Saatus: Saatust tahad siis võib-olla uut...

Juba minevikku keeratud lehti eluraamatust enam üle ega ümber kirjutada ei saa. Aga mõnikord on kiusatus selleks ikka väga suur, on Jaana endamisi mõtisklenud.

Viimasest koolikokkutulekust oli möödas juba nädal, aga Jaana silmade ette kerkis ikka veel pilt sellest, kuidas nad oma klassiga seisid surnuaial Marguse haual.
Klassivend oli surnud vähki juba kuu aega tagasi, aga Jaana ei teadnud toimunust siiani. Ta ei olnud käinud matusel, sest talle ei olnud sellest teatatud.
Esimene kokkutulek oli toimunud viisteist aastat peale kaheksanda klassi lõpetamist. See oli väga vahva pidu: põnev oli hääle järgi ära arvata, kes on kes. Nad kõik, kolmekümnesed, olid nii palju muutunud... Ja juttu jätkus kauemaks.
Peale tervituskõnet ja õpilaste kontserti istuti klasside kaupa laudade äärde. Kohaletellitud puhvet varustas pidulisi kõige hea ja paremaga, ei puudunud ka kangem kraam. Poisid, või mis poisid nad enam olid, organiseerisid lauale šampust ja viina, klassiõed valmistasid võileibu. Varsti hakkas saali laval mängima bänd ja põrandale tekkisid esimesed tantsupaarid. Kõik olid kõrgendatud meeleolus ja rõõmsad jällenägemise üle.

Õhus on kuhjaga elektrit
Jaana tundis endal ikka tihedamini Marguse pilke. Jah, see Margus... Paar aastat peale kooli lõpetamist olid nad olnud  paar – terve ilusa suve.
Tõsi küll, kõik oli piirdunud ainult kohtamiste ja suudlustega. Et suhe edasi ei arenenud ja miks see lõpuks hääbus, seda Jaana ei teadnudki täpselt. Lihtsalt läks nii, sest kumbki õppis erinevas linnas ja kooli algusega jäid kohtumised ikka harvemaks ja harvemaks. Võib-olla oli põhjuseks kaugus, sest kaugsuhted teatavasti kaua ei püsi... Võib-olla hoopis see, et klassivend ja -õde on liiga tuttavad, liiga omad. Igatahes, kummalegi tekkisid uued tutvused ja suhted.
Nüüd aga kõrvetasid Marguse pilgud noore naise põske. Kohe oli ta tantsule palutud ja Jaana tundis, et õhus on kuhjaga elektrit.
Kooliajal oli Margus olnud üks klassi targemaid poisse, kes tegi sporti, tantsis hästi ja oli igati populaarne. Juba siis sai Jaana tihedamini poisi tähelepanu osaliseks, kui keegi teine. Isegi kooli lõpupeo järel oli tema kojusaatjaks Margus, mis sellest, et nendega koos oli veel noori. Jaana tundis, et poiss tuli just tema pärast ja oli tähelepanust meelitatud.
Mehe käsi Jaana pihal lausa kõrvetas, aga jalad olid kerged... Oi, kui kerged... Niimoodi oleks tantsima jäänudki. Muidugi istuti tantsuvaheaegadel lauas ja räägiti...räägiti... Aga Marguse tantsupartneriks sellel õhtul ja ööl oli ikkagi ainult Jaana.

Tugev moraalne pagas
Peale seda pidu liikusid naise mõtted veel nädalapäevad Marguse ümber. Need olid salamõtted, mida keegi ei tohtinud teada. Aga argipäev oma kohustustega summutas need unelmad peagi, sest kodu ja lapsed nõudsid oma osa.
Jaana ei tundnud ennast milleski süüdi, sest midagi polnud ju juhtunud – lihtsalt kerge flirt. Naine teadis, et ka Margusel on pere ja ega mingeid edasisi salakohtumisi polnud kummalgi plaanis. Lihtsalt meeldiv oli tunda, et peale nii paljusid aastaid oled ikka veel meeles ja, et sind eelistatakse...
Möödus mitu aastat, kuni klassiõde teatas Jaanale uuest koolikokkutulekust. Igapäevase pere-elu rutiini trügis nüüd mingi ärevus ja ootus.
Naine sõitles ennast selle tunde pärast: „Oled nagu mingi plikake, tule mõistusele!“ Aga pidu tuli ikka lähemale ja Jaana valis hoolega, mida selga panna... ta tahtis ilus olla.
Võiks ju küsida, et kelle jaoks? Sellele oleks naine vastanud, et enda jaoks, kunagiste koolikaaslaste jaoks... Ega see päriselt vale ei olnudki, hea väljanägemine tõstab enesetunnet ja kui üdini aus olla, siis pisuke lootus oli Marguse tähelepanu pälvida ka.
Kas Jaana soovis oma meest petta? Seda kindlasti mitte, midagi nii julget polnud tal mõtteski... Jaana oli korralik naine ja pereema. Tõsi küll, abielu oli ammu rutiinseks muutunud, sooviks ju iga naine pisutki tähelepanu, aga sellepärast ei hakata veel perelõhkujaks. Ja sellise tugeva moraalse pagasiga sõitis naine koolikokkutulekule.

Nukra naeratuse kuma
Pidu oli, nagu sellistel puhkudel tavaks, ülev ja meeleolukas.  Kõikjal tervitused, kallistused ja jutuvada. Jaanat tervitas juba saali astudes, Marguse naeratus. Naine, püüdes varjata oma kohmetust, sukeldus vestlusringi.
Edasi läks nii, et Margus-Jaana olid esimene paar tantsupõrandal, kui muusika peale hakkas... ja viimane, kui pillid vaikisid. Jaanale meeldis tantsida. Margusega eriti, kuid ta kartis teiste piduliste tähelepanu. Seepärqast tegi ta ettepaneku, et mees ka teisi tantsitaks. Vastuseks pigistas Margus ta pihta, naist enda vastu tõmmates: „Las vaatavad, me oleme ju kena paar!“
Saalis kippus lämbeks, oli ju suvi. Rahvast liikus nii väljas kui sees. Jaanagi läks paari klassiõega õue, et ennast jahutada. Naljatati... naerdi...
Sisse minnes ilmus nende ette äkki Margus: „Kes minu tantsupartneri ära varastas?“ naljatas ta. „Jaana, räägime pisut, sees on nii kõva lärm, et jutuajamine on võimatu.“
Nad seisid kõrvuti, rääkisid teineteise tegemistest ja elust-olust, tuletasid meelde kooli­aega... Ja siis äkki olid Marguse käed ümber Jaana. Suudlus oli pikk... kuum... ja elekter särises varbaotsani...
“Me oleksime pidanud kokku jääma, Jaana,“sosistas mees.
 „Lähme sisse, teised hakkavad otsima.“ Jaana püüdis anda häälele tavalist kõla. Ta jahutas tualetis kraani all õhetust põskedel ja astus saali oma tavapäraselt iseteadval moel, püüdes vältida Marguse pilku.
Kuna õhtust oli saanud öö, siis hakkas ka pidu lõppema ning Jaana läks öömajale klassiõe juurde, et sealt tõtata hommikusele bussile. Oli hea, et kojujõudmise eel sai paar tundi magada ja sama palju kestis ka bussisõit. Jaana sai oma hinges natuke korda luua... Kas nii lihtsasti toimubki petmine? „Aga midagi ei juhtunud.“ õigustas naine ennast mõttes, samas teadis ta, milline õhkõrn piir see on. Jaana tundis, et Margusel on tema üle pisut õigustki, nad olid ju kunagi paar.... Ta ei suudelnud kellegi võõraga, pigem oli see kaugete aegade meenutus. Eks eneseõigustuseks kõlbas seegi, ometi ei leevendanud see segadust hinges ega ka mitte keelatud igatsust.
Ja jälle möödus ports aastaid, kus Jaanal kellegagi oma klassist kontakti ei olnud. Ta elas oma tavapärast elu ja kui Margus vahel harva meenus, naeratas omaette nukralt. Igaühel on oma saatus ja oma elu elada...

Saatust tahad siis võib-olla uut...
Ja nüüd oli jälle kokkutulek. Klassiõde tervitas Jaanat rõõmsalt, muutus aga kohe tõsiseks ja küsis: „Kas sa tead, et Margust ei ole enam?“
Jahmatus Jaana näol pani ta uuesti küsima: „Kas te siis ei suhelnud omavahel? Sa siis ei teadnudki ta haigusest?“
„Loomulikult mitte,“ Jaana hääl värises „Miks sa arvad, et me suhtlesime? Meil on ju mõlemal pered!“
Siis kuulis ta, et Margus oli kaua põdenud vähki, et ta naine loobus tema eest hoolitsemast ja ainus tugi mehele olid tema lapsed, kes raskel ajal teda aitasid.
See uudis vapustas Jaanat „Miks te mind matusele ei kutsunud?“
„Marguse naine ei soovinud, ta kahtlustas suhet teie vahel.“
Jaana oli nagu puuga pähe saanud. Issand, kas nendest arvati siis niimoodi! Ta püüdis pisaraid tagasi hoida ja käituda tavapäraselt. Peale kontserti läks nende kunagine klass surnuaeda, et viia küünlaid õpetajatele, kes seal puhkasid ja ka Marguse hauale...

Aeg tiksub sekundeid, tunde...
saavad tundidest päevad ja aastad...
mõni meenutus tekitab tunde,
hell-sooja, kui tagasi vaatad...
vahel väsid ja tüdid, ja kirud...
saatust tahad siis võib-olla uut...
helge meenutus muresid silub...
suvetuul räägib saladust suurt...
Tiksub aeg oma lõpmatut rada...
sellest meile on antud vaid viiv...
igal hetkel on väärtus ja seda,
peame meeles,
kui aeg minna siit...

Jaana tegi selle luuletuse saalis istudes ja luges ette klassivenna haual... Olgu siis niipaljugi...
Mis on õige, mis on vale? Iga meie mõte või tegu mõjutab kedagi või midagi... Jaana teadis, et pole reaalselt milleski süüdi... või ikkagi oli... Äkki lihtsalt mõttegi pärast...?

Jaana jutu pani kirja
Eleonora Kond