Saatus: Perele sai osaks liiga palju õnne

24.07.2022 23:00
Anne-Mari Alver Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Moonika on tubli ja edukas tööl, õnnelik pereelus ja pidevalt valmis edasi liikuma. Korraga aga selgus, et isegi see võib probleem olla.

„Olen kasvanud teadmisega, et alati tuleb unistada suurelt ja pingutada oma unistuste nimel. Ja et kui ka kohe kõike ei saavuta, siis pingutades jõuad ikka kaugemale kui mitte midagi tehes.
Ja nii edasi. Ja et naine peab, kui soovib kuhugi jõuda, olema mitte sama hea, nagu mehed, vaid kaks korda parem. Kõik need jutud klaaslaest lisaks, mis naistel ametialaselt tõusta ei võimalda.
Nii rääkis ema, nii räägiti ülikooli kohvikus, neid uskumusi võimendas tuttavate edukate inimeste vaatlemine.
Ma olin arenedes ja kasvades selleks kõigeks valmis. Aga mitte selleks, et klaaslagi laseb end oodata nii kaua, et kõik, mis ma olen saavutanud, ei mahu minu ellu enam ära...”
Sellist ülestunnistust sellelt naiselt poleks osanud oodatagi.
 
Ülikoolist abiellu
Moonika on siinkirjutajas alati imetlust tekitanud. Ta on suurepärane illustratsioon väitele „Kes palju teeb, see palju jõuab.”
Arstiks õppinud naine suutis end läbi lüüa keerulisel alal, mida tavaliselt peetakse mees­arstide pärusmaaks – lisaks briljantsetele teadmistele on vaja ka mõnevõrra füüsilist jõudu, vankumatut vastupidavust ning eluviisi, mis laseb tööle keskenduda ka ebatraditsioonilistel aegadel.
Moonika paistis silma juba ülikoolis ning selle kõrvalt praktikal käies. Tõsi küll, kui kraadid-diplomid käes, suundus ta tööle ühte Eesti maakonnahaiglatest. Eelkõige sellepärast, et samas linnas töötas politseinikuna tema abikaasa.
„Meile meeldis seal ja tõtt-öelda poleks ma hakanud üldse midagi muud otsima. Teadsin küll, et ma saaksin hakkama ka keerulisemates olukordades, aga... Ka väikeses haiglas on noort ja värskete teadmistega arsti vaja, samuti meeldis mulle selle linnakese õhkkond, ma tundsin end hästi oma mehe sõpruskonnas ja mulle meeldis väga meie kodu. On ju piisavalt palju põhjusi, et mitte kusagile mujale pürgima hakata?”

Töine läbilöök
Idülli lõhkus telefonikõne ühe Eesti suurema haigla peaarstilt, kes helistas Moonikale, et teda tööle kutsuda – just sellel erialal, mis naisele ülikooli ajal enim huvi oli pakkunud, oli vaja uut arsti.
„See kõne puudutas mind väga sügavalt,” tunnistab Moonika. „Korraga ärkasid minus kõik need unistused, mida olin terve ülikooliaja eneses kandnud – laiendada ravivõimaluste piire, päästa elusid, anda oma panus teadusesse...”
Aga maakonnalinnas oli loodud kodu, mees käis tööl, väike haigla ja selle patsiendid vajasid Moonikat ja olid temaga harjunud. Süsteem naise ümber oli loodud, töötas hästi ning tegi teda õnnelikuks. Samas – kui palju enam võimalusi oleks suures haiglas...
Kui Moonika oma mehega nõu pidas, arvas politseinik Andres, et naisel tasuks siiski kaaluda ametialast tõusu – sest millal veel alustada tipptasemel lennukaarega, kui mitte noorena, pea alles ülikoolitarkust täis.
Mees oli nõus Moonika uue töö pärast ka elukohta vahetama. Politseiuurijaid on ju vaja igal pool. Ent veidi mõelnud, otsustas ta siiski oma majas edasi elada ja oma töökohale jääda.
Moonika üüris suuremas linnas väikese korteri ning sukeldus üle pea haiglatöösse. Pikkades öövalvetes ja keerulisi operatsioone tehes läksid kiiresti meelest väikelinna jäänud sõprade hoiatused, et see lahku kolimine võib abielule saatuslikuks saada.
„Algul see segas mind väga, et minust nii arvati. Nagu ma läheks oma mehest sellepärast eemale, et teda petma hakata,” tunnistab naine ja lisas, et tal pole kunagi olnud kavas Andrest petta, sest teist nii head meest pole maailmas olemaski. „Ainus, kellele truudust murdsin, oli meie armas maakonnahaigla ja sellegipärast olen ma mõnel korral padja märjaks nutnud,”  ütleb naine ausalt.

Nagu tuul tulele
Moonika ja Andrese abielu kohta jäi kehtima üks vana tarkusetera. Nimelt mõjuvat lahusolek armastusele nagu tuul tulele – väikese kustutab ära, suurem hakkab üha tugevamalt miilama.
Noor arst ja noor politseinik said kiiresti aru, et nende puhul kehtib teine variant. Klatširahvas tõmmaku omaette arutleda nagu jaksavad, Moonika ja Andres on igal kohtumisel üha õnnelikumad.
Moonika kinnitab, et ta ei unusta mitte iialgi, et kõigil tema kõhklemisehetkedel, millele väikelinnakaaslased omalt poolt muretsemispõhjusi lisasid, oli Andres alati vankumatult tema poolt.
„Sinu tarkus ja haridus on inimeste ellujäämiseks vajalikud,” rõhutas mees ning kinnitas, et ta on kogu aeg teadnud, kellesse ta armus ja kellega pere lõi – noore arstiga, kes oli oma kursuse kõige edukam.
Armastus ja kirg ei lasknud end mõlema abikaasa töisest elust segada. „Ise arst, aga oma rasedusest ei saanud ma aru enne kui kolmandal kuul,” naerab Moonika.
Noor abielunaine ei kahelnud hetkegi, mida tal teha tuleb – töötada, kuni võimalik ning siis vanemapuhkusele jääda.
Tagasi maakonnalinna ilusatele alleedele, kus on vankriga nii mõnus ringi jalutada, unistas ta.
See oli unistus, mis täituski täpselt nii ilusana. Moonika töötas haiglas viimase mõeldava päevani, enne kui kolleegid ta kallistuste ja lillesülemitega dekreeti saatsid ning vankumatut kinnitust nõudsid, et pärast vanemapuhkust on noor ja tark tohter taas tööpostil.

Õnnelik idüll perega
Väikelinna klatšimoorid olid saanud tünga, Moonika sõbrad elasid tema uuele õnnele rõõmsalt kaasa ning Andresest ja Moonikast õnnelikumat peret oli raske ette kujutada.
Tütrekese sünnitas Moonika oma esimese töökoha sünnitusosakonnas, tundes end vanade kolleegide keskel tõeliselt turvaliselt ja hoituna. Sünnitus oli kerge, väike Piret oli rõõmsameelne titt, kellest ema-isa suurt rõõmu tundsid ning üleüldse tundus Moonikale, et ta on siiski pigem loodud emaduseks ja pereeluks, kui suure haigla arstiks.
„Ma olin ja olen oma pere keskel tõeliselt õnnelik,” ütleb Moonika, suu- ja silmanurkades naeratuse virvendus.
Üldisesse mõnusasse olemisse tuli uudis Moonika uuest rasedusest küll jahmatavana, kuid siiski igati toredana.
„Peale selle, et mul oli lihtsalt väga hea meel uue „meist-tulnud-inimese” üle, lasin peast läbi ka meie pere materiaalsed võimalused ning leidsin, et uus emapalk võimaldab kauem koduelu nautida ning lükkab edasi Pireti varast lasteaeda saatmist. Tasapisi hakkas mulle tunduma, et võib-olla on väiksem koht ja oma pere siiski rohkem minu maailm kui suur haigla oma operatsioonisaalide, pikkade koridoride ning halastamatu tööpingega.”

Uus etapp – omaloodud töökoht
Moonikal ja Andresel tuli mõte luua päris oma pere ettevõte. Pärast pikka kaalumist leidsid nad, et parim mõte on seiklusmatkad ja -koolitused lastele – neile mõlemale meeldib lastega tegelemine ja neile millegi uue õpetamine ja elamuste pakkumine väga. Liiatigi on tööaegu võimalik sättida just nii, nagu perele kõige parem.
Kahe väikese lapse kõrvalt tegid Moonika ja Andres endale selgeks väikeettevõtluse alustõed, asutasid osaühingu, nikerdasid valmis kodulehe, läbisid paar vajalikku koolitust ja olid valmis teenust pakkuma.
Taas tabas neid edu. Piirkonna turismisektoris oli just selline võimalus puudu! Politseiniku töö on vahetustega ning Andrese vabadel päevadel hoiti kordamööda lapsi ning käidi võõraste lastega seiklemas. Esimesteks klientideks said kohalike koolide ja lasteaedade õpilased, kuuldus vahvast ettevõtmisest liikus kaugemalegi.
„Jälle tundsin, et elu on minu võistkonnas ja me mängime koos,” jutustab Moonika. „Loomulikult ei toonud meie uus ettevõtmine meile rahas väga palju sisse, kuid lõppeks oli tegu algusega, mees sai palka politseist ja minul oli vanemahüvitis. Millestki puudust me ei tundnud ja kõik oli endiselt super.”
Tasapisi tekkis mõte saada kolmas laps. Millal siis veel, kui mitte nüüd, küsis noor abielupaar teineteiselt ning andis uuele elule tulekuvõimaluse.
Teise ja kolmanda lapse vahe oli piisavalt väike, et tipp-arsti emapalk edasi toimiks. „Abiks meile, abiks meie väikesele ettevõttele,” muigab Moonika. Ja rõhutab, et kui lapsed on terved ning vanematel on ideid ja tegutsemislusti, on väikeste lastega koos olemine väga inspireeriv ja lahe eluperiood.
Pere teine laps oli samuti tütar, kolmandana aga sündis poisipõnn. Vanemate rõõm ei mahu sõnadesse.

Dilemma, mis teeb hinge haigeks
Taas lõhkus idülli telefonikõne Moonika töökohast, mis kodus oldud, lapsi kasvatatud ja seikluskoolitusi korraldades veedetud ajaga oli peaaegu mälu piirimaadele vajunud. Tõsi küll, telefonikõne ajal tajus Moonika end taas haiglas, palavikulises töötempos, äärmuseni keskendununa... ja võidukana, kui patsient päästetakse.
Adrenaliin liigutas end tema teadvuses veelgi, kui personalijuht talle rääkis, et teda oodatakse tagasi – valdkonna juhatajaks.
„See oli šokk,” tunnistab naine. „Seal ma istusin oma majalävel, porised kummikud jalas ning noorim põnn tissi otsas... Sääsekuplasid täis, pea sassis ja uus grupp nelja tunni pärast saabumas. Ja nüüd...”
Naine küsis järelemõtlemiseks päeva. Ja rääkis mehega. Valik on karm, tunnistasid mõlemad.
Kui Moonika töö vastu võtab, on kogu pere materiaalselt kindlustatud. Siianigi oli tema vanemahüvitis suurem, kui mehe palk ja pereettevõtte käive kokku. Kui vanemahüvitis saab läbi, tuleks hakata elama rahaliselt märksa kitsamalt, samas vajab vastloodud ettevõte omanikelt nii mõndagi investeeringut. Lastest rääkimata – mõlemad vanemad tahaksid neile pakkuda materiaalselt rahulikku elu.
Kui aga raha asemel elu kui tervikut hinnata, poleks ema lahkumine üldse meeldiv. Tissitamise võib pea pooleteiseaastase puhul loomulikult ära lõpetada, ent ema hellus ja mängulust on kodu päike.
Kui noorena oli Andres valmis iga kell oma naise pärast elukohta vahetama, siis nüüd lastega oma majast linnakorterisse kolimine ei kõla ahvatlevalt, linnamajaks aga pole perel piisavalt raha. Liiatigi on vanemad lapsed juba lasteaia ja kodukandisõpradega harjunud, linnas tuleks kõigega otsast alustada.
Ka oma ettevõte teeb mõlemale suurt rõõmu. (Tooks ta vaid poolegi jagu nii palju raha sisse...)
Head lahendust ei paista kusagilt, tõdesid noored.
„Ma olen saanud enam, kui ma kunagi unistada olen julgenud,” ohkab Moonika. „Imeline mees. Kolm tervet, tublit ja rõõmsat last. Parim tööpakkumine, mida minu erialal oodata. Võimalus oma haridus korralikuks sissetulekuks konverteerida, ennast pidevalt proovile panna, edasi arendada ja seeläbi inimeste elusid päästa ja nende elukvaliteeti tõsta. Ja vahva väikefirma, millega paljudele lastele rõõmu valmistada. Ainult et – see kõik ei mahu ära meie ellu, mis on küll headele lahendustele avatud, aga mitte nii avatud.”

Moonika jutu pani kirja
Anne-Mari Alver



Vaadatud 817 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ingmar

Elada tuleb päriselt, mitte unistada ainult

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi