Saatus: Pihtimus, mis vaevalt kedagi huvitab...
Olin igati õnnelikus abielus olnud viis aastat, vanem poeg oli viiene ja noorem pooleteisene, kui pärast sajandivahetust hakkas tasapisi maad võtma see majanduskriis. Mehe väike ehitusäri kidus, kuni jõudis pankroti äärele, mis ka meie pereellu jäiseid tuuli tõi.
Mina polnud pärast laste sündi niisama hea kui tööl käinudki, aga mehele just see meeldiski. Tema rabas entusiasmiga hommikust hilisööni, oli sellegi poolest ideaalne isa ega tahtnud kuuldagi sellest, et mina peaksin tööle minema. Siis, kui vanem poiss juba lasteaias käima hakkas, jäin varsti pärast seda uuesti lapseootele. Nii et ega ma oma kutsekooli tasemel ökonomisti-tunnistusega, igasuguse praktikata, enam eriti kippunudki.
Aga nüüd hakkas rahanappus aina selgemalt tunda andma – ikkagi neli suud toita ja korterivõlast tubli jupp veel maksmata. Pidasin salamahti aru oma pensionärist isaga, kes elas teises linna otsas ja töötas veel öövalvurina, et päeval saaks tema ikka vahel lapselast valvata, nii et kuskil poole koormusegagi rakendust leiaksin. Kui sellest mehega juttu tegin, lisades veel, et mõneks päevaks jaksaksime siis ka lapsele hoidja palgata, oli tema seisukoht endiselt kategooriline: kus alles plaan! Äia tervis niigi kehv, aga veel mõni võõras inimene lapse juurde – ei tule kõne allagi, küll tema juba jaksab ja ei ole ükski must triip asjade käigus igavene. Sedasi siis jäigi, aga ei ma endamisi ikka jätnud – muudkui uurisin igasugu pakkumisi ajutistest või kodustest töövõimalustest. Polnud ühegagi märki tabanud, kui sain kogemata kokku vana kooliõega.
Omameelest sattusin kullasoonele
Tema nägi uhke ja särtsakas välja nagu alati, eluga igati rahul. Töötas ühes maaklerifirmas vägagi tulusalt, ja kuulanud ära minu hala oma justkui suluseisu asjus, arvas kohe – oot-oot´, küllap tema juba oskab oma ülemusele selgeks teha, et just mind on tal vaja, nagu talle paariliseks! Hakkasin huvi tundma, milles see tema töö siis konkreetselt seisneb. Selgitas: selles, et otsid inimesi, kes tahaks oma suure korteri väiksema vastu vahetada (või müüa ja vastavalt osta). Otsid sobiva väiksema välja, tehing vormistatakse nagu kord ja kohus, ja sina saad oma vastava protsendi, mis on üsna priske. Kõik rahul! Tagatipuks leidis sõbranna, et see on just minu jaoks – selline viisakas ja õige jutuga nagu ma olevat. Pealegi – vaba töögraafik, käid ringi nii nagu ise oma aega sead.
Läksin päris vaimustusse ja jäin ootama sõbranna helistamist, mehele mõistagi sellest midagi kõssamata. Juba paar päeva hiljem saime sõbrannaga kokku, käisime ülemuse jutul, sain vastavad instruktsioonid ja pataka ankeete pihku, tulevastele klientidele täitmiseks. Kohtamiselt sõitsin isa juurde, aga teda polnud kodus. Parajasti tuli uksest välja tema naabrinaine – armas proua Anna, kes ütles isa poodi läinud olevat ja kutsus enese juurde teed jooma, kuni ta tuleb.
Lihtsameelselt rääkisin memmele kohe õhinal oma uuest tööst, ja tuli välja, et esimene klient on mul niisama hea kui käes. Anna-memm elas üksi oma kahetoalises, poeg ammu laias ilmas, ja nagu selgus – tema tahaks ammu oma elamise väiksema vastu vahetada. Et saaks vaherahaga enne surma ära käia Abhaasias, kus nemad sündinud vanema õega, kellega pole juba ligi 30 aastat kohtunud. Nõnda saigi vormistatud esimene n-ö paber, mina liigutatud mis kole. Kui isa tuli, rääkisin kõigest tallegi. Tema ei osanud sest suuremat midagi arvata, aga jäi nõusse, et ärme sellest mu mehele enne räägi kui n-ö esimene muna munetud saab.
„Kust need kodutud sinu arust tulevad?!”
Muidugi ei kavatsenud ma seda mehe eest saladuses hoida, aga esialgu kavatsesin mõelda ja teha ajagraafikuid vastavalt õpetustele. Mõnad järgnevad päevad olid üsna sünged, sest mehelt nõuti sisse aina mingeid võlgu. Siis ühel hilisõhtul, kui mees ja lapsed juba magasid ja mina homse päeva plaanid valmis sain, läksin duši alla. Sealt tulnud, istus mees mu paberihunniku taga, vaatas mulle otsa ja oli lihtsalt vait.
Siis palus, et ma midagi ei selgitaks, kinnitas, et uskugu ma – ta saab must hästi aru, ainult et ärgu ma üle muretsegu. Pidas pika loengu sellest, kust need prügikastides sorijad (kellele mina ikka ilusti pakitud toitu püüdsin eraldi paigutada): „maaklerite” küüsist, kes neile vahetuseks „õdusaid looduselähedasi” elamispaiku vms soovitavad!!! Kus teadmata firmade „spetsialistid” on kõik torud läikima löönud, mutrid kinni keeranud jne, ainult et miski sellest ei funktsioneeri. Või tuleb välja, et elupaik, mis vastu saadud või ostetud, pole üldse kellegi oma ega ühegi instantsi vastutuse all. Uuel omanikul pole kellelegi kaevata – ise ju kirjutas alla kõik vastavad lepingud...
Oh, ja veel palju muud, samas vaimus, mida ma enam ei suutnudki päris jälgida, sest ju hakkas pikkamööda midagi minuni jõudma. Lõpuks palus mu armas mees ilusti, et viiksin kogu oma „dokumentatsiooni” värskele tööandjale tagasi ja usuksin teda – me saame hakkama!
Hommikul helistasin sellele koolisõbrannale, ja kohe kohtusimegi, millel talle jutustasin mehe arvamusest. Väljendades lõpuks ka oma isiklikku arvamust: see on ju alatu! Mind kuulates tema aina iroonilisemalt muigama hakkas, lõpuks kuulutades: jah, tegelikult ongi nii, aga kes neid sunnib?! „Ja kui lepid, vahi oma mehele endiselt suhu – muudkui potita lapsi ja teda, ole truu jne, ja ära siis kaeba ükskord, et sa polegi nagu õieti elanud!”
Sain küll ilusti vabandades hakkama, kui tööandjale ära ütlesin. Sisemiselt südametunnistuspiinades – ikkagi ei jätkunud julgust talle näkku öelda, mida tema ärist (!) tegelikult arvan. Samal ajal vabandasin mõistagi Anna-tädi ees, osutades, et mind uuel töökohal paraku kõlblikuks ei tunnistatud – leping tuleb tühistada.
Ajad muutuvad, ja inimesed koos nendega
Või... mõned ehk mitte, olemuselt. Meil mehega kehtis mõni aasta ilmselt nagu mingi abielukriis. Helgeid punkte sugenes siis enam sellest, kui vanem meie lastest kooli läks, ja nooremaga mu isa vabu tunde koos veetma hakkas, öelnud lahti oma öövalvetest. Oli oma rõõmukski poistega koos palju aega, vestles väimehega – oli (ja on, tänu taevale senini) nende kõigi suhtes tingimusteta tolerantne, samas ilmselt huvitav vestluskaaslane, ehk mingil määral ka kuidagi suunaja.
Sedamööda, kuis mu mehe äri tasapisi kosuma hakkas, mu isa lapselastega aina omasemaks sai, jäi mul enam aega enesesse vaatamiseks. Tahtsin leida uut stardivõimalust, tõestamaks, et on mulgi veel püssirohtu salves.
Lausa minu initsiatiivil kohtusime selle kooliõega, kes endiselt hästi ja kindlustatult elas. Pakkus taas töökohta (juhuks, kui eelistan „mitte jätkuvalt aina meest ja lapsi ümmardada”...) Seisnes see mingite bioloogiliste toidulisandite reklaamimises ja müügilepingute sõlmimises, mis juuksed pahmakaks kasvatavad, kortsud silendavad, kehakaalu alandavad või tõstavad, sedajagu ühtekokku mõistagi ka hingelises mõttes õnnelikumaks teevad... Nautimaks elu, kinkimaks õnne, mis olla meile kui naistele ju ses ilmas määratud.
Muidugi ütlesin sest ettepanekust ära, mööndes, et ei küüni, ja sestpeale pole me enam suhelnud. Mulle mõttes aegajalt ikka lõppematuks mõistatuseks meie hüvastijätt. Kuni tuli kiri tema põlgliku resümeega: „Eks ole siis endiselt see kentsakas, kel pole kohe mitte midagi vaja selleks, et olla tänapäeval edukas... Olemaks kuigivõrdki silmapaistev, kui sa ka TVni ei küüni... Vaata mind: olgu või vilksamisi, aga netis olen tuntud... Aegajalt ikka mainitud/näidatud selle maailma perpektiivseimategi seltskonnas. Mööna – sinul seda pole, kuigi võinuks olla...”
Sellele läkitusele ei vastand ma mitte midagi. Üksjagu kindlasti elementaarsest solvmusest, aga ju ka kibedusest. Edasisest võimetusest mõista, kas peaksin talt vabandust paluma, tunnistades ausalt, et põlgan ta seisukohti samavõrra kui tema minu omi. Samas valmis vabandust paluma, et olen nagu olen – sisuliselt ju kahjutu, oma kiiksudega.
Mõni aeg hiljem rääkisime mehega kõigest sellest hästi palju – mitte päris tõsiste konfliktidetagi, võõristusperioodideta... Oli päevi, mil arvasin parimaks lahenduseks isegi lahutuse, mil oli raske juba täiearuliste poegade ees varjata, et on lahti midagi tõsist. Ju vast esmakordselt kõrgendas mu mees siis meie omavahel olles äkki ähvardavalt häält, käratades: „Ole nüüd lihtsalt vait!” Ja lahkus toast...
¤ ¤ ¤
Kujutlen, et tänapäeva noortel naistel on raske mõista seda, mida kuulutan: olen õnnelik, sest olen oma elu ausalt elanud. Meie mehega pole need nn rikkad ja ilusad, samas küllalt kindlustatud, ja seda nimelt omaenese jõust. Meil pole midagi peita nn off-shore´s. Tulnud mu eelnevast jutust järgnevas läbi veel igasugu katsumustest ja isegi alandustest, püsime ausaina püsti. Mitte poosiks, vaid orgaaniliselt Väga primitiivne, ent olen hästi tänulik oma mehele!
Mina, saanud vastava täienduskoolituse algklasside õpetaja tunnistusega, töötan oma laste kunagises lasteaias. Meie poisid on kooliväliselt rohkem isa seltsis, nende ühise huvi ja teadmiste taseme mõttes elektroonikas... Ilmselt kõlab primitiivselt, aga – me oleme oma pereeluga rahul. Vast tänu sellele, et pole tahtnud enamat kui väärime. Eriliseks rõõmuks veel tõsiasi, et mu ainsast alles olevast lapsevanemast isa on nagu kümme aastat noorem: nad kavatsevad koos Anna-memmega suvel reisida Abhaasiasse!
Vivianne´i jutu pani kirja
Imbi Käbi