Saatus: Sattusin väga väikeste imede maailma

13.11.2022 22:00
Margit Peterson
Kommentaarid
3
Foto:

Oma lapse elu eest võideldes sattusin haiglasse, kus peale meie olid peamiselt enneaegselt sündinud lapsed. See avas mu silmad nii suurtele probleemidele kui ka vanemate tohutule tööle ja pühendumisele.

Oli aasta 1994. Eesti Vabariik oli siis veel suhteliselt lapsekingades, aga juba olid olukorrad haiglates muutunud vabamaks, lubati külalisi ka palatitesse vastsündinute juurde.
Pärnu haiglas enneaegsena sündinud lapsed saadeti tollal reeglina edasi Tallinna Lastehaiglasse, sest enneaegne laps vajab erilist tähelepanu ja hoolt. Kuna ta on tulnud siia maailma ettenähtust enne, vajab ta ka tihtilugu aparaate, mida igas haiglas ei leidu.
Minu laps sündis küll hiljem, ehk siis kandsin teda peaaegu kuujagu päevi kauem ning peale sündi sõidutati ta reanimobiiliga otse Tallinna Lastehaiglasse. Minu lapsel oli ülekandmisest veri paks ning ka teised elulised näidud kriitilised. Juhtus nii, et laps sündis kolmapäeval, aga mina nägin teda esmakordselt pühapäeval, ehk neli päeva pärast sündi, sest Pärnu haiglast kirjutati mind välja laupäeval ja Tallinna Lastehaiglasse poja juurde sain minna alles pühapäeval.

Maailma pikkune öö
Tervelt neli päeva kujutlesin milline võib küll välja näha mu poeg, kes on juba sündinud, aga keda pole mina näinudki.  
Sisendasin seda ja uskusin eelkõige endasse, oma tunnetesse, kuigi pidin valmis olema ka kõige halvemaks. Aga paadunud optimistina teadsin ma, et mu laps jääb ellu.
Ööl vastu pühapäeva ma und ei saanud, öö möödus keerates ja pöörates ning tee Tallinnasse näis maailma pikkune.
Tallinna Lastehaiglasse jõudes juhatati, kuhu peame minema ning ülakorrusele jõudes teadsin, millises palatis mu laps on ja läksin kohe õige voodi ette ning tundsin ära oma poja, keda ma kunagi näinud polnud, kuid 10 kuud endas kandsin. Just 10 kuud ja pealegi, sest ma kandsin teda kauem ning sündides kaalus ta lausa 4500 ja oli 55 cm pikk.
Minu armas laps lebas pisikeses imikuvoodis, sond ninas ja hapnikumask ees. Äratundmisrõõm tõi pisarad silma ja seda tunnet pole võimalik paberile panna, seda saab ainult tunda. Aga ta oli elus ja mina olin maailma õnnelikum ema.

Tänutunne ja pisarad
Olles mõnda aega palatis oma lapse juures olnud, astus sinna ka tema raviarst, kelle suhtes jagub mul vaid häid sõnu.
Doktor Liis Toomest sai mu lapse raviarst ja paremat arsti ei oskaks ma igatsedagi. Tema tegi mulle põhimõtteliselt kõik puust ette ja värvis punaseks ka. Kõik minu küsimused said tänu talle vastused. Doktor Toome rääkis ära kogu poja haigusloo ja edasised plaanid ning töökas haigla kollektiiv hoolitses ka vanemate eest, kellel tuli lastega teadmatuks ajaks haiglasse elama jääda.
Psühholoog Kai Torim, kes meiega tegeles, oli meeldivalt üllatunud minuga suheldes, väites, et kõik lapsevanemad ei ole nii tugevad. Aga oma lapse nimel olen ma valmis kõigeks, mul polegi võimalust ega aega murdumiseks, võitlen lapse elu nimel.
Lisaks oli suureks abiks mulle, mu lapsele ja kõikidele patsientidele, kes Tallinna Lastehaigla enneaegselt sündinute osakonnas viibisid, ka doktor Adik Levin, kes oli ka haigla peaarst tollel ajal.
Olles toonase elukaaslasega mõnda aega poja palatis, millel olid klaasist seinad, veetnud, suunasin  ma elukaaslase pilgu läbi klaasseina kuvöösis oleva lapse poole, ja siis ta liigutas ennast, aeglaselt-aeglaselt, 1 kg ja 20 grammine inimene, kes oli kõikvõimalike voolikutega ja aparaatidega ühenduses. Pisarad voolasid mööda mu põski alla...

Rõõmude ja murede vahel
Tallinna Lastehaigla enneaegsete laste osakonda toodigi kokku üle Eesti kõik lapsed, kes olid enneaegselt siia ilma sündinud.
Meie olime nagu erandiks seal, sest ka ülekandmine on ohtlik nii emale kui lapsele. Sellest tingituna oli mu poja veri paks, talle tilgutati erinevaid ravimeid ning mina söötsin teda läbi sondi. Lükkasin vaikselt sondi makku, tõmbasin eelnevalt rinnast välja lüpstud rinnapiima süstlasse ning hakkasin vaikselt seda süstla kaudu lapse makku toimetama. Juba nädala pärast vabanes ta hapnikumaskist ja sondist ning ma sain talle rinda anda. Laps kosus silmnähtavalt, oli rõõmus ja roosa, nagu üks terve imik olema peab.
Aga siis ilmnesid järgmised probleemid. Ülekandmisest hakkas lapse rinnanäärmetesse kogunema piim, rinnad läksid paiste. Tegin tihti kompressi, mille tarvis võtsin piirituse, vati, kile ja plaastri. Lisaks vajasid ka kanüülikohad kompressi. Ega üksnes meditsiinitöötajad ei pea hoolt kandma lapse tervise eest, kui ta kõrval elab ka ema, kes samamoodi võitleb oma võsukese elu eest.
Nädala pärast avastasin, et lapsel tulid talla alla mäda­rakud, rääkisin sellest kohe raviarstile ning edasine ravi toimus järgnevalt. Kuna Pärnus lõigati kogemata läbi lapse imepeenike veresoon, tekkis mädanik ja luumädaniku oht ning riskimine eluga.
Talla all olevad mädarakud tegin piiritusevati ja pintsettidega katki ning panin lapi peale, nii päästsime koos meedikutega lapse tervise.

Miks see juhtub?
Väga palju oli haiglas just enneaegseid lapsi, aga alati ei osatud ka põhjust leida, miks mõni laps sündis enneaegsena. Selleks võib põhjust anda mitu kokkusattumust, nii loote kui ka vanemate tervislik seisund kaasa arvatud.
Alati me ei saa ära hoida enneaegset lapse sündi, aga me saame selle tarvis palju head teha.
Paljud lapsed sünnivad siia ilma määratud ajast varem, olgu selle põhjuseks kas terviseprobleemid või kliimast tingitud muutused.
Ega päris täpselt ei oskagi keegi öelda, miks mõni laps enneaegsena sünnib, aga seda teame me kõik, et enneaegsena sündinud lapsed vajavad erilisemat hoolt, tähelepanu ja toetust, sest nende organid pole veel välja jõudnud areneda.
Tavaliselt kestab naise rasedus 38–40 nädalat, aga enneaegsena sündinud lapseks nimetatakse last, kes on sündinud pärast 22., aga enne 37. rasedusnädalat.



Vaadatud 685 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Kodanik Hell, veidike harimiseks, 17. novembril on ülemaailmne enneaegsete laste päev ja ajalehed ikka kajastavad tähtpäevi. Ma usun, et ma ei pea teile siin hakkama oma lapse edasisest elust kõnelema, kui nii suur huvi on siis võtke ühendust. Aga teie uudishimu rahuldamiseks olgu öeldud, et laps on ammu täiskasvanu, elab ja töötab Tallinnas ja tal läheb väga hästi. On veel küsimusi? Autor.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi