Saatus: Saatuse vingerpuss

11.08.2019 20:00
Marta Roosipuu Illustreeriv pilt
Kommentaarid
3
Foto:

Vahel mängib elu vingerpusse, seda teame me kõik. Aga et ta nii osavalt oskab seda mängu, paneb teine-kord ikka imestama.

Marko läks pool aastat tagasi oma pikaaegsest elukaaslasest lahku. Ta oli väga õnnetu ja löödud. Käis psühholoogi juures, et aru saada, milles oli probleem ja muuta enda mõtlemist ja suhtumist. Kuid sõpradel oli lausa valus vaadata, kuidas mees üksi nukralt päevi õhtusse saatis ja muudkui minevikus sobras. Ehkki mehel oli oma firma, mis teenis head kasumit, kena maja, auto, suvila ja paat, ei olnud tal nende asjadega midagi teha... ta vajas armastust ja kedagi enda kõrvale.

Pidu ja pillerkaar
Sõbrad mõtlesid, et mehele kuluks puhkusereis ära. Markol oli tulemas sünnipäev ja nii ostsidki sõbrad talle paketireisi mõnusasse sooja ja rõõmsasse paika Kanaari saartele ehk Lanzarotele.
Mõtlesid, et las puhkab ja leiab ehk mõne rosinasilmse kaunitari, kes mõtted lahutuselt mujale viib.
Marko aga keeldus sinna üksi minemast. Sõbrad otsustasid siis, et lähevad ka kaasa.
Lend oli lõbus, joogid voolasid ja eestlaste naer kostus üle lennuki. Kui nad hotelli läksid, pidu jätkus. Markol polnud aega riideidki vahetada, juba nad trallisid esimesse baari lõunamaa rütmide järgi tantsu keerutama.
Kui mees õhtul peale pidustusi voodisse prantsatas, polnud tal samuti aega ei kohvrit lahti pakkida ega ka hambaharja otsima hakata.
Järgmisel hommikul ärgates pidi Marko peavalu ja palavuse kätte surema ja juba voodis kirus ta sõpru maapõhja, et need sõbrad ta sellisele reisile vedasid, kus alkohol on odav ja pidu kestab hommikuni.
Läbi udu meenus talle, et nad olid käinud ka kuskil seksklubis ja striptiiribaaris ning alles vastu hommikut, kui juba esimesed päikesekiired maad valgustasid, jõudsid nad hotelli. Numbritoa kellasihverplaadilt vaatas vastu hirmutav number. Kell oli juba 14 südapäeval. Ta oli maha maganud hommikusöögi ja lõunasöögi aegki hakkas lõppema. Söögile mõeldes aga läks mehel süda pahaks. Ei ole tark juua viina, viskit ja õlut segamini, tõdes ta. Mnjah, eile sai kõvasti pidutsetud. Markol oli isegi hea meel, et osasid asju ei mäletanud. Markole meenus, et tal on kohvris esmaabipakike taoliste olukordade tarvis ja ta otsustas end turgutada ning vaadata siis, mida sõbrad teevad.
Kui Marko kohvri avas, oli ta üllatus suur- seal sees ei olnudki tema esmaabipakikest ja portsu riideid ning jalanõusid, vaid päris kummalised asjad.

Tore trikk küll
Ta laotas kõik asjad kohvrist oma voodile ja mõtles, et miks küll saatus temaga selliseid trikke teeb... Marko sai aru, et tema kohver on läinud vahetusse ilmselt mõne kena stiptiisitari kohvriga, sest koti sisu oli enamasti platvormkingadest, kettidest, rihmadest ja seksleludest ning läbipaistvatest sistist-satsist kleitidest ja juuksehooldusvahenditest koosnev. Marko mõtles, et oleks siis vähemalt võinud mõne rikka mehe kohvriga segamini minna, kus oleks ka midagi väärtuslikku, aga ei - pisikesed kleidid ja kingad, millega tal pole midagi teha. Siis aga mõtles Marko naisele, kes ilmselt vajab oma kohvrist nii mõndagi oma tööks või puhkuseks ja tal hakkas päris kahju temast, sest Marko kohvris leidus vaid suuri tsärke. Maikasid, šortse ja plätusid ning pudel šampooni. Selle kraamiga strippar ilmselt kaugele ei kihuta ja nüüd jääb tal ilmselt teenistus saamata ka.
Nii see õnnetu mees seal istus oma strippaririiete ees ja mõtiskles, et kuidas peaks edasi toimima, kui kostus üsna nõudlik koputus. Need olid Marko sõbrad, kes olid juba uue ringi jookidega alustanud ja hommikusulpsu basseinis juba teinud ning nüüd tilkusid seal seistes ukse taga.
Nähes Marko nõutut nägu ja kohvri sisu, tegi sõradele hirmus palju nalja. Kuid peagi nad vaikisid ja küsisid, et mis nüüd edasi saab? Kas peab hakkama kohvrivahetusega tegelema? Marko arvas, et mõistlik oleks ikkagi vahetusse läinud asjad tagasi saada ning võttis tee kõigepealt hotelli vastuvõtu suunas, et nemad aitaks kohvrisegaduse lahendada.
Vastuvõtutöötaja helistas lennujaama ning uuris, ega sinna pole mõnda kohvrit jäetud või teadet kadumaläinud kohvri kohta. Vastuseks saadi, et midagi eilse lennu peal nende arvates kaduma ei läinud.
Marko aga hakkas vaikselt meenutama ähmast möödunud päeva ja saabumist ning ta arvas, et ta ei võtnudki kohvrit oma lennuliini lindilt, vaid hoopis kõrvalt. See tegi asja veel keerulisemaks. Igatahes lubati, et kui tema kohver välja ilmub, antakse talle teada.
Lõbus seltskond sättis end poodi, sest Markole oli ometi vaja uusi puhtaid riideid ja hambaharja ning õhtuks mõned kangemad joogid.
Sõbrad viskasid aina nalja, et pangu Marko strippari garderoob selga ja tehku neile üks kena sõu. Markol oli aga naljatuju läinud. Peale kõva joomingut oli ta veel nukram oma üksinduse üle. Kui Marko hotelli tagasi jõudis, kohtas ta seal oma maa reisiesindajat ja otsustas tallegi oma kohvrikadumise keissi ära rääkida. Reisiesindaja vähemalt rääkis tema oma emakeelt ja oli väga lahke ning abivalmis teda kohvri osas aitama.
Marko kutsus naise oma tuppa, et tulgu vaadaku ja tehku kohvrist ja sisust pilt või uurigu ise täpsemalt, ehk tema leiab mõne jälje, kellele see kohver võiks kuuluda ja prooviks siis temaga ühendust võtta.
Reisiesindaja puikles küll vastu, et tema ei tohi võõrastes tubades käia, kuid ometi läks ta Markoga kaasa.
Nähes kohvri sisu, pani see naise tahtmatult muigama. Nad tegid pilte ja arutasid ning naljatasid, et kellele küll seda kõike vaja on. Nad pakkisid kohvri, Margit saatis selle lennujaama lost-found tuppa ning andis ka Marko kohvri kadumisest teada. Marko tänas naist ja nii kogu päeva koos veetnud jooksis märkamatult aeg õhtusse ja Marko tegi naisele ettepaneku minna koos õhtusöögile. Õhtusöögist sai aga hommikusöök ja nii kogu puhkus veeres edasi juba käsikäes. Sõbrad olid rahul. Marko oli rahul. Saatus oli hästi sättinud - tänu strippari kohvrile sai alguse reisiesindaja Margiti ja õnnetu kohvrikaotaja Marko suhe. Mõlemad tundsid end teineteise seltsis väga vabalt ja koduselt ning juba nädalase puhkuse lõpuks oli Markol selge, et Margitist saab tema uus naine. Ainult et kuidas? Üks elab Tallinnas, teine Hispaanias?
Puhkus läbi, saatis Margit Marko lennujaama, ja tema äralennu päeval ilmus välja ka läbi mingi ime Marko kohver. Strippari kohver oli veel lennujaama kadunud asjade hulgas oma omaniku ootel. Igatahes oli Markol hea meel, et ta oma asjad kätte sai ja Margitiga trehvas. Koju jõudes pakkis ta oma kohvri lahti ning kohvri põhjast leidis ta ühe polaroid kaameraga tehtud pildi, kus tema särk oli kellegi naise seljas, läbi õhukese riide kumasid naise rinnnad, kuid nägu oli Marko nokamütsi varjus. Pilt oli tehtud palmi all, seega pidi tema kohver käima kuskil soojal maal. Pildi taga oli kirjas: Ilusat elu sulle, Marko! Hmmm.... Markole tundus see vägagi kummaline tervitus salapäraselt naiselt, kelle kätte tema kohver oli sattunud. Ja ei mingit muud märget temast... Kummaline. Ja kuidas ta teadis, et asjad just Markole kuuluvad? See pidi olema keegi tuttav... Markol hakkas hirm, ja ta hakkas peas kõiki oma ekse meenutama, et kes see võiks küll olla. Samuti lasi ta peast läbi kõik vanad töökaaslased ja juhusuhted, kuid ta ei mõelnud seda ikkagi välja, kes sellise nalja võis teha. Ja ometigi oli see eestlane, sest kiri oli sulaselges eesti keeles.
Marko vaatas oma kohvri sisu üle, isegi voodri vahele kiikas, ei midagi muud ja ei mingit kinnitust sellest, mis võiks reeta, et tegemist oleks just Markole kuuluvate asjadega. Kõik tema asjad olid alles ja tundub, et isegi puutumata, kui välja arvata see särk ja müts, millega pilt oli tehtud.
Nüüd meenus talle, et selle särgi ja mütsi oli ta ostnud oma eelmiselt reisilt, kus ta oli käinud oma eelmise kaasaga. Kas tõesti oli see tema? Marko võttis pildi uuesti välja ja uuris seda lähemalt.
Ta mäletas naise keha väga hästi. See oli pildilolevaga tõepoolest sarnane, kuid need rinnad olid kindlasti mõne numbri võrra suuremad. Seepärast ei hakanud ta üldse oma eksi kahtlustamagi. Aga nüüd lähemalt uurides leidis ta teatavad sarnasused.
Markole ei andnud uudishimu rahu ja ta helistas oma eksile, kellega ta ei olnud juba kuus kuud rääkinud.
Naine itsitas kavalalt ta küsimuse peale kohvrivahetuse osas ja Marko järeldas, et see oli tõesti tema.
Naine tegi ettepaneku kohtuda, sest tema käes olevat veel midagi, mis kuulub mehele.
Marko oli hämmingus. Ta ei mäletanud, et kohvris oleks veel midagi olnud.
Nad said oma eksiga kokku ja esimese asjana peale tervitust ütles eksnaine, et ta siiski armastab Markot ega taha temast enam päevagi lahus olla. See oli veel kummalisem avaldus, arvestades asjaolu, et just tema oli see, kes lahku tahtis minna ja seda päevapealt, selgitusi jagamata.
Marko leidis et miks mitte proovida veel kord, sest ka tema armastas oma eksi. Kuid mees tahtis teada, kuidas ikkagi naine aru sai, et tegemist on just tema kohvriga. Seepeale võttis naine taskust välja mõned tšekid, mis kuulusid Markole. Need olid teraapiate eest tasumise arved. Ta oli üllatunud, et need olid kohvrisse sattunud ja rääkis naisele, et tõepooles pärast lahkuminekut oli tal olnud huvi teada saada suhete kohta ning ta oli otsinud vastuseid lahkumineku põhjuste kohta.
Naine aga tunnistas, et ka tema oli käinud psühholoogi juures, siis oli läinud iluopile, millest ta oli ammu unistanud, sest mitme lapse emana ei tundnud end oma kehas enam vajunud rindade tõttu mugavalt. Nüüd, kus ta enesekindlus oli tagasi, vaatas ta uuesti oma minevikku ja nägi kui väga nad tegelikult Markoga teineteist armastavad. Kuid naine ei tahtnud ise ühendust võtta, sest oli kindel, et mees ei vasta ta kõnedele. Õnneks täitis saatus naise soovi ja saatis talle võimaluse Markoga kohtumiseks sellisel viisil, et Kanaaridele reisides oli sattunud tema eksmehekohver just tema kätte.
Marko uuris eksilt, et kuidas naine ilma oma stripparivormita küll reisil hakkama sai, kuid naine ei mõistnud seda nalja. Tuli välja, et stippariasjad kuulusid kellelegi kolmandale, eksi kohver oli eksikombel lennujaama jäänud ja ta sai selle oma teisel reisipäeval kätte.
Ja tuli välja, et ekskaasad olid reisile läinud samal kuupäeval, kuid väikese kellaajalise vahega. Üks lendas Lanzarotele, teine aga Tenerifele.
Nii need asjad segi läksidki.
Ja nüüd oli lõpp hea kõik hea, lahendada oli vaja veel väike keiss reisiesindajaga, kes endiselt ootas Markot oma lõunamaa saarel...



Marko seiklused pani kirja
Marta Roosipuu

Vaadatud 1338 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Karla Roosipõõsas

Pastakast välja imetud muinasjutt.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi