Saatus: Pole see alati nii, et mustlased on petised...

07.10.2018 22:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

...nagu seegi, et mingi kuues meel ei eksi kunagi. Või, nagu paljud kinnitavad enne mingit õnnetust, et „oli mul kohe selline paha aimdus”... Läks aega mis läks, aga mina kogesin oma nahal, et pole kumbki lausa reeglina nii ikka ühti.

Kauges tudengipõlves istusin kord seal zooloogiamuuseumi pargis ja mõtlesin intensiivselt ühe plika peale. Peaaegu armunult muidugi murdsin pead, kuis küll talle end serveerida, et ta mind ometi natukenegi märkaks. Siis astus ligi ilus mustlanna ja pani ette mu tulevikku vaadata. Kuna ma igasugusesse nõiavärki ikka lausa põlglikult suhtusin, ütlesin, et ju ma selle parem ise ära ootan. Läkski midagi pobisedes edasi, aga äkki pööras ringi, seisis taas mu ees ja manitses õpetlikul toonil nagu vanaeit: „Sa ära selle naisevõtu pärast praegu parem muretse. Ükskord saad õnnelikuks, aga sinnani kulub veel uu-uhh kui palju aega...” Lehvitas veel ja läks. Sajatasin omaette, sest mingist naisevõtust polnud ma siis veel isegi mõelnud.

Uued ajad, uued mured
Nüüd meenutagem läinud sajandi 80ndate lõppu. Suure sotsialistliku kodumaa talad lõid kõikuma, meie ajasime enese oma pehkinutele tasapisi tugesid alla. Suurkool, kus õppisin geograafiat (sisuliselt rõhuga hoopis klimatoloogiale), tuli pooleli jätta ja tööle hakata, sest mu õpetajast ema, kellega kahekesi oma perekonna moodustasimegi, ei suutnuks mind enam koolitada. Meie vaikses mereäärses alevis polnud tööd valida, nii et tegelesin kõigega, millele hammas peale hakkas. Maastmadalast tehnikahuviline, tegelesin igasugu mehhanismide parandamisega, tegin talutöid jne, kuni tuli välja, et meie ilmavaatlusjaam jääb peremeheta, kuna sealne spetsialist läks Tallinnassse paremaid söödamaid jahtima.
Ettepanek seal ametisse hakata oli mulle nagu kingitus. Tuttav koht, sest esimese praktikagi olin seal teinud. Palk oli mõistagi minimaalne, aga peaasi - töö mind köitis. Pealegi sain varsti aina kiita, kuis ma kõik logiseva korda tegin ja kui nutikaid aruandeid ja tulevikuvisioone esitasin. Kui vahepeal käisid jutud, et see jaam üldse likvideeritakse, siis nüüd hakkasid pealinna-saksad taas selle vastu elavamat huvi tundma. Mina katsusin muidugi neile aina vihjata, kuivõrd tähtis see punkt ikkagi lausa taassündinud riigi autoriteedi seisukohalt on jne. Nõnda telliti meile sinna varsti puha uus kaasaegne aparatuur ja likvideerimisoht langes lõplikult ära. Järgnevad ligi aastat neli läksid entusiastliku töötähe all, isegi õpingud võtsin uuesti käsile, ja sedagi edukalt. Nii et mu „aktsiad” aina tõusid.

Mu isiklik elu oli emale
tähtsam kui mulle
Tähendab- täpsemalt sest seisukohast, et seda mul niisama hea kui polnudki. Pruute oli meiekandis vähe, neistki kobedamad putkasid ikka linna või koguni väljamaale, ja kummalisel kombel lausa tsölibaadi pidamine polnud mulle üldse probleemiks. Ema oli see, kes muudkui käias oma vanapoisihirmuga, igatsusega juba lapselapsi kiigutada jne. Muudkui kinnitades, et enne kolmekümmet pean igal juhul naise võtma, sest kes mind siis veel tahab, kui juba vanapoisihõng man. Vahel mõtlesin sellest mõistagi ka ise, aga möönan, et mitte eriti.
Uusi nägusid sattus meiekanti harva, ja neist, kes tulid, ei avaldanud ükski mingit muljet, nagu mina neilegi. Kuni siis ükskord sain teate, et pealinnast tuleb mulle mingi komisjon – hindama, kuis mul uuendused edenevad jne.
Komisjon koosnes ühest auväärsest, väga sümpaatsest ja isegi nimekast vanahärrast ja nii umbes 25aastasest preilist. Esmamulje põhjal too mulle üldse ei meeldinud – Kristi, selline klantsajakirja-nägu, etteastelt sõnakas ja enesekindel, selline „Tallinnast ja nõukogude”, nagu endamisi hindasin. Aga need paar päeva, mille kestel neid mööda mereäärt ja linnuriiki talutasin, tuli tunnistada, et preili jutt, küsimused ja arutelud olid täitsa asjalikud, nii et järjest rohkem ta mind huvitama hakkas. Kokkuvõttes jäädi mu tegemistega ülimalt rahule ja vihjati täiendõppe-võimalustele Põhjamaades. Pärast nende ärasõitu oli mul igatahes, millest mõelda. Ja isegi kellest.
Ema, kellele olin seda visiiti pidevalt valgustanud ja kes oli seda preilit eemalt näinud, sai nüüd konkreetsema „kondi” suhu – vat sellise naise peaksid sa just saama!



Edasi läks kõik nagu iseenesest
Tallinnast sain ilmatu ümbriku igasugu asjalike materjalidega, k. a. täiendõppevärgist, selle sees aga tavaline kirjaümbrik, suletud ja minu nimele. Selles oli ilmapreili Kristi kiri, tänuga, et oli põnev minuga tutvuda. Et kui ma paljuks ei pea, võtan ehk temaga ühendust- tema arvates oleks meil mõndagi, millest rääkida.
Ise kah poleks uskunud, kui elevile see mind ajas. Loomulikult võtsin osutatud andmetel temaga kohe ühendust, ja et mitte pikalt heietada – sestpeale nö läks käima nagu karussell. Hakkasime regulaarselt kohtuma, igal pool käima, ka õppereisidel. Tema oli tudeerinud mikrobioloogiat, tegi meditsiiniinstituudis teadust, väga vaimustatud oma tegemistest. Matkasime koos palju, temalt sain tubli hariduse Eestimaa floora asjus jne, jne. Mis mind taevani vaimustas, oli see, et ta oli parim teekaaslane igas olukorras- luksushotellidest telgini, ja osavnäpp kõiges elukondlikus. „Isa tütar”, nagu ise väitis, sest kõike oli talle õpetanud isa. Mees, kes minus ääretut lugupidamist äratas, tark ja ausameelne, elukutselt samuti bioloog. Ta ema vähe pelgasin kui natuke saksikut, aga minusse suhtusid mõlemad väga sõbralikult. Minu ema vaimustusest ei maksa rääkidagi, kui välja arvata vaid tema imestus Kristi väite üle, et tema süüa teha ei oska ega pea seda üldse kuigi tähtsaks, mida süüa (mida ta praktikas ka üliarmsalt tõestas).
Kindlasti rohkem kui aasta ei rääkinud me Kristiga kunagi armastusest, rohkem oli see läbinisti nagu sõbra-, omainimese- uhe. Nö kõige-kõige jagamiseni jõudsime teisel aastal, ja kolmandal mainis ta kord e-postis (kui oli ametisõidus Saksamaal) „kuule, kas sa ei leia, et võiksime abielluda”. Mina leidsin kohe, et võiksime küll!

Nagu „pageva peigmehe” paanika...
Olin siis just jõudnud Kristuse-ikka, kui meie kavatsusest emale rääkisin ja koos Kristiga sellest tema vanematele teada andsime. Kõik võtsid seda nagu asjade loomulikku käiku, ilma igasuguse ahhetamiseta. Nõus ka sellega, et üritus toimub lähimate sugulaste/sõprade ringis, et vähimgi ülespuhutus olgu välistatud. Pärast mida pidin Tallinnasse ümber asuma, oma kraad kõrgemale ja sisukamale ametikohale.
Öö enne tseremooniat veetsime emaga kahekesi hotellis, meie vähesed sugulased majutati Kristi sugulaste tühja korterisse. Ja vot siis haaras mind see „halb aimdus”... Ema sai aru, et olen kuidagi morn ja vaikiv, kuni talle pihtisin, et vast see kõik pole ikka õige. Pruudi perekonnale pole ma siiski ehk just parim partii ja kes teab, kuis me Kristiga siis sobime, kui oleme korraga ühise katuse all, silmitsi halli argipäevaga. Et pole minust aus – nii hea ja väärt tüdruk, äkki kujunen mina talle hoopis ämbrisse astumiseks...
Ema vahtis mind pärani silmi, arvates otsesõnu, et ma vast ikka polegi päris normaalne! Püüdsin talle selgeks teha, et räägin seda veel täna ausalt ka Kristile, palun andeks ja lähen tagasi oma meretuulte riiki, kuhu kõlban paremini kui riigi esindusinstitutsioonidesse. Ema ei saanud enam pidama: muidu ikka põgenevad pruudid vahel alatari eest, nüüd tahan mina meid teha toladeks, alatuteks petisteks mitte üle meie kõrvenurga, vaid lausa üle Eesti Vabariigi... Mille eest, mis õigusega?! Lõpuks märkasin, et panen ohtu ema tervise, ja jäin vait. Aga tunnistan- terve öö võitlesin ennekogematu ängiga, nagu oleks midagi olulist valesti...
Hommikul tundsin end paremini, päris tonte õnnestus peletada. Lõplikult siis, kui Kristiga Mendelssohni saatel saali sisenesime. Mis kõik tseremoonia ajal peast läbi käis, oli üks ütlemata kaootiline virvarr, mida meenutadagi ei oska. Prevaleerima jäi aga piiritu, mingi enneolematu õnnetunne, kui perekonnaks õnnistatuina külalistega ühinesime.

Sellest sai äsja mööda 23 aastat...
Need on olnud täis tööd, vahel ka muret, aga mul on põhjust ainult tänulik olla kõige eest, mis olnud. Oleme senini hea meeskond, kaasa arvatud poeg, kes meedikuna praegu interniseisuses. Vanavanemate kullatükk, ja minu ema kõneleb nüüd juba laspselapselastestki! Kusjuures, muide; nõustub sellega, et kohupiimatorti (ema firmamärki) oskab Kristi nüüd ammu paremini teha kui tema!
Oma toonasest ängist rääkisin Kristile aastaid hiljem. Tema tunnistas, et vaevles üsnagi analoogiliste mõtete küüsis. Ja nüüd – mõelda vaid: kui oleksime uskunud oma nn aimdusi ja teineteisest lahti öelnud?! Milline ogarus, sest on üsnagi tõenäoline, et poleks see meile kummalegi rohkem õnne toonud... Ja öelge nüüd veel, et mustlased petavad – läks ju täpselt nii, nagu see kaunis rändur mulle toona seal pargis ennustas...
Sestap ütlen mina: võimalik, et intuitsiooni signaale maksab arvestada, aga mitte pelgalt kui seadust, lihtsalt pähe karanud tingimata halba „aimdust”. Sest kui keegi üleilmset statistikat teeks, arvan ma, et praktika kinnitaks üsna võrdselt sedagi, et teha selle ajel sedamaid lausa mingeid elutähtsaid otsuseid oleks täielik nonsenss!!!

Juhani jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1016 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Mert

Peaasi, et armastus on mõlemapoolne, sõbraarmastus on teistsugune. Kui tunned et midagi on puudu siis pole see õige, aga alati leida õiget polegi nii lihtne, alati võib olla asju mis inimestes ei meeldi jne. Kui juba 23 aastat õnne koos olla siis on hea. Ka mul oli nooruspõlves naisi rohkem kui üks aga valiku tegin ikkagi mõistusega, see naine lõi pahviks juba esimesel korral, olin isegi imestunud et ta mind üldse vaatas. Aga lapsi on meil nüüdseks juba mitu ja abiellu aastaid on ka kogunenud kuhjaga. Samas erutab ta mind endiselt. Kaotada teda kindlasti ei taha.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi