Saatus: Seks ülemusega keeras mu karjääri tuksi

Olen kuulnud palju hinnanguid ebapädeva töö kohta stiilis, et see on küll vist ülemusega ­maganud, et nii kaugele jõuda. Minu näide on täiesti vastupidine.

Olen loomult küllaltki ambitsioonikas tüüp ja praeguseks, kus olen juba paar aastat üle kolmekümne, julgen öelda, et ka üht-teist saavutanud.
Ometi tekkis mu töösse ja sellega seoses ka eraelusse ja tervisesse, üks üsna ebameeldiv katkestusseis.
Põhjuseks sai minu oskamatus ja argus öelda ei kohas, kus tegelikult tundsin vajadust seda öelda. Nimelt tegi mu ülemus ettepaneku temaga intiimsuhtesse astuda – ning mina ei söandanud öelda, et ma ei taha teda.
Aga nüüd kõigest algusest peale.

Veidi imelik töövestlus
Kui ma sellesse firmasse tööle läksin, värbas mind seesama ülemus. Ettevõte kuulus talle ning kuna pidin asuma tööle tema otseses alluvuses, oli see, et just tema töövestluse läbi viis, igati loomulik.
Minu õigusharidus oli jäänud poolikuks, kuid seda, mida seal oli vaja teha, valdasin ma igati kindlalt – erinevad tsiviilvaldkonna lepingud ja kokkulepped on minu jaoks kerge teema ka pooliku haridusega.
Oma CV-s ma pooleli jäänud kõrgharidusest saladust ei teinud. Täpsemalt, ülikoolist äratulek oligi põhjus, miks ma tööd vajasin. Ja pooleli jäi ülikool sellepärast, et minu jaoks hargnesid juuraõpingud liiga kaugele sellest, mida uskusin end päriselus vajavat – liiga palju välisõigust, liiga palju kriminaalala. Mina aga tahtsin Eestis ja praktilisel alal tegutseda ning selleks sobis mulle see kinnisvara ja haldusega sobiv ettevõte suurepäraselt.
Minu jaoks oleks võinud olla ohumärk, et ülemus mind töövestlusel katsus. See tähendab, pani vahepeal käe ümber ja vahepeal põlvele. Aga see tundus mulle liiga vähetähtis, et sellele tähelepanu juhtida.
Kummaline, ja tegelikult ka seadusega vastuolus, oli ka küsimus mu eraelu kohta. Et on mul kindel suhe või et kas ma kavatsen lähiajal pere luua. Ma tean, et selliseid asju ei tohi töövestlusel küsida, aga kuna ma olin kindlalt üksik, ei näinud ma põhjust ka seda varjata.
Igatahes sain ma tööle ja olin sellega rahul.

Olukord kiskus intiimseks
Puudutused ei kadunud aga kuhugi ning juba paar kuud hiljem tegi ülemus mulle konkreetse ettepaneku temaga füüsilist intiimsust jagada.
See oli ausalt öeldes küll ehmatav. Sest vaatamata ilmsetele „ohumärkidele” olin arvanud, et need puudutamised eriti midagi ei tähenda. Mõni ongi ju kohe selline, et suhtleb füüsilisemalt. Ja ta ei puudutanud otseselt nagu seksuaalselt ka... Või olid minu piirid lihtsalt kuidagi laiemad. Või püüdsin ma seda enda jaoks olematuks mõelda?
Olin nende paari kuuga ettevõttesse kenasti sisse elanud ning töö meeldis. Tundsin, et saan igati hästi hakkama ning olen üldse oma õigel kohal.
Kummaline, aga just see enesekindlus ja soov seal töötada mulle vist saatuslikuks saidki... Selles mõttes põhjuseks, miks ma bossile ära öelda ei suutnud.
Ühes olen ma kindel – ma pole seda meest kunagi ihaldanud ega temaga lähemaid suhteid tahtnud. Minust 24 aastat vanem, lühike, täidlane ja üsna järsu, kohati lausa ropu jutuga mees pole kunagi olnud see tüpaaž, kellele ma järele õhkaksin või kellesse armuma kalduksin.
Ometi sai sellest mehest mu armuke. Ilma, et oleksin isegi märkimisväärselt vastu ajanud, nii et rangelt võttes ei saa ma öelda, et mind oleks ahistatud. Vägistatud ka mitte – küsiti, ja mina olin nõus.
On kirjeldamatu, kui halvasti ma end sellepärast tunnen. Tundsin siis, kui temaga esimest korda voodisse läksin – see juhtus ühes Tallinnast veidi väljas asuvas hotellis, tundsin ka siis, kui esimene vahekord möödas oli – see möödus kiirelt ja oli ebameeldiv.

Ebameeldivused jätkuvad
Ent selle esimese korra ja praeguse vahele mahub veel terve rida ebameeldivaid seksuaalse sisuga kontakte.
Mitte ükski neist polnud meeldiv ega erutanud mind. Rusus see suhe mind aga küll. Esimest korda jäin haiguslehele, kui ma tundsin, et ei suuda tööle minna. Ei suuda talle otsa vaadata, temaga koos kohvi juua, naerda tema reeglina vaimukate, aga teravate naljade peale ning olla valmis ootamatuks puudutuseks või kiireks vahekorraks.
Kui helistasin ja ütlesin, et olen haige, oli ülemus poole tunni pärast minu juures. Oli töine põhjus, tal oli vaja üht-teist läbi arutada ja lasta mul üks leping ringi teha.
Ja oli ka eraeluline põhjus. Kahjuks minu jaoks palju ebameeldivam. Aga ülemus, – va jobu, ausalt! – käsitles seda vaata et preemiana. Et näe, sa tegid haigest peast minu jaoks tubli tüki tööd, ma teen su enesetunde nüüd paremaks...
Noh, ega ei teinud küll. Nüüd oli mu kodu ka üks neid kohti, mis mulle ebameeldivat kogemust meelde tuletasid.

Katkise naise peegelpilt
Lõpuks võtsin end käsile ja rääkisin ülemusega sellest, et ma ei taha temaga suhet jätkata. Vastus hämmastas mind sügavalt.
„Aga meil sinuga pole ju mingit suhet,” ühmas mees. Vähemalt mulle tundus, et väga üleoleval toonil.
„Aga...” jäid mul vastuväited otsekui õhku rippuma.
„Oleme mõned korrad...” Ja ta lisas fraasi, mida ma korrata ei tahaks. Ehkki sisuliselt, see tähendab aktide emotsionaalsuse mõttes, olin ma temaga isegi nõus. Tõepoolest, mitte midagi enamat, kui sobimatu tegusõnaga nimetatav, pole meie vahel ju olnudki...
Tundsin, kuidas ma lagunen iga päevaga natuke rohkem laiali. Tervis oli kehv, igalt poolt. Tundus, et kus iganes hulgub mõni väike tüütu viirus, sain ma selle endale.
Mõistus muutus otsekui nüriks. Seoseidki oli raske leida. Olin harjunud suhtuma enesesse kui intellektuaalsete huvidega ja kiire mõtlemisega inimesse... see kõik hajus, vajus laiali, otsekui poleks sellist mind kunagi olnudki.
Ka mu välimus muutus. Juuksed, mis olid alati olnud mu ilu ja uhkus, muutusid tuhmiks ja hakkasid hoidma valesti. Näonahaga tekkisid probleemid, millesarnaseid ei mäletanud ma isegi teismeea hormoonimöllu ajast.
Isegi käed olid valed. Sõrmeküüntele tekkisid valged täpid ja küüned läksid katki. Mitte ei murdunud, vaid hargnesid... kuidagi imelikult ja kihiti.
Lühidalt – olin katki nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Ootamatud sõnad
„Ma pean su lahti laskma, kui siin muutusi ei tule,” ütles ülemus mulle ühel hommikul, kui ma end otsekui aegluubis, määratute kannatuste kiuste tööle olin vedanud.
Ma olin pahviks löödud. Oodata temalt kiitust selle eest, et olin enese meelest hakkama saanud millegi kangelaslikuga, tõusnud ja end tööle vedanud – seda ma ei oodanudki. Aga sellist jõhkrust poleks ma samuti oodanud.
„Sa oled ise selles süüdi ju,” kohmasin ma vastuseks.
„Mida kuradit,” tõusis mehe hääl. Ta haaras mul küünarnukist kinni, nii et hetkeks kartsin ma päris tõsiselt, et ta lööb või lükkab mind. Aga ta hoopis tõmbas, järsu liigutusega peegli ette.
„Vaata endale otsa,” käratas ta. „Ja ütle, milles ma süüdi olen? Levitan sugulisel teel nakkuslikku hoolitsematust või?”
Jah, ükskõik mida, aga hoolitsematust sellele mehele ette heita ei saanud. Alati ülikonnas, lipsustatud, kammitud, pestud ja lõhnastatud.
„Milles ma veel süüdi olen?” jätkas mees. „Juhmuse levitamises? Sa ei saa ju enam midagi tehtud...”
Juhm ta kahtlemata ka polnud. Ta rääkis kiirelt ja mõtles veel kiiremini. Lõppeks olin ma tema juurde tööle tulnud vabatahtlikult, isegi rõõmuga.
Ja temaga voodisse läinud ka vabatahtlikult. Ehkki rõõmutult. Ja selle viimase tema eest maha salanud.
Tõde tulvas üle minu. Mul pole teda tõesti milleski süüdistada.

Jäin siiski paigale
See taipamine oli väga valus, sest ausalt öeldes olin ma püherdanud enesehaletsuses ja temasüüdistamises nagu põrsas poris.
Tõmbasin end lahti ja astusin peeglist kaugemale.
„Jah, ma pean siit töölt ära minema,” ütlesin ma.
Vastuseks tuli sõimusõnade laviin, mida võiks võrrelda eelmise sajandi alguse voorimeeste või sõdurite kõnepruugiga.
„Küll sa lähed kah,” ühmas mees lõpuks. „Aga enne tee end korda ja ajame tööasjad ka jonksu. Kui vaja, aitan sul ise uut tööd otsida.”
Istusin oma laua taga nagu karistatud koolitüdruk. Juuksed uues soengus ja üle tüki aja meik näos. Ülemus kaevas oma sahtlist välja teemantidega kõrvarõngad ja riputas need mulle kõrva. „Naise omad ja laenuks,” porises ta seejuures. „Lihtsalt, et siin midagi säraks ka...”
Tuleb tunnistada, et tol päeval minu eest hoolitsedes ei teinud ta ainsamatki seksuaalse suunitlusega liigutust.
Ega ka mitte kunagi hiljem. Sellest õnnetust perioodist on möödas juba nelja aasta. Ma töötan ikka veel selle mehe alluvuses, ehkki märksa kõlavama nimega ametikohal ja toonasest parema palga eest. Muuhulgas lõpetasin ära ka ülikooli ning ehkki ma pole veel leidnud meest, keda armastan, on mul olnud vahepeal mõned lühemad ja rahuldust pakkuvad suhted.
Kui nüüd keegi tahaks väita, et näe, ikkagi magas hüved välja, siis mina kinnitan vastupidist – asjad läksid aeglaselt paremaks pärast seda, kui minu ja ülemuse vaheline seksuaalne afäär oli läbi.
Minu jaoks on loo moraal lihtne. Seks ülemusega pole hea ega paha, oluline on suhtumine sellesse. Kui ei taha, pole vaja ennast sundida, kumbki pool ei saa sunnitud vahekordadest õnnelikuks.

Kailiini loo pani kirja
Maria Johanson