Saatus: Saatuslikud kaksikud – ühega elan, teist armastan

Kas tõesti on kõik, mis meiega juhtub, tähtedes niimoodi kirjas, et juba varases lapsepõlves segatakse kaardid lauale välja ning muuta pole enam midagi?

Kasvasin ainsa lapsena täiesti tavalises perekonnas. Olin vaikne ja silmapaistmatu tüdruk, koolis oli mul ainult üks sõbranna, kellega põhiliselt seltsisin ka pärast tunde. Aga siis kolis tema pere teise linna ja ma jäin täiesti üksi. Võib-olla osaliselt seetõttu, et ma seda lausa silmnähtavalt põdesin, otsustasidki mu vanemad mulle kasuvennad võtta. Osaliselt oli seal taga muidugi nende üldine inimarmastus ning abivalmis loomus.
Aga nüüd kõigest algusest peale. Olin siis 12aastane, kui minu üksildase lapse staatus asendus suure pere vanema õe omaga.

Kaksikud naaberkorterist
Need olid kaksikud Viktor ja Anton meie naaberkorterist, kes ainult emaga elasid, ja kui viimane ära suri, tuli välja, et neil kusagil mingeid sugulasi üldse pole. Ma ei tea, kuidas neid asju aeti, aga lõpuks ei viidud 9aastaseid poisse lastekodusse, vaid nad hakkasid meie juures elama.
Sestpeale muutus mu elu palju põnevamaks. Kuna olime lapsest peale ju ikkagi ühel hoovil mänginud, käisime ühes koolis ja poisid olid samuti pigem vaikseloomulised kui mingid marakratid, siis esialgne väike võõristus kadus ruttu. Aga kui me nüüd tagantjärgi neid aegu meelde tuletame, siis tunnistame, et päris õe-vennana pole me keegi end kunagi tundnud. Siiski ei pannud see vähemalt mind kunagi mõtlema, sest naiste-meeste suheteni oli veel aega ning nagunii tundsin end tänapäevaste kaanonite järgi küllalt kaua lapsena.
Pärast keskkooli lõpetamist läksin tehnikumi, kodust ära, nii et sellel ajal, kui poisid veel keskkoolis käisid, saime üsna harva kokku. Alles siis, kui nemad pärast keskkooli Tallinnas õppima hakkasid ja mina siin juba tööle ja elama olin asunud, saime jälle tihemini kokku. Siis leidsid vanemad, et odavam tuleb meile korter osta kui poistel ühiselamus ja mul üürikorteris elada. Nõnda saime siis jälle nagu ühise kodu, päris isikliku oma kolme-toalise, igal oma territoorium.

Lõpuks jõudsime ka seksini
Kui ma nüüd väidaksin, et kumbki poistest minu kui naise vastu huvi tundma hakkas, siis valetaksin, sest tegelikult olin see mina ise. Ma ei tea, mis see oli – armunud ma Viktorisse küll polnud, aga kuidagi nagu iseenesest sattusime temaga ikka kõike koos tegema, käisime koos väljas, ja jutt klappis meil temaga palju paremini kui Antoniga, sest iseloomult olid kaksikud huvitaval kombel täiesti erinevad. Ja no mis siin ikka keerutada – olgu otse välja öeldud, et lõpuks jõudsime ka seksini. Aga vaat siis, kui meil olid juba mitu kuud suhted olnud, sain aru, et tegelikult ma teda üldse ei armasta.
Kuna Anton sai juba ammu aru, mis minu ja Viktori vahel susiseb, siis teatas ta ühel päeval, kui nad mõlemad olid just oma tehnikumiga maha saanud, et läheb meie juurest ära, hakkab omaette elama. Vanemad, kes meie omavahelistest suhetest midagi ei teadnud, panid seda imeks ja polnud niisuguse lahendusega rahul. Aga kui Anton neile seletas, et suudab end ise täiesti ülal pidada ja on ju juba lõpuks täiskasvanud mees, olid nad lõpuks nõus. Poisid olid siis 21aastased, mina 24.

Olin enesele supi kokku keetnud
Sestsaadik, kui Viktoriga kahekesi jäime, algas mu elu kõige imelikum periood, mis kestab tänini. Kui emale selle ära rääkisin, mis suhted meil õigupoolest on, tahtis ema meid ka eraldi elama panna, sest ennekõike tegi talle muret see, mis inimesed arvavad. Aga kuna meil naabritega mingeid suhteid polnud ja kellelgi polnud meie "sisepoliitikaga" mingit asja, siis rahunesid vanemad maha. Viktor kinnitas, et tema ilma minuta ei suudaks eladagi, ja vandus emale, et arvaku keegi, mida tahab – meie igatahes varsti abiellume. Seda kuulsin esimest korda, sest mulle polnud ta vastavat ettepanekut küll teinud, ja alles sestpeale hakkasin nagu selgemini nägema, millise supi olin enesele kokku keetnud.
Mõtlesin ööd ja päevad, kuidas Viktorile selgeks teha, et tegelikult tuleb meil ikkagi lahku minna, sest ma ei armasta teda. Aga iseloomutu, nagu elu aeg olen olnud, ja haleda südamega, nii ei suutnud ma talle seda kuidagi öelda. Ja kuigi ma teda ei armastanud, polnud mul ka ühtegi muud meest, kes oleks mind tahtnud või keda ise oleksin tahtnud. Tööl on mul peaaegu eranditult naiste kollektiiv, ja nagu lapsena, nii pole ma täiskasvanunagi mingi seltskonnainimene või üldse väljaskäija. Üldiselt andsin sestpeale alla ja otsustasin, et mis siis ikka, ju on sihuke mu saatus.
Anton käis meil harva külas, ja kui käis, siis istusid vennad rohkem omaette, nii et tema elust polnud mul lähemalt aimugi.
Aga siis, enne eelviimast aastavahetust, teatas ta meile, et tal on kindel tüdruk, kellega kavatseb abielluda, ja nõnda otsustasime, et võtame uue aasta vastu koos, meie juures, et üksiti siis nagu tema tüdruku kui võib-olla tulevase sugulasega ka tuttavaks saada.
Olin seda pidu ette valmistades üle hulga aja päris rõõmus ja elevil. Elu tundus päris tore, mõtlesin isegi, et pole mul siin millegi üle kurta – kõik on ikkagi täiesti hästi. Aga siis, kui Anton oma tulevasega saabus, hakkas minuga toimuma midagi imelikku. Kuigi tüdruk oli igati meeldiv ja armas, käis ta mulle miskipärast esimesest hetkest närvidele. Seda märkasid lõpuks ilmselt ka mõlemad poisid, nii et Viktor mind vahepeal isegi kõrvale kutsus ja küsis, miks ma nii tõre olen. Ma ei osanud selle peale midagi kosta, aga kui Anton lauas lõpuks minu kõrvale istus ja rääkides mul randmest kinni võttis, kui tema ees midagi võtma küünitusin, oli mul vastus käes.

Teadmine tegelikust ­armastusest
See oli nagu elektrilöök, nii et mul isegi pea korraks ringi käima hakkas! Oleksin tahtnud, et ta mu kätt enam lahti ei lasekski, et ta mind embaks, et ta mu siit ära viiks, et... oh, ma ei tea. Et end kuidagi kokku võtta, jõin liiga palju veini, nii et muidu karsklasena varsti enam midagi ei jaganud. Hommikul mäletasin uduselt ainult seda, kuidas mind magama pandi, ja kuidas Anton mind hüvasti jättes laubale suudles.
Et lõpuks selleni jõuda, miks ma seda lugu üldse räägin, tulen kohe tänasesse päeva välja. Ja see on niisugune, et jaanuarist saadik käime Antoniga salaja kohtamas. See tähendab – mina käin salaja, sest Antonil pole kellegi ees salatseda. Selle tüdrukuga polnud tal mingeid kavatsusi, ta tõi ta meile ainult proovimaks, kuidas mina temasse kui mehesse suhtun. Sest tema on minusse juba teismelisepõlvest alates armunud olnud, ta ei tohtinud sellest märku anda ainult venna pärast. Tunneme end mõlemad Viktori ees süüdi ja Anton kinnitab praegugi, et tema ei tunnista seda vennale iialgi ega hakkaks minuga avalikult kunagi suhteid pidama, kuna see Viktori elu täielikult hävitaks. Aga loobuda minust ka ei suuda, ja mina temast.

Olen rase, aga kellest?
Nüüd olen neljandat kuud rase ega ole üldse kindel, kummast vennast. Arvan, et Antonist. Aga kui Viktorile rasedusest teada andsin, oli ta nii piiritult rõõmus, et mul kadus väikseimgi tahtmine talle lahkuminekust märku anda, mida vahepeal kindlalt kavatsesin. Ja nüüd ei teagi, mida teha. Selge see, et laps, kui ta kord ilmale tuleb, mu saladusi ei reeda, sest saagu ta minu või oma isa(de) moodi – mingeid kahtlusi ei teki ju kellelgi. Aga kui kaua see elu sedamoodi edasi kestab või kas ma peaksin sellele kuidagi lõpu tegema – ei tea... Arvata võib, et jätan kõik nii nagu on, sest mis ma selle ülestunnistamisega ikka saavutaksin. Aga igal öösel jõuan oma mõtetega ainult ahastuseni. Kui nüüd saaks aastaid tagasi kerida, paluksin vanemaid jumalakeeli, et ta mulle kasuvendi ei võtaks...

Julia jutu pani kirja
Dolores Tamm