Saatus: „See sinu möku lasi ammu jalga...”

05.06.2022 23:00
Helgi Soots Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Mees jättis mu maha noorema ja ilusama naise pärast, kellest sai hiljem peaaegu mu kasuema. Keerulist lugu annab ikka harutada!

Lahutus teeb alati haiget. Eriti sellele, kes jäetakse maha... Aga kuniks elu, seniks tuleb ka helgemaid päevi!
Istun oma kahekorruselise eramu köögis ja jälgin, kuidas poeg mängib õues kutsikas Rolliga. Mõtted aga liiguvad omasoodu. On ilus päikesepaisteline pühapäev ja mul puhkepäev. Töötan keskhaiglas meditsiiniõena. Süda valutab, sest elu ei ole paigas. Õnneks on poeg Alar terve, positiivse ellusuhtumisega 12aastane poiss.
Suve hakul tuli minu mees Ahto ühel päeval koju, teatades: „Lähen sinu juurest ära.“
Seisin tummalt. Ükski mõte ei liikunud mu peas, kui mees jätkas: „Lahutusasjad ajan hiljem korda. Maja läheb muidugi jagamisele, alimente hakkan ka maksma. Hiljem helistan.“
Mees pakkis asjad. Mina ei osanud teha muud kui sain vaevaga suust üheainsa sõna: „Miks?“ „Aeg sai täis,“ kõlas vastuseks. Ahto ulatas mulle käe, mille automaatselt vastu võtsin.

Salapärane telefonikõne
Ja läinud ta oligi. Nagu võõras. Seitse aastat olime elanud minu arvates normaalset elu. Kes oli teinud vea? Kas mina? Nüüd sai tema aeg siis täis.
Nutsin iga päev omaette. Pojale valetasin, et isa läks komandeeringusse. Kas ta uskus? Ei tea, aga kahtlaselt vaikseks oli ta küll muutunud.
Ohkan, tõusen toolilt, sest aeg on lõunat valmistada. Tänaseks olen külla kutsunud kaks naist – Helge ja Alina. Nendega saan rääkida kõigest. Mina olen üksik laps, sest ema oli väga haige, teda vaevas mingi närvihäire. See viis ta siitilmast, kui olin viieaastane. Isa ja võõras­emadega ma kasvasin. Isa otsis pidevalt seda „õiget“, siiani on see leidmata. Aga me saame temaga siiani suurepäraselt läbi.
Püüan valmistada midagi uut, kokaraamatust abi otsides. Alar tuleb vahepeal tuppa.
„Ema, millal tädi Alina ja Helge tulevad?“
„Varsti,“ vastan. Poisile meeldivad mõlemad mu külalised, sest nad ajavad temaga täiskasvanute juttu. Siis heliseb mobla.
„Jaa!“ vastan. Sealpool aga valitseb vaikus. Katkestan ühenduse.

„Oota ja vaata rahulikult...“
Katan laua, Alar on mulle abiks. Siis saabuvadki oodatud. „Oo!“ hüüatavad mõlemad, ulatavad mulle tordi ja imeilusa gerbera.
Istume lauda. Helge on tumedapäine neljakümnendates kena naine, Alina juba üle viiekümne, punapäine. Juuste toon on tal loomulik, mitte värvitud. Mõlemad on abielus, esimesel poeg, teisel tütar, kes on omavahel abielus. Nii et kaks lapselast on neil ühised. Mõlemad naised töötavad pangas tellerina.
Lobiseme üldistel teemadel. Külalised hoiduvad delikaatselt minu praeguse elu kohta kommentaare jagamast. Ainult Alina küsib: „Kuidas sa end tunned? Ära pane pahaks, ma ei sunni sind, kui sa rääkida ei taha.“
Nad teavad, et olen küllaltki kinnise iseloomuga, kuid nüüd pääseb nagu mingi kosk valla. Ma räägin ja räägin… Kui olen lõpetanud, on mõlemad veidi aega vait. Siis sõnab Helge käega üle otsaesise tõmmates: „Ära süüdista ennast. Oota ja vaata rahulikult, mis edasi saab.“ Räägime veel plaanidest, tulevasest teatrisse minekust, tööst. Jutuainet jätkub. Võiksime ei tea kui palju koos istuda, kuid Alina lausub kellale kohkunult pilku heites: „Hakkame minema!“ Kallistame kõvasti sõnagi rohkem lausumata.

Kummaline külaline
Sel esmaspäeval ütleb vanem­õde Helma mulle: „Liina, sind käidi laupäeval otsimas. See oli noor, hästikasvatatud naine. Lubas tagasi tulla.“
„Huvitav, kes see on?“ Sukeldun oma igapäevasesse tööellu – süstimised, rohtude jagamine. Paar uut haigetki on tulnud, vanadest mõned lahkunud. Hakkan just vahetust üle andma, kui Sveta mulle teatab: „Sind oodatakse fuajees.“
Ruttan sinna, kus mind ootab kena noor naine. Teretan. Temagi vastab viisakalt: „Tere, kas teie olete Liina?“ Minu jaatava vastuse peale jätkab naine: „Minu nimi on Merit, ma elan nüüd teie mehe Ahtoga.“ Tunnen, kuidas südamest käib jõnks läbi, kui küsin, mida tal mulle öelda on. Merit muigab ja sõnab: „Kõike head!“ Ning lahkub.
Mida see külastus küll tähendas? Astun peegli ette. Sealt vaatab mulle vastu pikka kasvu, siniste silmade ja tumepruunide juustega (toonitatud) ilus naine. Mina ise. Kui jõuan koju, ootab mind rõõmsa olekuga poeg. Täna oli talle koolis priske viis pandud.

Tore võõras mees
Elu veereb omasoodu. Möödunud on juba aasta, kuid Ahtost pole midagi kuulda. Tõtt-öelda, ega ma eriti otsigi teda. Teen oma tööd. Viiendasse palatisse toodi üks huvitav keskealine mees, liiklusõnnetuse ohver. Nüüd, kus ta paranema hakkab, tundub mulle, et ta vaatab mind sõbralikuma pilguga kui patsiendile kohane. Tema nimi on Kalle, aastaid 38, ta on lahutatud, elab üksi ja tal on 8-aastane tütar. Sain visiitkaardi, millel seisab „Kalle Urb, stomatoloog“.
„Ah soo, kui tarvis, küll siis üles otsin,“ naljatan lahkudes. „Praegu on mul küll kõik hambad terved.“ Kalle aga vastab seekord tõsiselt, et ootab minu kõnet ka muul ajal. Tuju on mul igatahes sellest ajast kõvasti tõusnud.
Saabub talvine koolivaheaeg ja me otsustame pojaga vanaisale külla sõita. Ta on meid juba mitu korda kutsunud. Sõit tõotab päris pikaks kujuneda, sest mu isa elab Valgas. Aga millega minna? Pealegi  on vaja leida keegi, kes Rolli eest hoolitseks. Kavatsen ikka paar-kolm päeva kohapeal olla, olen võtnud osalise puhkuse. Kohe tulevad meelde Helge ja Alina. Pigem Alina. Temal on ju auto ka. Mõeldud – tehtud. Alina ongi nõus, sest temalgi on puhkus. Rolli võtame aga kaasa.

Jahmatav kohtumine
Isa on rõõmus, kallistab Alarit ja siis läheme sisse. Ja seal tabab mind jahmatus – laua ääres istub mulle juba tuttav Merit! Jään seisma, kuni isa tutvustab: „Saage tuttavaks, minu tütar Liina ja minu elukaaslane Merit.“ Automaatselt ulatan käe, mida nõrgalt surutakse. Kuidas nüüd edasi toimida? Ei saa ju teha nägu, et teda tunnen. Istume lauda. Isa oma rõõmsa meelega juhibki peamiselt vestlust. Alina saab aru, et minuga on midagi valesti ja heidab mulle üle laua aeg-ajalt ärevaid pilke. Rolli kargleb rõõmsalt ringi, sest tallegi pandi toidukaussi head-paremat. Lõpuks tahab Alar vanaisaga lumesõda pidada. Mu isa on veel küllaltki nooruslik, kui arvestada tema kuutkümmet eluaastat. Rolli võetakse ühes ja Alinagi otsustab nendega liituda.
Jääme Meritiga kahekesi lauda koristama. Tunnen, et pean kohe küsima: „Kuidas teil siis kooselu laabub?“
Ta tõstab pestavalt taldrikult pilgu. „Ega sa ometi ei mõtle, et elan kahe mehega?“ küsib ta naerma puhkedes. „See sinu möku lasi ammu juba Soome poole jalga, leidis sealt ühe rikka lese.“
Ah nii siis! Tunnen, kuidas mul kaob Ahto vastu viimnegi tunderaas. Merit räägib Ahtost veel asju, mis viivad mind teadmisele, et see on täiesti võõras inimene, kellega ma aastaid koos elasin.
„Ja kuidas ta veel sinust rääkis!“ jätkab Merit. „Sellepärast ma tookord su üles otsisingi. Mulle sa küll inetu ei paistnud, nagu tema sind kirjeldas.“
Ega Meriti elugi pole olnud meelakkumine. Lapsepõlves joodik ema, isast mitte ainsatki teadmist. Rabeles kuidagi, lõpetas algkooli, läks noorelt mehele. Elu ei laabunud, mees oli küll tore, aga armastus puudus. Siis leidis mees teise, leidis temagi. Ahtoga oli algul hea, aga…
Kui hakkame koju sõitma, on meie vahel sõprus loodud. Isal tundub hea meel olevat, et mul on tekkinud tema järjekordsega hea klapp. Minu isaga sai Merit tuttavaks poes, kus Merit kassiirina töötab.

Taevast sadanud raha?
Kui ma ühel päeval pangaautomaadist raha võtan, ootab mind seal üllatus – leian arvelt kopsaka summa. Kes? Ega see taevast küll ei kukkunud. Selgub saatja – Ahto! Võimatu, mis osutub siiski võimalikuks.
Järgnev telefonikõne paneb asja paika. Ahto helistab paar päeva hiljem. Nagu poleks midagi juhtunud, hüüab ta rõõmsa häälega: „Tšau! Saatsin teile raha, kas jõudis kohale? Tulen ise ka varsti, näeme!“ Toru pannakse ära, laskmata mul sõnagi poetada.
Olen juba valmis mõelnud, mida talle ütlen. Nädal hiljem olen üksinda kodus kui saabub Ahto. Nägu nalja täis, mõned pakid käe otsas, astub ta tuppa. Minu näoilmet nähes kaob ta naerutuju kohe.

Last pole vaja traumeerida
„Tulin poega vaatama,“ teatab ta tähtsalt.
„Koolis on,“ vastan. Pakid lauale asetanud, võtab ta istet.
„Tulen vist tagasi,“ ütleb ta.
Nüüd saab minu mõõt täis. Üpris rahulikult alustan: „Kas sa arvad, et võid inimestega mängida? Kui tahad, lähed, kui tahad, siis tuled? Ja põhjust ei selgitagi?“ Vaatan talle otse silma. Sealt ei paista küll vähimatki süütunnet. Ja vastuski on jahmatav. „Eks igaüks võib eksida.“
Aitäh!!!  
„Pealegi,“ alustab ta uuesti, „helistasin sulle ka korra.“ Ah see oligi vist sama kord, kui keegi ei vastanud.
Tunnen, kuidas hakkan ärrituma. „Võta oma pakid ja mine ära! Asju ajame kohtus ja last pole sul ka vaja traumeerida!“ Sest… tõepoolest, ei tea, millal tal jälle tuleb tahtmine jalga lasta. Ta lahkubki, heites mulle vihase pilgu. Ei tea, mida ta lootis, kui tagasi tuli. Kuid mina enam alla ei anna.
Kui Alar koolist tuleb, avastan, et Ahto jättis pakid maha.
„Näe,“ ütlen pojale, „Isa tõi sulle midagi.“ Õhinal asub poeg kinke avama. Ühes on kompvekid ja küpsised ja teises ilus jope. Kuid juba silma järgi võib öelda, et see sobiks selga paar aastat nooremale poisile kui Alar.
Poiss seisab, küsivad silmad minu poole pööratud. „Kas isa ei teagi, kui suur ma olen?“

Liina jutu pani kirja
Helgi Soots



Vaadatud 860 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
a.

Vaeste seiklused. Nii nummi. Kopsakas raha = 500 €.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi