslast, oli mulle täiesti ükskõik, mida keegi must arvab.
Leidsin pooltühja baari, võtsin oma kokteili, istusin kahekohalisse nurgalauda ja koondasin mõtted homsele töökohtumisele, kuhu teel olin. Varsti märkasin pikka ja rühikat, kergelt hallinevat meest, kes oma joogiklaasiga joonelt minu juurde suundus, paludes luba istet võtta. Muidugi imestasin: miks just siin, kui vabu kohti on lausa valida. Too seadis end aga juba enesestmõistetavalt paika, vastates, et teab küll, aga...”teie lihtsalt olete hõivanud minu laua”.
Olin valmis tõusma ja lahkuma, (omameelest) irooniliselt vabandades, et keegi ei öelnud mulle, et siin on nimelised lauad. Tema naeris, et sel liinil sagedase reisijana on ta alati ses lauas istunud, sest tunneb end ebaõdusalt, kui seljatagune pole kindel. (Tagantjärgi tunnistan, et ilmselt see oligi „esimene nool”, sest mul oli sama põhimõte: kunagi ei meeldinud mulle istuda seal, kust igalt poolt nähtav oled ja su ümber liigutakse...)
Talle ma seda mõistagi ei öelnud, sest ta kukkus vestlema, nagu ei kohtuks me üldse esimest korda. Rääkis, et elab juba aastat kümme Soomes, käib tihti nii Rootsis kui Eestis, kosutav alati emakeeles rääkida jne. Mina mainisin, et mina sõidan harva ja vaid töö pärast. Muljet avaldas seegi, et ta ei teinud vähimaidki standardseid lähenemiskatseid. Umbes paari tunni pärast lahkudes tänasime teineteist, tema küsis vaid, millal tagasi seilan, ja avaldas kahetsust, et peab kauemaks jääma. Sadamas jätsime hüvasti ja oligi kõik.

Ilmselt oleksin selle seiga kohe unustanud
...kui välja arvata kosutav mõte: näe, on veel meeste seas ristiinimesi, kes sind müüdavaks ei pea. Aga järgmisel õhtul enne laeva seisis ta sadamas korraga lillekimbuga mu ees, tunnistades üsna kohmakalt: tuli sellepärast, et eile me ju tuttavaks ei saanudki! Ütles oma nime, millele samaga vastasin, lisades tema palvel ka telefoninumbri, ulatas oma nimekaardi ja arvas – äkki juhtume kunagi veel kokku. Ja oligi käes aeg mul laeva astuda.
Mõttes muhelesin endamisi, ei enamat, ja tavalises argielus nii oligi – ei tulnud ta mulle meeldegi. Umbes kuu hiljem, juba suure kevade hakul, sain talt korraga kõne. Teatas, et tuleb pikemaks Tallinna ja avaldas lootust kohtuda. Olin kohe lustiga nõus, sest ei näinud selles midagi taunitavat, ja võite uskuda – ei tundnud ka erilist elevust. Aga ometi...
Kuna järgneval nädalal kohtusime pea iga päev, pidin varsti tunnistama, et ta aina mu mõtetesse sisse murrab. Veel mitu kohtumist läbi suve, kuni ta tunnistas, et ei saa midagi parata: enam ei lootnudki kohata sellist naist nagu mina, ega kujuta ettegi, kuis ilma nende kohtumisteta elada. Selleks ajaks teadsin ammu, et ta aastat viis tagasi lahutas, kuna naine „põgenes ameeriklasega üle lombi”, ja on sest ajast maha matnud unistused „õigest nai­sest”. Ei jäänud minulgi muud kui möönda, et alati päris ootan teda, ja sestpeale pääsmatult kadunud olingi.

Järgnes tõeline õnneaeg
Mina käisin Rootsis üliharva, tema minu juures väga tihti. Reisisime palju nn lähivälismaal, ja suvel viis ta mu Madagaskarile. Ei lasknud mul millegi eest maksta, aga austas minu reeglit mitte vastu võtta mingeid vääriskingitusi. Aga Madagaskaril hakkas nagu iseenesest arutlema teemal, kuhu elama asume, kui abiellume, mis pidi ometi lõpuks toimuma järgmiste jõulude ajal. Ja minagi (seitsmendas taevas!) pidasin seda tõemeeli loogiliseks lahenduseks. Ühesõnaga – see oli õnneaeg, mille sarnast polnud ma seni veel kogenud.
Sügise hakul, olles järjekordselt Haapsalus, kus talle kohutavalt olla meeldinud lapsest saati, leidsin mina, et edasi käime vaid Pärnus, kus jälle mulle kõik meeldis. Temale mitte – olla liiga rahvarohke ja enam ammu „mitte pärnulik”, aga siis nõustus ta seal veetma mõned edasised nädalalõpud. Kohalikke tuttavaid mul seal polnud, rohkem kui juhuslikud kokkupuutumised tere- tasemel mõne tallinlasega. Meeldis mulle ka see, et temagi eelistas õhtuste baaride asemel pigem jalutuskäike piki randa, kaugele linnast välja, nii et... noh – üksainus idüll. Kuni kord juhtusime kesklinnas kokku mu kunagise kolleegi Reelikaga, kellega olime omal ajal olnud peaaegu sõbrannad ja kes nüüd perega Pärnus elaski. Natuke nõutuks tegi mind see, et Reelika tervitas mu tulevastki nagu vana tuttavat, ja viimase ajas see imelikku segadusse. Algul väitis, et ei mäletagi, siis „tuli meelde”, mis talle aga silmnähtavalt rõõmu ei teinud. Kohe varsti tuletaski ta mulle meelde, et peame ju kohe-kohe minema, ja kiirustas meid hüvasti jätma. Kuna ma millestki aru ei saanud, imestasin, et me ei pidanud ju kuskile aja peale minema. Aga tema porises, et see on üks jube ebameeldiv ja pealetükkiv naine, kelle reputatsioonist on tal vaid halvimad mälestused, ja ärgu ma rikkugu tuju tühja pärimisega. Imelik tundus seegi, et ta kohe järgmisel päeval pidi ära sõitma, kuna tööl olla „avraal”...
Aegajalt uuristas mind kahtluseuss, justnagu millegi halva eelaimus, aga ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Vältisin pärimisi, nagu poleks midagi lahti, kurb, kuna nüüd pidi ta tulema alles kuu aja pärast. Aga jätkuvalt olime pidevas ühenduses. Rahunesin maha, sest polnud ju tõesti midagi karta.

Siis äkki helistas Reelika
Oli pealinnas käimas ja tahtis väga kohtuda, mis mindki vaid rõõmustas. Oleks ma vähegi aimanud... Sest Reelika haaras kohe härjal sarvist ja hakkas küsima mu peiu kohta. Mina teatasin särades (nagu loll!) teatud uhkusegagi, et vast järgmiste jõulude ajal saad me pulmas tantsu lüüa. Reelika avaldas kartust, et neid ei tule (õigemini ütles: loodab, et neid ei tule), ja muudkui rääkis ja rääkis...
Mu tulevasest kui „profist elukunstnikust”, kes on tegelikult ammu abielus ja kahe lapse isa, viis aga tema parima sõbranna kunagi samasse seisu nagu mina praegu. Märkides üksiti, et poleks mind sel esmakohtumisel ta kõrval olnud, oleks ta talle tervituseks virutanud lihtsalt tubli kõrvakiilu. Teadis veel, et tal olla tore naine, kes ei söanda lahku minna sellepärast, et mees lapsi väga hoiab, ja nemad teda. Pealegi ei tahtvat mees lahutusest kuuldagi, sest nagu nüüd ise veendusin – laialt ringiliikuval ärimehel ju niigi mõnus! Et võib-olla ongi hea inime, aga parandamatu naistehull ja pettur, väga osav, valides neist just parimaid. (Vahemärkuseks: sellest siis see Pärnu-põlgus, sest ju teadis, et Reelika elab perega seal...) Lubas mulle hankida ta naise telefoninumbri ja õhutas ühendust võtma – siis veendun ise, et nii see on.
Loomulikult oli see mulle nagu puuga pähe, aga Reelikal polnud ju põhjust mulle valetada, ja mu esimene kõige jõulisem emotsioon ehtne viha. Mis aina kasvas, kui ilmnes, et ta telefoninumber pole kasutusel ja netist oli ta kadunud. Kui Reelika järgmisel kohtumisel tõi mulle ta naise numbri, otsustasin sedamaid helistada.
Meeldivalt naishäälelt sain kuulda: hea, et ühendust võtsin, sest tema püüdis sama – hoiatamaks mind kui ilmselt head naist. Saatis üksiti hulga nende perepilte, koos lastega erinevatest aegadest. Tunnistas, et on mehe „kiiksuga” aastaid võidelnud, uskudes viimasel ajal, et nüüd on vast kõik, sest mees kardab lahutust. Aga näete – lohele kasvas ikkagi järjekordne pea... Soovitas mul enese huvides ta siiski kätte saada ja neid pilte näidata.
Mul polnud ühtegi allikat, kust teda otsida, aga... ta tuli ise. Nii, nagu polnuks midagi lahti. Kui ta mantlit seljast koorima asus, palusin mitte kiirustada. Näitasin talle „pildigaleriid”, lükkasin välisukse teenistusvalmilt pärani ja käskisin kaduda. Pani mühisedes nööbid kohe kinni, ühmas „ah sedamoodi siis...”, kui pidin teda üle läve saamiseks ise natuke tagant aitama!
¤ ¤ ¤
Rohkem pole mõtet rääkida. Loomulikult ei otsinud ta minuga enam kordagi ühendust. Ise helistasin ta naisele, tänades ja vabandades, et ma tõesti isegi ei aimanud. Ta lausa tõrjus: usub-usub, sest teab kõigist paremini, et tegemist on „kõrgemat sorti elukunstnikuga”. Lubasime kunagi kindlasti kohtuda, aga pole seda teinud, sest... mis see meile annaks. Mõttes soovin talle tänini tervist – mõelda vaid, kui palju see naine on pidanud sellise reo pärast läbi elama.
Mina saan hakkama, vahel end turgutuseks parastades: ilmselt näitas saatus mulle koha kätte selle eest, et teiste naiste sinisilmsust ikka osatada tavatsesin...

Viviani jutu pani kirja
Imbi Käbi