Saatus: See oli mu elu kõige kohutavam kohtamine!

10.02.2019 20:00
Maria Johanson
Kommentaarid
5
Foto:

Kui ma end kohtumisele minnes üles lõin, polnud mul aimugi, millele ma vastu kõnnin. Õigemini – lootused ju olid.

Olin nooremas eas päris aktiivne naistemees. Ilusate näitsikute seltskond meeldis, igal tasandil ja väga.
Asi, millest ma midagi teada ei tahtnud, oli aga enese sidumine, kindlasse suhtesse sattumine. Seepärast püüdsin suhelda just selliste naistega, kes tahtsid sama, mida mina – lõbusat ajaveetmist ning palju head seksi. Usun, et suutsin seda pakkuda, naise rahulolu on ju tunda.
Tutvusin naistega igal pool. Pidudel, klubides, sõprade juures. Viimane oli ühelt poolt meeldivaim, teisalt jälle kõige keerulisem. Kui tahtsin suhet lõpetada, oli see keerulisem, kui tegu oli näiteks pinginaabri sõbra õe või mingit muud teed pidi lähikonda kuuluva naisega.

Kohting ristluslaeval
Ka tutvumiskuulutuste vastu polnud mul midagi. Plussiks oli see, et veel enne kohtumist sai üsna täpselt kokku leppida, mida me mõlemad kohtumisest ootame.
Kristinaga, kellega sel õhtupoolikul kohtama tõttasin, oli see täpselt nii kulgenudki. Olime tutvunud internetis ning jutt klappis meil algusest peale.
Olime teineteist näinud, video vahendusel vestelnud ja mõlemad üsna kindlad, et meil on koos lõbus.
Seepärast olin teinud midagi veidi ebatüüpilist – nimelt ostnud meile kruiisi Stockholmi. Teadsin, et meil saab laevas lõbus olema. Tantsime, võtame napsu, imetleme merd, jalutame svenssonite pealinnas ning loomulikult püherdame ka linade vahel.
Selle peale mõeldes olin võtnud meile ilusa kahese kajuti. Lai voodi, aken merele ning pudel vahuveini tulijaid tervitamas.
Kujutasin juba ette, kuidas see kõik kulgeda võiks. Me kohtume ja suudleme. Läheme laeva, avame kajutis vahuveini... ning enne, kui laevaelu avastama ja õhtust sööma läheme, oleme teineteisega juba lähemat tutvust teinud.
Oleks pidanud juhtuma midagi väga ebatüüpilist, et seda – minu arvates lausa suurepärast plaani nurja ajada.
Kajutit olime valinud Kristinaga koos, videosild meid ühendamas ning ma teadsin, et tal on minuga kohtumisele samad ootused nagu minul temalegi.

Ootamatu pööre minus
Kohtusime sadamas. Teadsin esimesest pilgust peale, et pole eksinud. Sama nägu, sama hääl, sama erk ja rõõmus naerukurin.
See naine meeldis mulle. Pikk, sale, blondide sirgete juustega. Seksikas. Isegi väga.
Oli näha ja tunda, et mina meeldin talle ka. Koridor, mis sadamas laevale viis, oli piisavalt pikk, et selle lõpus juba käest kinni hoidsime.
Ka kajut oli täpselt nii kena, nagu plaaninud olime. Ja voodisse jõudmine kulges täpselt nii vaevata, kergelt ja lõbusalt, nagu seda plaaninud olin.
See naine meeldis mulle tõesti väga! Mis hoiak, mis keha. Mis lõhn, mis maitse... Ja nii edasi. Jäägu täpsemad kirjeldused igaühe enese fantaasiatesse.
Kui lõpetasime, oli laev merel ning meie kõhud tühjad. Ei muud, kui rootsi laua toiduvalikut manustama!
Õhtusöögilauas kulges vestlus muretult. Kuni ma ütlesin midagi, mida ma kunagi ühelegi naisele öelnud pole ja ka sellele toredale kaunitarile öelda polnud plaaninud:
„Mul on aeg ankrusse jääda ja naine võtta. Kas sa tuled?”



Teenitud võõristus
Ma ei suutnud uskuda, et see olin olnud mina. Loomulikult polnud ma kunagi välistanud, et selline mõte mulle pähe võiks tulla. Aga ma arvasin, et selleni on veel aega. Ja mitte natuke, vaid palju-palju, nii ajas kui ka naistes loendatuna.
Ma kuulsin oma häält neid sõnu lausumas ja teadsin samal hetkel, et ma olen teinud midagi väga valesti.
Kristina jõllitas mind. Sõna otseses mõttes jõllitas – ilusad suured silmad ümmargused nagu öökullil.
„Miks?” küsis ta siis.
„Mis miks?” kohmasin vastu.
„Miks sa teed selliseid ettepanekuid naistele, kellega oled alles tutvunud ja kellest sa midagi ei tea? Kas see on mingi nali? Mingi katse?”
Kaunitar oli silmnähtavalt häiritud.
Ei mingit nalja, ütlesin ausalt. Lihtsalt, tuli selline tunne ja sai välja öeldud, andku kena vestluskaaslane andeks.

Veel ootamatum ettepanek
Kristina vaatas mind endiselt pika pilguga. Usun, et olnuks mul jagunud jaburust ühel jalal keksida ja kikerikii karjuda, poleks ta ka nii jahmunud olnud.
„Sa räägid seda juttu tõsiselt või,” küsis ta lõpuks. Ka tema oli muutunud tõsiseks.
„Ma tõesti ei tea,” olin jõudnud omadega täielikku puntrasse. Ausalt, peast käis korraks läbi mõte päästepaadiga sealt kuramuse ujuvast kindlusest põgeneda! Miks ma ometi nii loll olin olnud?
Aga kaunis naine ei öelnud midagi. Lihtsalt istus ja vaatas mind, pea viltu.
Ka mina olin vait. See oli mu elu kõige ebaõnnestunum kohting. Ja süüdi olin selles ebaõnnes küll ainult mina ise.
Lõpuks hingas neiu sügavalt sisse ja välja ning ütles: „Tead, ma ei ole sulle õige kaaslane...”
Nagu ma juba ei teadnud, et hoopis mina pole. Aga enne, kui ma midagi öelda oleks jõudnud, jätkas ta: „Ma arvan, et sa võiks mu õega rääkida. Usun, et te sobiksite.”
See oli üllatus. Ma arvasin, et ta ütleb, et ma olen jobu. Ja tal oleks olnud selleks tuline õigus!
„Ma ei tunne su õde,” ütlesin, püüdes ennistist kergemat vestlustooni taastada.
„Ma tutvustan teid,” ütles Kristina.
„Tore,” naeratasin mina. „Kunagi siis kohtume.”
Vastus oli taas üllatav.
„Te kohtute kohe. Ta istub seal, kaks lauda sinust kella kolme suunas.”

Oled väärt enamat...
Sellises olukorras ei tohiks mees peaga vehkima ja ringi vahtima hakata. Mina hakkasin. Ja nägin... teist Kristinat.
Sama keha, samad juuksed. Istus lauas üksinda. Olles ilmselt õhtusöögiga ühele poole jõudnud, jõi ta kohvi ja sõi mingit kooki.
„Mida su õde siin teeb?” küsisin. Üsna juhmakalt ilmselt, aga ausalt öeldes polnud mul juhmakuse teemal enam just palju kaotada.
„Turvab mind,” ütles Kristina kergelt. „Me leppisime kokku kohtuda ja seksida. Ja igaks juhuks tahtsime me mõlemad olla kindlad, et ma mingi kahtlase mehega kohtama ei lähe.”
„Olen siis kahtlane?” küsisin. Ise mõeldes, et „kohtlane” oleks küll vist täpsem määratlus.
„Ei ole,” raputas Kristina pead. „Sa oled tegelikult päris tore. Ilus välimus, voodis hea... Aga mina pole valmis suhet looma. Ma lahutasin viis nädalat tagasi... Vajan seksi ja seiklust. Selles olen ma hea, lähisuhtes ilmselt kukuksin oma läbielamiste ja pettumuste lõksu...”
„Seda ma ei teadnud,” ütlesin vaikselt.
„Ei pidanudki,” vastas naine tõsiselt. „Mul polnud mingit kavatsust sulle sellest ka rääkida. Mõtlesin, et joome, lobiseme, seksime... Ja ei midagi enamat. Aga sina oled, võib-olla tõesti, just nimelt midagi enamat väärt...”
Ma olin pahviks löödud.

Lähme, ma tutvustan teid!
Ent juba kargas mu kaunitar püsti ning tiris ka mind kaasa. „Lähme, ma teen teid tuttavaks,” kilkas ta – otsekui poleks vahepealset piinlikkust ja ootamatult tõsist pihtimist olnudki.
„Mida...” kohmasin.
Oleksin võinud põgeneda. Aga ma ei teinud seda. Järgnesin Kristina enesekindlusele ja tõmbavale käele.
„Õeke, ma leidsin sulle mehe!” Kristina hääl kaikus üle poole restorani. Ümberringi heideti meie suunas pilke.
Õeke ei lasknud end olukorra totrusest häirida. „Eks istuge siis lauda,” ütles ta.
Need olid esimesed sõnad, mida temalt kuulsin. Ei teretust, ei tutvustust.
Istusimegi. Kristina jätkas: „See poiss on rohkema sisuga, kui mina välja kanda suudaksin. Kui te juhtumisi teineteisele meeldiksite, võiksite ehk õnnelikuks saada.”
Ja läinud ta oligi. Kuhu, ma ei teadnud. Järele tormata nagu ka ei sobinud. Tuli istuda uue tundmatu kaunitari seltskonnas.
„Liis,” ütles noor naine. „Täpsemalt Lisette. Aga mulle meeldib Liis rohkem.”
Ime küll, kuid olukorra äärmisele pentsikusele vaatamata saime me jutule. Ja nii uskumatu, kui see ka polnud, meeldis Liis mulle väga.
Veelgi rohkem kui Kristina. Ja väga teistmoodi.

Kristinal oli olnud õigus...
Mulle tegi muret magamiskohtade küsimus. Ma ei saa ju minna Kristina embusesse, kui ma olen tutvunud tema õega, kes mulle temast rohkemgi meeldib.
Ei saa ka minna Liisiga voodisse, kust veidi aega tagasi tema õega tõusnud olin.
Kui Liis küsis, millest ma mõtlen, tunnistasin seda ausalt.
Ta muigas. Ja tegi ettepaneku – lasku ma kajutiteenindajal linad ära vahetada ja ta läheb Kristinaga sinna. Ma võin magada tema kajutis – üksinda neljases.
„Ma ei hakka sinuga ju kohe pärast oma õde seksima,” naeratas ta. Kõlades nii, nagu räägiks ta millestki täiesti tavalisest. Ja mina olin ennast veel otsekoheseks tüübiks pidanud!
Tegelikult ei jõudnud ta kajutisse rohkemaks kui paariks tunniks vastu hommikut. Me tantsisime, rääkisime ja tantsisime veel. Napsi eriti ei võtnud, polnud nagu vajagi.
Teadsin kiiresti, et Kristinal oli olnud õigus. Ma sobisin tema õega paremini kui tema endaga.
* * *
Sellest seiklusrikkast nädalavahetusest on möödas seitse aastat. Öeldakse, et suhetes kriitiline aeg. Meie kriitilised ajad on kas möödas või pole veel tulnud.
Mul on maailma toredaim naine. Minu Liis. Meil on superlahe tütar. Ja mu naiseõde on üks meie paremaid sõpru.
Kui nüüd keegi viimase lause peale mõnd patumõtet mõtleb, vaadaku peeglisse – see mõte iseloomustab teda, mitte mind.

Marko jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1872 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
eks ta ole...

…, et kõik on hea, mis hästi lõppeb.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi