Saatus: Püha perekonna mänguasi

30.05.2021 23:00
Viivika Voogne Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Mu elu, mida ma teab kui hiilgavaks ega õnnelikuks ei osanud pidada, omandas hoopis uhkemad värvid, kui usklikud seda ümber tahtsid kujundada.

Kogu see lugu juhtus siis, kui elasin Tallinna vanalinnas Aia tänaval ja töötasin sealsamas lähedal asuvas õigusbüroos juristi abina. Ühel hämarduval talvisel õhtupoolikul jalutasin väga rahulikult kodu suunas, kui Rimi toidupoe juures pöördus minu poole kolme- neljakümnendates paar.
«Tere! Kuidas saab aidata?» küsisin mina.
“Ei, meie soovime teid aidata!” vastas lühemat kasvu naisterahvas, kel pikk mantel seljas ja karvane müts peas.
“Ahsoo! Mis puhul siis?” kerkis minus esile erakordne huvi.
Piiksuval toonil lausus temake: “Meie tahame olla sinu sõbrad. Mina olen Ille. Tema on minu abikaasa Peeter.”
“Jah,” noogutas naisega ühepikkune meesterahvas pruunis mantlis, läki-läki silmini tõmmatud, tumehall riidest ostukott käe otsas rippumas.
Mul läksid silmad suureks, kui ettevaatlikult laususin: “Oh sa poiss! See on täitsa vahva pakkumine! No näed, leidsingi jälle uued sõbrad. Minu nimi on Enrico.”
“Meie tulime poest praegu. Ostsime söögipoolist. Tahad süüa midagi?” jätkas minu uus sõbranna.
Raputasin pead, kinnitades, et mul on kõht ilusasti juba täis söödud, millele järgnes mehelik sekkumine vestlusesse, kui Peeter, minu uus sõber sõnas: “Nüüd me lähme kirikusse. Tule meiega kaasa! Kuulad huvitavaid jutte. Me anname sulle kirjandust ka tasuta. Meie oleme Seitsmenda päeva adventistid. Kirik asub siinsamas, Mere puiesteel. Tule, lähme, Enrico!”

Teeme Piibli ümber?
Mõtlesin, et küll on ikka põnev pakkumine. Tavaliselt käivad inimesed kirikus pühapäeva hommikuti, aga mitte reede õhtul, kui minnakse klubidesse jalga keerutama. Samas, kui sulle tehakse otse tänaval nii ainulaadne ettepanek, siis võib ju minna kah. Ikkagi uued sõbrad ja eilsest pummeldamisest ongi veel pisut paha olla, ehk pakutakse armulauaveini ja präänikuid.
Kirik oli ilus ja soe paik, valged seinad, puidust istmed ja altar. Mind paluti viisakalt istuma. Peetrike oli nõnda hoolitsev, et tõi mulle portsu igasugust kirjandust. Lõpuks pistis lauluraamatu ka kätte, mispeale kommenteerisin omaette: “Ah, nüüd peab laulujoru ka veel üles võtma?”
Eneseharimise mõttes alustasin minu kätesse usaldatud kirjandusega tutvumist. Täitsa tore oli teada saada, kes on Seitsmenda päeva adventistid, lisaks muud kultuurilist ja eluliselt ilmselt väga olulist. Näiteks selgus, et Piiblis pole kogu tõde kirjas, vaid seda saavad ümber sõnastada adventistid Peakonverentsi sessioonil, kuigi mulle jäi arusaamatuks, mis ülim vägi see selline on, et võib Piiblit redigeerida, aga ilmselgelt on see mingi oluline üritus, kust peaks vist ka läbi astuma.
Tagatipuks selgus, et inimesed sünnivad maailma kalduvustega nõrkustele ja kurjale, aga kui mina hakkan adventistiks, siis kogudus lapsendab mind, muutes mind heaks inimeseks. Suutmata meenutada enda senises elus sooritatud suuri patte, jõudsin seisukohale, et jään oma vanemate lasteks, mitte ei luba ennast mingisugusel kogukonnal lapsendada, kes teab, mis eesmärkidel.
Soovisin viisakalt inimesi tänada ja lahkuda, kui Ille pöördus minu poole: “Enrico, kus sa nüüd lähed?”
“Esialgu on plaanis koju minna”.
“Meie mõtlesime Peetriga teistmoodi”.
“Tohohh! Mismoodi teie siis mõtlesite?” ei suutnud oma imestust taaskord väljendamata jätta.
“Meie mõtlesime, et kutsume sind külla,” vastas meespool.

Omamoodi õhtusöök
Pidin ära minestama! Küll need inimesed on lahked ja sõbralikud siin kirikus. Paar tundi tagasi saime alles tuttavaks, juba kutsuvad kostile. Aga, kuna olin sellele toredale karussellile astunud, sain aru, et ega mul kaotada ka midagi ei ole, nõustudes paarikese vallatu ideega. Samas, tuletasin endale meelde, et lapsendamise tseremoonia jääb igal juhul ära. Polnud enam lapse eas.
Ega ma väga täpselt aru ei saanud, kuhu läheme, aga suund võeti ilmselgelt Balti jaama poole. Olles ilgelt haiseva tunneli läbinud, paigutati mind rongile. See raudmürakas loksus, kilises-kolises kole hirmsasti, aga õnneks varsti ronisime mingil perroonil taaskord stabiilsema planeedi Maa peale. Ümberringi oli kottpime ja mets. Mitte midagi ei taibanud, aga sõbrad viitasid maja suunas. Kaugelt vaadates tundus, et ega see elamu suurem asi vaatamisväärsus ei ole, ent ometi soovisin uskuda, inimesena, kes asub ehitusteadustest väga kaugel, et katus päris läbi ei tilgu.
Uksel ulatati mulle sussid. Mugavad need absoluutselt ei olnud, aga kuna ma ei suvatsenud ringi patseerida, siis ühe koha peal istumiseks kõlbasid küll.
“Ma panen briketti ahju alla, läheb õhk soojemaks. Ille, sa vaata lauale midagi maitsvat,” kehtestas ennast peremees.
Ootamatult lähenes mulle Peeter, järgmine lektüür käes. Istus üsna lähedale. Kohmetusin. Ilmselt oli tegemist mingit laadi järeljutlusega, kui mulle piltidega kaunistatud teosest loeti ette erinevaid tekste, kuidas on õige ja hea elada. Ausalt öeldes, ega mul polnud selle vastu mitte midagi, et inimesed elavad vastavalt oma veendumustele, kuid tol hetkel hakkas see vaikselt üle viskama. Mitu tundi inimene jaksab ühte ja seadasama juttu rääkida, kuulata?
Peale langetatud peade taas laua kohale tõusmist, võtsin suurima tänutundega prääniku-laadse toidupalukese vastu. Hammustasin. Maitse oli masendav, kuid viisakustundest erakordse külalislahkuse ees, suutsin siiski selle üheainsa koogikese ära süüa, kinnitades, et mul on kõht täis ning tegelikult pole ma suurem asi magusa austaja.
Isukalt küpsist närides uuris Ille abikaasalt kellaaja kohta.
“Ühe minuti pärast on kell kakskümmend üks”.
“Siis võib ühe minuti pärast teleka tööle panna. Meie vaatame televiisorist ainult “Aktuaalset kaamerat,”” selgitati mulle.

Ei mingit alasti magamist!
Kohe, kui uudistesaade lõppes, käis megakiire klõps ja telekas krutiti kinni. No loomulikult, kes teab, mis hirmsaid asju sealt näidatakse, mõtlesin, kui mind kutsuti õhtupalvusele. Hea küll, ristasin taas käed ja koogutasin kaasa, kuna mulle õpetati uute sõprade poolt, et enne magama minemist peab palvetama. Väga tore! Läbisin protseduuri edukalt, kuigi pole vist mitte kunagi elus ühe päevaga nii palju palveid lugenud.
Kell polnud veel kakskümmend kaks saanud, kuid juba hakati voodit tegema, seades endid ja mind magama. Peeter tuli kõrvaltoast, sõrmede vahel mingi riideese. Ahjaa, loomulikult – pidžaama. Kuidas ometi võisin unustada, eriti isikuna, kes on terve elu, peale lapsepõlve möödumist, alasti maganud? Aga siin majas ei suudetud mind enam mitte millegagi vist üllatada.
Eksisin. Oi, kui rängalt! Ootamatult kuulsin läbi magusa une Illet mulle hõikamas, et aeg on ärgata.
«Mis juhtus?» küsisin voodist vastu, teist külge keerates.
«Kell on viis, aeg on päeva alustada ja toimetama asuda.”
Hüppasin voodist püsti, käsi imestusest laiali ajades ja aru pärides: “Appi! Kas teil on lehmad? Või miks üks inimene peab nii vara hommikul ärkama?»
Vastus oli naiselikult konkreetne: «Ei, meil ei ole loomasid. Hommikupalvuse aeg!”
«Hakkab pihta!» pobisesin omaette, susse jalga ajades ja alandlikult põlvili laskudes.
Õnnistatud laupäev oli saabunud.
«Siin kraanikausi ääres saad oma käed ja näo puhtaks pesta. Meie peseme ennast töö juures. Säästame raha. Sauna teeme esmaspäeviti. Ille käib esimesena ja siis käin mina,» kõlas tuttav meeshääl.
“Ei noh, loomulikult pole vaja vaeva näha hommikul nii vara sauna kütmisega,” vastasin viisakalt, tajudes, et Peetri vastus oli loogiline. Kuidas saaksidki inimesed, eriti veel abieluinimesed, üheskoos saunas käia? Seal peab ju alasti olema!
“Millega siis perenaine-peremees ka tegelevad tööalaselt?” tundsin huvi, kui peale järjekordset palvust, seekord söögipalvet, laua ääres istusime, millel ilutsesid hommikusöögiks ilmselt väga sobivad küpsised, kuigi eelistasin nendest kõrvale hiilida.
“Mina töötan muuseumis ja Peeter arhiivis”.
“Selge, kõik on nüüd täiesti selge! Ilmselt väga põnevad ametid?»
Paarike vaatas üksteisele küpsiseid krõbistades otsa, noogutades lõpuks minu suunas. Täiesti mõistetav käitumine! Kes siis söögilaua ääres juttu puhub?

Nukker laulatus
Väikesesse eramusse sisendes, lihtsalt kiljusin, lüües suurimst rõõmust käsi kokku: «Nii armas! Nii palju präänikuid ja küpsiseid! Ma pole elu sees nii palju maiustusi korraga ühes majas näinud! Isegi mu vanaemal, kes armastab pidevalt magusaid kooke küpsetada, pole kunagi nii paljusid kausikesi küpsistega olnud!» Ma seisin laua ääres, millel  vähemalt kakskümmend kausitäit erineva kuju ja vormiga  magusaid tooteid.
«Maiust saab peale salatit. Tegime kartulisalatit. Muidugi ilma vorstita. Meie liha ei söö. Aga enne vaatame filmi,» kamandas Ille, justkui oleks oma kodus, mitte sõprade juures.
Kollaste seintega toa keskele olid paigutatud toolid, justkui oleks tegemist kinosaaliga, kuigi teleekraan, millest adventistide loodud videot esitleti, oli marginaalsete mõõtmetega. Filmi lõppedes, pakkus Peeter, et võiksime vaadata ka tema ja Ille abiellumise videot. Läksin pöördesse, kinnitades, et seda sooviksin tõesti naha, samal ajal mõteldes, kas varsti algaval õhtusel teenistusel saab lõpuks armulauaveini või ei saa.
Ekraanile ilmus Adventkiriku sisemus. Pühalikul ilmel vaatas pastor altari ees seisvat noorpaari, lausudes monotoonsel toonil: “Peigmees võib pruuti suudelda.”
Noored vaatasid üksteisele otsa, andes teineteisele sõbramusi põsele.
Mere puiesteel kõlasid aastaid tagasi pulmakellad. Ille ja Peeter tutvusid mõni aasta varem Seitsmenda päeva adventistide palvusel. Videos sammusid jumalakartlikud noored punetavate põskedega bordoo tooni vaibal ukse suunas, et vastu võtta esimesed õnnitlused. Loomulikult koguduseliikmetelt. Pruudi klassikaline hall seelik, mis ulatus põlvedeni, varjasid riivatute pilkude eest jalgu mustad sukad ning kostüümi pärliks olnud sinine pintsak ja peigmehe tumepruun ülikond, veensid isegi minu silmapaari, et armunud on leidnud endale meelepäraseima kaaslase ülejäänud eluradade ühiseks läbimiseks.
Heitsin pilgu nukralt tühjenevale kirikuhoonele, kui Ille ulatas mulle kotikese, lausudes: «Meie panime Peetriga sulle toidupaki ka koju kaasa, et ikka kõht täis oleks.»
Ahastuses sõnasin: «Oh, mis te nüüd! Seda poleks küll tarvitsenud teha! Te näete nii palju vaeva minu pärast!”
“Järgmisel reedel siis uuesti?” küsis Peeter minult.
Pruunis ülikonnas meest ja mustas kleidis ning pintsakus naist veelkord tänades, vastasin: “Oleme ikka sõbrad edasi!”
Seljataha igaks juhuks vaatamata, jooksin mööda tänavat otse kaupluse suunas, mille ukse ees avasin moonakoti. Mulle naeratasid taaskord vastu needsamad pruunid präänikud ja ajalehepaberisse keeratud sussipaar. Oh, seda igavest õnne ja rõõmu!
Astusin poodi, soetades veini. Kodus, enne pudeli avamist, küsisin kahtlevalt iseendalt: «Ei tea, kas peaks ikka enne palvetama ka?»

Enrico jutu pani kirja
Viivika Voogne



Vaadatud 936 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
viimsi vituuurijad

eemaldasid juudieidel kõdisti

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi