Saatus: „Põgene, ja ära vaata enne tagasi kui Noarootsis...”

Oma tulevase naise ­otsa komistasin ühika poolpimedas koridoris, kus ta põrandal istus. Õnn veel, et ise käpuli käies talle oma kandamit pähe ei kukutanud...

Nii oli see sõna otseses mõttes. Üks mu kursaõdedest kolis ühest toast teise ja mina aitasin tal kodinaid kanda. Mul oli süles virn kaste, ja kuna koridoris olid mõned laepirnide rivist alati läbi põlenud või ära näpatud, siis ma lihtsalt ei näinud jalge ette. Ka tüdrukut, kes seal kägaras istus ja nutta tihkus. Sealsamas siis tuttavaks saimegi. Mina käisin oma viimast kursust, tema alles teist. Üdini õnnetu oli ta sellepärast, et vanemad lahku läksid.
Sestpeale käima hakkasimegi. Mind narriti juba põnnipõlves mu plikalikult haleda südame pärast, ja esmajoones hale mul temast oligi. Kuna minu isa meid emaga maha jättis juba siis, kui olin kuuene, ei võtnud mina tema muret mingi erilise tragöödiana. Sedasi teda trööstisingi, et sellega harjub ära, ja katsusin ta vähemalt niipalju jalule saada, et ta oma arvestused ära teeks, sest talle oli pere lagunemine nagu maailmalõpp.
Kuna mina ammu õppimise kõrval ka töötasin ja harvemini kokku saime, olin täitsa šokeeritud, kui ta ühel päeval teatas, et läheb ülikoolist ära, ema juurde oma kodulinna, kuna talle akadeemilist ei anta. Hakkab tööle ja püüab eksternina jätkata. Siis tunnistasingi enesele, et olen juba sedavõrd armunud, et ei suuda elu temata enam ette kujutada. Aga ta läks siiski, lubadusega, et hakkab mulle aru andma kõigest, mida teeb, kuidas läheb, millal kokku saame.

Asjata lootsin...
Omameelest olin ta seks ajaks saanud normaalsesse vormi, sestap panin imeks, et tervelt nädalat kaks ei võtnud ta minuga kordagi ühendust, minu läkitustele ei vastanud. Kavatsesin selguse saamiseks ise kohale minna, sest tundsin end mingil määral ju vastutavana, aga siis saabus ta ise. Minu üürikorterisse, ette teatamata. Rääkis, et emaga tal suhtlemine ei klapi, et isa meelest pole midagi lahti, ja üldse – vanemad teda ei mõista ja nüüd hakkab tema iseseisvalt elama. Lubagu ma tal esialgu enese juures peatuda, kuni ta töö leiab ja oma elamise üürib. Minu jaoks oli see pigem selge õnn, nagu saatuse märk. Diplomini oli siis veel kukesamm, nii et mis muud kui abiellume ja maailmavallutamine on meil kahekesi nagu käkitegu!
Mu optimism hakkas paraku vaibuma, kui ta järgnenud poole aasta jooksul ei liigutanud sõrmegi selleks, et oma kooliasjades selge seisukoht võtta. Tööd justkui otsis, aga mingil ajal tunnistas, et pärast paari katset ei leia selleks enam mõtet. Mõne aja pärast siiski proovis lasteaiakasvatajana (kui nurjunud filoloog), siis mingis statistikafirmas, aga varsti loobus ise mõlemast. Sel põhjusel, et inimesed olid vastikud, et igaüks arvas heaks muudkui teda käsutada, ja et kui ma teda tõesti armastan, siis abiellume kohe, saame lapse ja tema jääb koduperenaiseks.
Kuna selleks ajaks olin juba pangas oma esimesel tööpostil, teenisin korralikult, pluss repetiitoriteenused ja finantsalane nõustamine, kiitsin selle lahenduse õigeks. Lasksime end lihtsalt paari panna ilma mingi peota, sest leidsin, et mu naine vajab natuke aega, et ennekõike rohkem täiskasvanuks saada. Tasapisi kuulasin ise maad, et talle mingigi teda rahuldav ja jõukohane tööots leida.

Last ei saa enne kui pulmad peetud
Mis leidsin, ei kõlvanud... Läks aastakene, läks teine, ja kolmaski – läänerindel muutusteta. Kummaline oli see, et ta oli ideaalne koduperenaine, polnud konfliktne (nagu, olgu märgitud, ma isegi), ei nõudnud aina uusi tualette, ei suhelnud sõbrannadega, peale nende, keda tundsin. Kuna ta mõlemad küllalt jõukad vanemad talle omalt pooltki mõndagi võimaldasid, ei mõistnud ma, kuidas teda selline olesklemine rahuldab. Kui tegin juttu sellest, et vast küsiksime arstidelt, miks me lapsukest ei saa, lõi ta ühel õhtul tabletikarbi lauale, teatades, et laps sünnib siis, kui oleme ristiinimeste moodi pulmad pidanud. Siis sain esmakordselt aru, kui hullupööra ma seda naist ikka armastanud olen, sest neid tablette pidasin üle mõistuse reetmiseks. Mida talle ka ütlesin, aga siiski otsustasin endamisi: olgu – sündigu ka see tema tahtmine. Ja sõitsin üksi tema kodulinna, et tulevase äiaga (kellega olime seni pinnapealselt kokku puutunud) aru pidada.

Lõpuks läksid mu silmad lahti
Ma ei jõudnud selle aruka mehega vesteldes veel asja ivani, kui ta mulle ütles: „Tead, poiss – minu ainus tütar küll, aga ma ütlen sulle: põgene, ja ära vaata enne tagasi kui Noarootsis!” Kinnitas, et see pole jõhker, vaid tuleb tema tütrele vaid kasuks. Ükskord peab too ometi mõistma, et elu pole parasiteerimine... Kui ei mõista – oma asi. Tuli koos minuga meile ja teatas sedasama mu naisele, raudse lubadusega, et tema ja ema ei kavatse teda enam millegagi aidata, või kui, siis hea nõuga, olgu küll, et seni on see olnud nagu herneid vastu seina.
Sel õhtul sain oma naiselt kuulda, et olen igavene ekspluateerija (!), et mul pole südant rinnus, olen kuivik, kes naisi üldse ei mõista, jne. Läks ust paugutades minema, teatades suureliselt, et annab mulle kolm päeva mõtlemisaega. Olin täitsa liimist lahti, aga oma mõtete mõlgutamiseks ei jäänud aega, sest järgmisel päeval sain teate, et ema toodi Tartusse – haiglasse raskete luumurdudega (jäi ette purjus „autole”).
Mitu kuud elasime naisega nagu võõrad. Kummalgi polnud vajadust teisega rääkida, teineteisele oma käikudest aru anda. Kuni talle teatasin, et ema ei saa maal üksi hakkama, sestap hakkab meie juures elama. Meie toona kolmetoalise korteri juures polnud see mingi probleem. Ja alles siis, kui ema end sisse seadis, sain oma naist lõplikult tundma.
Ta tegi oma vaevaliselt liikuva ämma elu tõeliseks põrguks. Seda märkasin algusest peale, kuivõrd mu naine teda vihkas, aga ema ei kaevanud midagi. Kuni aru sain, et tema järjekordne trauma ei tulnud mitte vannitoas libastumisest. Ja naine lõpuks karjuski: kas tema või „see külamutt”, kas olen mees või pole?! Polnud jõudu midagi adudagi, lihtsalt palusin: mine ära!
Läkski. Nädal otsa polnud temast kippu ega kõppu. Emaga oli siis nii palju probleeme, et muule polnud jõudugi mõelda. Vaid see oli selge: see on lõpp. Siis saabus äi, kes andis teada, et ärgu ma muretsegu: tema saatis tütrekese Helsingisse oma õe juurde, kes seal arstina töötab. Lootusega, et kui see (tõeliselt „kõva käega” naine) talle kah aru pähe ei pane, pole midagi parata. Algatagu mina jumala rahus lahutust – jõuan veel õige naise leida ja oma lapsukesed saada.
Mina ei algatanud, sest seda tegi mu naine. Protsess läks väga viisakalt, rahuldasin oma naise needki nõudmised, mida seadus ette ei näinud. Jätsime teineteisega hüvasti nagu elamisõpetuste raamatus: tänades ja teineteisele head soovides. Kokkuvõttes sai sellega punkti mu üksteist aastat armastust.

Lõpp hea – kõik hea
Esimesed aastad emaga kahekesi polnud mõistagi meelakkumine. Tema tundis end süüdi, et oli nagu minu õnne (?) purunemise põhjustanud. Mina püüdsin eneses selgusele jõuda, kuidas ometi sai kõik nii minna. Ja ega loomuse vastu saa – ikkagi tundsin end süüdi naise ees, sest kasvatatud olin ses vaimus, et mees kannab vastutust armastatud naise heakäekäigu eest.
Trööstiks oli see, et eks-äiaga jätkasime suhtlemist. Sõnatul kokkuleppel ei rääkinud tema mulle tütre eluolust midagi, kui ma otse ei küsinud. Aga oli suur rõõm kuulda, et „kõva käega” tädil oli õnnestunud ta medkooli panna, et imekombel näib see teda lausa köitvat. Pluss lohutused mulle, et ärgu ma eneses urgitsegu – kui naisel kolmekümnesena kah aru pähe poleks tulnud, siis poleks selles süüdi olnud mitte keegi peale tema enese.
Aja jooksul jutustas eks-äi mulle veel igasugu asju. Tütre iseloomu asjus viitas geenidele – tütar olevat emasse, umbes „sama sorti” olevat olnud toogi, kuigi mitte sedavõrd. Ainukese looritatud etteheitena mulle, et oleksin pidanud oma naisel juba ammu kratist kinni võtma ja teeotsale panema: kui käpuli käid, tõuse omaenese jõust... Imetlusväärt isa, mina oma plikalikult (!) haledast südamest seda tõepoolest lihtsalt ei suutnud. Ega ka osanud – ise ju ilma isata kasvanud...
¤ ¤ ¤
Selles ühikakoridoris „komistamisest” on nüüdseks möödas ühtekokku kakskümmend kaks aastat. Komistamine see oligi, sisuliselt jutumärkideta, millest me kahjuks kumbki päris õigel ajal õppust ei võtnud. Aga niipalju ehk siiski, et nüüdseks oleme eks-naisega mõlemad taas perekonnainimesed. Tema, med­õde, abielus arstiga, oma kunagise praktika-juhendajaga, kasvatavad poega. Minu naine on kah mu kunagine kolleeg, ja meie tütrele suurepärane ema. Perekonniti me muidugi ei suhtle, aga mu toonase äia (kes mulle tänini nagu sõber ja peaaegu isa ühes isikus) vahendusel saadame üks-ühele tervitusi, vahel lastele kingitusi.
Mida lõpetuseks ikka muud öelda kui et ju ei juhtunud me kumbki kokku õigel ajal, kohas ja õige inimesega. Saatusel ju hullult palju tegemist – jõuad sa kõiki ainult õigesse suunda juhtida! Seda loodan küll, et oma tütre kasvatan üles nii, et tema tee naise- ja pereõnne leidmiseks sirgemini kulgeks...

Silveri jutu pani kirja
Imbi Käbi