Saatus: Püüdsin pageda, aga õnn sai mu ikkagi kätte...

16.09.2018 15:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
5
Foto:

See inimese elu on tegelikult üks imelik asi küll... Kõik tahavad muudkui õnnelikuks saada, tarmukamad rõhutavad, et oma õnne eest tuleb võidelda. Mõni muudkui ootab, kuni ei loodagi, ja siis äkki tuleb ta ise.

Õigupoolest peaks veel natuke arutlema selle üle, mis see õnn üldse on, aga küllap oleks see üsna mõttetu, sest eks ta ole kuidas kellelegi. Mina sellesse puutuva üle ilmselt väga sügavalt mõtlema ei küündinudki, aga kui naisele on see tahes tahtmata ikka esmajoones õige armastus, abielu ja perekond, siis nimelt sel rindel mul varasemas nooruses eriti ei vedanud.

Esimene armastus oli eksitus
Sellest pole mõtet hakata pikalt heietama, sest põhimõtteliselt käis see nii nagu kümnetel teistel. Seda valusamini elasin seda üle, et polnud ma sellesse sukeldudes enam kaugeltki noor ja roheline, vaid juba oma elu esimese veerandsajandi täitumist pühitsenud. Selle minust aasta noorema mehega tutvusin spordisaalis. Esmalt suhtlesime vaid pinnapealselt, siis sattusime ühte ja samasse suusahuviliste klubisse, mille üritustel vähehaaval lähedasemateks saime. Mingil ajal tõdesime mõlemad, et meie elukäsituses on palju ühist, ja sedasi see armastus lõpuks hõõgvele lõigi.
Mina poleks suisa abiellumisega kiirustanud, sest nö majandusliku baasiga polnud meil kummalgi just hoobelda. Aga vanemaid mul toona enam polnud, sõpruskond aina keelitas, et mis ma ootan, aeg läheb, ja tea kust ma selle veel parema leian – peaasi, et ei joo ja muidu igati auväärne kodanik... Kuna mees ise väga peale käis ja ma tema juures midagi otse taunitavat ei leidnud, siis andsin järele. Kuigi mul vabal kokkuleppel kooselamise vastu eriti midagi pole, olin rohkem siiski nii kasvatatud, et auväärt naine sohielu ei ela, pealegi peavad lastel olema ikka kokkuõnnistatud vanemad. Nõnda siis abiellusime.
Elasime täiesti normaalselt, ja meest ei taha ma milleski otse süüdistada, aga ajapikku hakkas enesel kõhe, et kas see ongi siis nüüd kõik, kuni julgesin enesele tunnistada, et ju see pole mul ikka õige armastus. Võib-olla tahtsin märgata, võib-olla nii ka oli, aga tundlad sosistasid, et sama tunneb ka mees. See hajus, kui rasedaks jäin, sest rõõmustasime täiesti ehedalt mõlemad. Ent oli see nüüd saatuse käsi või mis, aga kolmandal kuul rasedus katkes – jäigi selgusetuks, miks nimelt. Õige varsti pärast seda tunnistasime teineteisele, et eksisime, ja läksime sõbralikult hüvasti jättes lahku.

Teisega sain tüssata
Sellest jäi helge mälestus, mis iialgi ei vaevanud. Järgnevatel aastatel sai mu elu sisuks kunagi katki jäetud kõrghariduse lõpetamine, aina säravamad karjääriperspektiivid, päris oma korteri ost jne, nii et meestest ma eriti ei mõelnud. Aga siis hakkas mind oma tähelepanuga pommitama üks kolleeg, kes teise töökohta läks, tunnistades, et sellepärast ei püüdnudki mulle enne läheneda, et romaanid tööpostil ei paistnud mulle istuvat (mis ka tõsi oli).
Tollel oli juba meie kollektiivis naisteküti kuulsus. Ju üsnagi põhjendatult, kuigi mina leidsin endamisi, et asi see tal olla ei ole, kui naised talle end ise kätte toppisid – selline sile ja täitsa heas mõttes seltskondlik nagu ta oli.
Aga pole mul siin millegagi uhkustada, sest kuis ma selle tutvuse süvenemist ka takistada püüdsin – alla jäin. Lasksin end nii ära võluda, et hoia ja keela! Ei läinud aastatki, kui juba tema kooselupakkumise vastu võtsin. Tal oli küll oma korter, minu kolmetoalisest uhkemgi, aga kellelegi „koju kätte käimise” variant mulle kah ei meeldi, sestap lasin tal enese omas koha sisse võtta. Abiellusmisest ma ei mõelnud ja ega tema mind sinna ka kutsunud.
See oli igati lahe elu. Raha tal oli, ajas isegi väikselt äri. Kodukorda austas, seltskonnas polnud vaja tema pärast punastada. Mis aga mind eriti köitis – erinevalt tänapäeva tüüpmeestest oli ta suure lugemusega, pidas kunstist lugu ja oli vähe teemasid, millest olnuks temaga mõttetu rääkida. Aga kui olime aasta sängi ja söögilauda jaganud, hakkas tema äri kiduma. Kuna nägin, kui väga ta seda põeb ja teadsin, et tal näpud põhjas, pakkusin ise materiaalset tuge. Küll puigeldes võttis ta selle vastu, ja kuna midagi paremaks ei läinud, küsis seda järgmisel korral juba ise. Kolmandal korral tunnistasin ausalt, et kuule, sedasi vajan minagi varsti sama... Sestpeale kiskus taevas aina pilvisemaks, ja välk lõi sisse siis, kui avastasin, et ta on salamisi ise mu varude kallal käinud. Tunnistas üles, keerutades, et lootis enne tagasi panna kui märkan, aga sellega oli minu jaoks asi otsustatud. Ma ise pole iialgi ühegi mehe käest ülalpidamist oodanud, aga kui üks mees seda minult suisa võtab... No ei – see pole minu mees. Võetut ma muidugi tagasi ei saanud ja paari kuu pärast läksime kumbki omateed.

Elukohamuutus tõi uusi tuuli
Ega midagi... Üksjagu olin ja juba karastatum – vilets tunne oli küll, aga mis siin enam halada. Seoses „materiaalse kaotusega” jäi mu unistuste reis USAsse, kuhu aastate eest sinna ümber asunud lapsepõlvesõbranna pere kangesti kutsus, jäi esialgu ära. Aga siis tegin väga kasuliku diili, mis mulle ise kätte tuli. Üks kaugelt sugulane, kes mind lapsena väga hoidis, kutsuti teise ilma, ja tema pärandas mulle oma neljatoalise korteri uhiuues majas.
Esialgu mõtlesin oma senise elamise välja üürida, aga siis leidus jõukas ostja, nii et müüsin oma maha ja kolisin aga jälle.
Vähe harjumatu oli senise 6. korruse asemel hakata alla vaatama 8ndalt, aga rajoon oli etem, mu tööle palju lähemal jne. Kodunesin kiiresti, kuigi isegi poole aasta möödudes ei saanud kellegagi trepikojas lähemalt tuttavaks kui teretamise tasemel. Ainult ühe venelannast naabrinaisega, kes vahel soola vmt laenamas käis, lävisime väga sõbralikult, aga sedagi põhiliselt siis, kui hoovil või lifti oodates kokku juhtusime.
Selle maja vastas oli suur park, mida ülalt vaadates (kui köögi akna all suitsu tegin) pidasin ikka plaani, et vaja taas harjutada sisse komme hommikuti jooksmas käia (mida olin eri aegadel kokku oma aastat 10 harrastanud). Eriti silmitsedes ühte meest, kes nagu kellavärk kuskilt meie majast kella 7 ajal sinna sörkis. Vahel tundus, et meie trepikojast, aga nii kaugelt ma ta nägu ju ei näinud ja liftis olin seni kokku sattunud vaid paari vanahärraga. Vahel mõtlesin, et huvitav, kas tunneksin ära, kui peaksin teda mitte spordimundris nägema. Ei juhtunud.

Kole hirm ja lõpuks arm
Ükskord sattusime tolle venelannaga koos lifti ootama. Sellest tuli välja nii umbes minuealine mees, hüüdis reipalt „tere” ja läks välja. Naaber imestas, et sa tunned teda või, et teda too küll ei tereta ja on üldse selline omaette. „Kolis siia natuke pärast sind, kõneldakse, et mingi kunstiinime. Suur „sprinter” – käib aina pargis lippamas...”
Ah sa poiss – sedasi saingi teada. Minule ta küll „omaette”-muljet ei jätnud... Sestpeale jälgisin teda aknast juba suurema huviga, pidades aina konkreetsemat plaani ka ise sörkimise ausse tõstmisest. Lähiajal ma seda muidugi ei teinud, pealegi mõtlesin, et kui hakkan, siis kindlasti mitte tollega ühel ajal. Aga kummalisel kombel hakkasin temaga nüüdsest aina sagedamini kokku juhtuma. Päris tuttavaks saime siis, kui mu auto ma ei tea miks ühel hommikul auru sisse ei võtnud ja ma ei taibanud, miks. Kuni just tema mu liikuma aitas.
Üsna varsti tuli kõneks ka see jooksmine, ja rääkisin tallegi seda, mis siin juba kirjas. Tema hakkas sedamaid tuliselt agiteerima, rääkis, et ostis korteri siia suurelt osalt just selle pargi pärast... Et tulgu ma aga kohe seltsiks – tal on hea rada „mööda künkaid, mööda orge” – ma ei kahetse. Lubasin mõelda, kuigi pidasin nõustumist liiga läbipaistvaks. Nagu ka tema küllakutset 10. korrusele, ise teda külla kutsumast mõistagi sündsalt hoidudes (kuigi sellest vahel isegi mõtlesin!).
Siis ühel hilisõhtul tulin jalgsi ühest pidust – läbi selle pargi, mida pimedas veidi pelgasin ja sestap tulistjalu meie paraadna poole silkasin. Liftini jõudnud, oli selle nupp kahjuks surnud. Hakkasin astuma, kui kuulsin (10 trepiastet allpool) välisukse kolksatust. Peast käis läbi, et pargist välja jõudes oli tunne, nagu tuleks keegi mu järel, mispeale tormasin tulisjalu trepist üles. Oma hirmuks kuulsin, kuis järgneja lifti ei vajutanudki, vaid kohe mulle järele sööstis... Kaotasin end hetkeks käest, sest poolenisti veel plikapõlves tegin läbi analoogilise olukorra, mil mind tõesti rünnati, ja see ei kao kunagi meelest. Umbes 5. korrusel tundsin, et jään alla. Lõõtsutades seisma jäädes valmistusin sedamaid karjuma.
Järgneja jõudis minuni, kihutas must mööda, ja hüüdis järgmiselt trepikeerult: „Minu võit – ikkagi sain sust mööda... Juba homne päev tuled minuga trenni!” Üsna lollikslööduna kuulsin, kuis ta oma elamiseni jõudis ja ukselukku keeras. See oli meie „kunstinime” (tegelikult restauraator).
¤ ¤ ¤
Sellest saime edaspidi veel aina rääkida. Tema imestas ise kah, kuis tal mitte pähegi ei tulnud, et võis mulle hirmu nahka ajada... Nüüd oleme neljandat aastat perekond, kasvatame oma kolme-aastaseid kaksikutest marakratte. Selle kõigeni jõudsime kuidagi ilma suurte sõnadeta, aga siiamaani küll õnnelikud, et kõik läks just nii nagu läks. Mida ka teile soovin, usus, et igaühe jaoks on kuskil keegi, ja kunagi on kohtumise päev...

Helje jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1988 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
dr.noormann

ega õnn pole munn,mida pihku saab võtta.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi