Saatus: Praegu arvan: minupärast käigu kõik mehed lihtsalt kuradile!
Ei tea, kas kelle iganes praktiliste kogemuste najal või asjatundjate uuringute põhjal on nö massidesse läinud tõdemus: on inimesi, kes ei oskagi armastada. Nüüd mõtlen vahel, et äkki olen mina üks sellistest...
Pole ma loomult kuigi romantiline, pole unistanud ei printsidest ega mingist enneolematult suurest armastusest. Enesestmõistetav tundus lihtsalt see, et kunagi on mul mees ja lapsed, kes me kõik end üksteise seltsis õdusalt ja turvaliselt tunneme, ühistes huvides edasi püüame jne. Ei või öelda, et mu lihtsatest talupidajatest vanemad oleks mind ja mu neli aastat vanemaid kaksikutest vendi kuidagi nimelt kasvatanud. Seda rõhutas isa küll, et hoiaksime kokku omavahel ja oma tulevaste peredega, et tööd ei kardaks, usaldaksime üksteist ja küsiksime ikka lähedastelt nõu, kui midagi üle jõu käib või viltu läheb. Sest nii elasid nad emaga, mis oli mu meelest piisav kasvatus.
Veel kahekümnenda eluaastani ei mõõtnud ma ühtegi poissi sellest seisukohast, kas temast võiks saada mu perekonnaks. Aga jälle... nagu öeldakse: armastus ei hüüa tulles, ja 22selt armusin äkki ära ühte kaksikute tuttavasse. Õigemini vast – esialgu armus tema minusse, ja kuna mul nii tulist (!) kogemust seni polnud, mõistsin peagi ka ise, et ju siis on käes just see.
Kokkuvõttes väga ilus aeg
Ta oli ühe mu venna kolleeg (keskmise tähtsusega riigiasutuses), kuigi nad omavahel kuigi lähedalt ei suhelnud. Aga pole minu mood mingi kaudne maakuulamine, nagu ei tulnuks vennal pähe mulle rääkida, kes ja milline ta tema meelest on. Igatahes võtsid minu vanemad tema lahedalt omaks ja tema omad minugi. Mõlemad juba iseseisvad, hakkasime elama minu korteris, kuna tema elas kaugel linnast väljas ja mul oma autot polnud. Peaasi – klappisime hästi, meil oli teineteisega huvitav, nii et kolme kuu pärast läksime ilma suurema kärata paari. Aga ega sa inimest ikka päris tunne, enne kui oled tema seltsis puuda soola ära söönud...
Mõlemad sportlikud, käisime koos rattamatkadel, igasugu kultuuriüritustel, lonkisime niisama ringi. Aga juba teisel kooseluaastal, kui hakkasin rääkima lastesaamisest, kerkis esimene sein – tema meelest oli see päris sõge mõte nii noorelt (ta oli minust 3 aastat vanem), pealegi ei tulevat see kõne allagi, enne kui meil on oma maja.
Samas ei tahtnud ta mingitest eelarvejuttudest, ammuks kokkuhoidmisest, midagi kuulda. Tema meelest pidime enne ikka ära käima vähemalt Tais ja Türgis jne, lausa naljakas oli mu kõrvus aga see, et küll me mõlema vanemad maja asjus aitavad. Mu võõristust süvendas veelgi tema kange soov tuntumaks (?) saada, võib-olla parlamentigi pürgida, siis veel mingid äriasjad, millega minul polevat mingit asja... Ühesõnaga – ei täitunud kolmas aastagi, kui leppisime üsna sõbralikult kokku, et eksisime, ja parem lähme lahku. Mu peamurdmine selle kallal, et kuidas minugi armastus äkki otsa sai ja mul polegi kahju, oli piisavaks õigustuseks sellele otsusele.
Üks südantsoojendav kohtumine
Paar järgmist aastat elasin põhimõtteliselt nagu üks päev korraga, aga võite uskuda – seda mudelis, et olgu uppuja päästmine tema enda asi. Mõtlesin hästi läbi oma aja, et ükski päev poleks lihtsalt tuulde lastud, et poleks mingit virvatulede järele jooksmist, jne. Õppisin juurde veel paar praktilist ametit, omameelest tegin edusamme suhtlemiskunstis (inimeste äratundmises). Avastasin, et olen suurel määral liialt silmalaudadega elanud, nagu lihtsalt alateadlikult, midagi õigemat ja paremat vaid oodates.
Armumist ma ei kartnud, aga endiselt – otse selle poole ei püüelnud. Kuni kord autoga teele jäädes aitas mind taas liikuma ühe suure furgooni juht, kes oli teel Leedusse. Ja sellest sai alguse kontakt, mis mu südant hoopis isemoodi soojendas.
Küll oli mõnus ja asjalik inimene, minu silmis igatahes just selline mehemoodi mees. Minust kümme aastat vanem (nagu ilmnes hiljem), kogu oma olemusega nii vahetu ja loomulik, isalikki – seda tüüpi inimene, kes sisendab rahu. Nagu iseenesest saime kohe mõnusa jutu peale, milles kumbki ei pidanud otsima, millest rääkida, mida sobib küsida, mida mitte.
Jutustas, et õigupoolest on ühes väikeses autoosade firmas midagi peamehaaniku taolist, mis veab kaupa naabervabariikidesse, et tuli ise istuda furgoonirooli, sest juht jäi haigeks ja tellimuse kättetoimetamise tähtaja eiramine pole nende „firmamärk”. Mässas minu auks veidi rohkem kui tunni, mingi võlgnemise peale vaid naeris muhedalt. Ju ma ikka päris „meelest ära” olin, kuna pakkusin varmalt ise telefoninumbrite vahetamist – et teen talle kunagi, kui ehk jälle teel kohtume, tänutäheks kohvi välja. Sellega oli ta kohe nõus, alles siis osutades, et tegelikult elab ta põhiliselt Riias, aga käib Tallinnaski pidevalt, nii et – oleme rääkinud. Soovisime teineteisele Jack Londoni vaimus, sümboolseid klaase tõstes „nende eest, kes teel”, ja sedasi jäigi.
Uskusin, et nüüd elu alles algab
See oli tõesti hoopis isemoodi lummus, mille kütkes nüüdsest ringi käisin. Ei mõelnud ma mingeid patumõtteid, ei maalinud kujutluspilte, ei seda oskakski sõnadesse panna, mida tundsin... Lihtsalt olin temast varbaotsteni võlutud, pidasin seda kohtumist nagu saatuse märgiks, ei tundnud iseennast ära (kes ma ju põhiliselt ikkagi realist olen.)
Kolmandaks päevaks oli kiusatus talle helistada ajuti väljakannatamatu, aga vastu pidasin. Ta helistas siiski – nii umbes nädala pärast. Andis vaid asjalikult teada päeva, millal Tallinna tuleb ja kus mind ootab. Kohtudes tajusin, nagu oleksime tuttavad juba sada aastat. Kõndisime ringi, istusime siin ja seal. Teda enesele külla kutsuda pidasin ebasündsaks, kuigi kiusatus oli tohutu. Seda enam, et õnneks ei avaldanud ta selleks soovi ka ise. Seekord rääkisin talle põhjalikumalt oma elust, millele ta samaga vastas. Jälle nagu tähenduslik analoogia – ta oli aastat kümme tagasi läinud lahku naisest, kes ihkas lennata kõrgemale kui tiivad kannavad, ja mees pelgas, et tema omadel teda kõrgustesse kanda ei jaksa. Lapsi pole, enam ei loodagi, veendudes üha enam, et ju ta tänapäeva noortele naistele lihtsalt ei kõlba.
Lahkudes polnud järgmiseks korraks täpseid tärmineid mõtet kokku leppida, sest eriti tema töögraafik oli pidevalt ettearvamatu ja üldse väga tihe (ees mingid reisid/kohtumised põhjanaabrite juurde jne).
Koju läksin lenneldes, kindel, et pole raske ära oodata midagi võimatult head ja ilusat, mis kindlasti tulemata ei jää. Ega jäänudki. Nõnda muudkui kohtusime ja lahkusime ligi kaks aastat. Aegajalt jäi ta aina pikemaks minu juurde, harvem käisin mina tema tagasihoidlikus poissmehe-elamises Riias. Aga kohtumispaiku oli meil kokkuvõttes palju, mis lisas meie suhtele seda kütkestavamat hõngu.
Kokkuvõttes... kuus aastat salatsejaga
Muidugi rääkisime ka abiellumisest, aga kummalegi polnud see peamine – mõlemad ju ühtemoodi kõrvetada saanud. Hoopis enam rõõmustas mind see, kui ehtsalt liigutas teda minu valmisolek temaga lapsi saada. Siis teataski ta, et on otsustanud seada oma elu sisse põhiliselt Tallinnas.
Ainult et aeg läks, aga asja sest ei saanud. Meie koosolemistesse hakkas siginema aina pikemaid pause, ja mõnikord tundus ta telefonis võõrastavalt tõredana. Tõeline hirmulaine mattis mu siis, kui ta ükskord kuidagi resoluutselt palus, et ärme ca kuu aega kontakteeru – tuleb ise, küll siis räägib. Murdsin pead, milles asi: äkki midagi tervisega... Seda ei osanuks kujutledagi, et tal võiks olla veel mõni teine.
See kuu polnud veel möödas, kui mulle helistas võõras naishääl, küsides, kas võiks rääkida mu elukaaslasega. Kui pärisin, kes see võiks olla, teatas ta kohe tolle nime. Pikali ma ei kukkunud, suutsin isegi küsida, kellega räägin. Vastuseks sain nime, lisandiga – tema naisega. Et selle kallal mitte pikalt heietada, leppisime temaga kokku kohtumise juba homseks, kuna just selleks olevat ta Tallinnasse tulnud. Nagu mees, oli nainegi mulle sümpaatne esimesest pilgust.
Leidis mu numbri mehe kiivalt varjatud salatelefonist ja otsustas: aitab küll! Lõpuks lihtsalt naiselikust solidaarsusest, kuna mina olla nende veidi üle 10aastase abielu kestel (kahe lapsega) kolmas naine, kelle see salatseja on oma võrku mässinud. Lõpuks olime (nii nuttes kui naerdes) ühte meelt selles, et muidu igast küljest tõesti lõpmatult tore inimene: mehelik, südamlik, heldemeelne, kuldsete kätega, ainult et see mitmenaisepidamise viga küljes. Leidsime, et ta võiks islamisse pöörata ja mõnele idamaale kolida, sest tema haarde juures siinkandis igavesti ikkagi partisani ei mängi...
Mehega me enam ei kohtunud, selle Riia eestlannaga suhtleme tänini. Pärast lahutust kolis ta koos lastega Mõisaküla lähistele ja on uuesti abielus – sedakorda kõikide eelduste kohaselt õnnelikult. Mulle tiksub kell aina pikemaks mu ootusi, aina lühemaks mu lootusi, aga üldiselt olen veendumusel, et käigu kõik mehed parem kuradile!
Regina jutu pani kirja
Imbi Käbi