Saatus: Seksiturism oli vaid osa mu teest...

Keskea künnisele jõudmine tõi mulle huvitava elukogemuse – ka keskpärane välimus ei takista suurt populaarsust meeste hulgas. Tuleb lihtsalt leida õiged ­mehed!

Olen teismeeast saati teadnud, et välimus ei kuulu mu tugevamate külgede hulka. Mitte, et oleksin inetu tüdruk olnud.
Inetusel on rõhk ja aktsent, see on miski, mis kõnetab ja jääb meelde. Minul aga just neid polnud – mu välimus on alati olnud selline, et see... lihtsalt on.
Koolis olin ma igas mõttes keskmine. Keskmine õpilane, kelle hinded polnud nii head, et pälvida esiletõstmist, ega ka mitte nii halvad, et vajaks järeleaitamist. Keskmine spordis, keda võistlustele just ei rabatud, ent ka pingile konutama ei jäetud. Keskmine koolipidudel – mitte see, kelle poole popid poisid kiirustaksid, ega ka mitte see, kel tuleks üksinda seina ääres püüda vaimset nägu teha.
Kui tuli suurem punt poisse, kes üksteiselt julgust otsides klassijuhataja käsul kummardama pidid, jäi keegi neist alati seisma ka minu ette. Ja järgmised kohustuslikud kaks tantsu olidki garanteeritud. Kui tammumise käigus valusalt jala peale ei astutud, oli päris tore.
Nii et, ei mingit eufooriat ega sära. Ka mitte tõrjutuse alandust. Lihtsalt keskmine.

Mõistuspärased valikud
Oma poissi mul kooliajal ei tekkinudki. Ning ilusamate tüdrukute esimesed sosinad teemal, kuidas „keelega ka või?” ja „ikka lõpuni või?” kostsid küll vahel nende jutunurkade itsitades vahetatud muljetest, kuid mind need ei puudutanud.
Kooli lõpetamise järel läksin edasi õppima. Valisin ala, mis eeldas mõistust, kuid mitte vaimusügavust ning mille väljundiks pidi saama turvaline, kuid normaalselt makstud töö valdavalt naiste seltskonnas. Raamatupidamine, mis muu.
See osutus heaks valikuks. Ma sain hästi hakkama nii õppimise kui ka praktikatega. Tegelikult olin ma ilmselt taas keskmine – parimad rabati praktikatelt ära ning nad lõpetasid kooli kaugõppes või jätsid esialgu karjääritõusu punnitades sootuks lõpetamata.
Mina lõpetasin õigel ajal. Ja nüüd juba veidi üle keskmise hinnetega, sest see ala meeldis mulle tõepoolest. Numbrid on turvalised ega vea kunagi alt. Erinevalt inimestest, kelle suhetealase reetlikkusega polnud ma küll oma näitel kokku puutunud, aga siiski kursusekaaslaste lugudest osa saades mõistnud, et rohi polegi igal ihaldatud heinamaal nii kaunilt roheline...
Minu keskpärasus tegi minust hea ja turvalise kuulaja, võimaldades mul niimoodi elu tundma õppida ilma selles märkimisväärselt osalemata. Nägi lootusi ja kahtlusi, pisaraid nii rõõmu kui ka kurbuse pärast, mõnd alanud romaani ja sõlmitud abielu, samuti ka mõnd hülgamist ja abordijärgseid valusaid emotsioone.

Abielu lohutatud mehega
Vahel tundsin minagi igatsust sukelduda mõnesse meessuhtesse. Anda end ära lootuste ja kirgede tormis, usaldada ja usaldatud saada...
Aga ma ei teinud seda. Põhjusi oli mitmeid. Olin aru saanud, et suhetemaailm on roosiline sõna kõige otsesemas mõttes – õiteilu ja teravaid okkaid enamvähem võrdselt.
Loomulikult tuli aeg, kus ma sain mõlemaid. Ehkki ilmselt mitte neid kõige lopsamakaid roosiõisi ning kõige teravamaid okkaid ka mitte.
Janekiga kohtusin ühe kolleegi sünnipäeval, ta oli sünnipäevalapse venna sõber. Algul sobis jutt, siis ka pilgud ning mõned kuud hiljem juba ka kõik muu.
Minu jaoks oli kindlasti tegemist armastusega. Alles hiljem sain teada, et tema jaoks olin ma omamoodi lohutussuhe, sest tal oli hiljuti enne minuga kohtumist olnud tormilise suhte veel tormilisem lõpetus. Naisega, kes polnud põrmugi minu moodi... Nii et eks ta lohutust vajas ja minult ta seda ka sai.
Mis ka polnud kummagi meist ajendid, oli meievahelist keemiat siiski piisavalt, et luua maailma üks uus ja armas inimene, meie tütar.
Abiellusime, kui ma viiendat kuud rase olin ning minu jaoks oli kõik kõige paremas korras. Suhe, mis viis lapseni. Laps, kes sünnib abielust. Meeldiv mees, ilus ja ühine kodu.
Lahku kasvasime vähem kui viie aastaga. Väikese irooniaga võiks öelda, et sain Janeki lohutatud – naine, kelle pärast ta mu maha jättis, oli taas sellist tulist sorti kaunitar.
Ma olin kurb, aga mitte ülemäära. Lohutas ka see, et Janek on jäänud Saskiale väga heaks isaks ning mulle pigem sõbraks.

Kuumad tõmmud mehed
Otsustasin, et meestejaht pole minu maailm. Elan üksi, kasvatan tütart, käin tööl ja keskendun vähestel vabadel tundidel iseendale.
Saskia oli juba teises klassis, kui üks selleks ajaks juba ekskolleeg, kena minust veidi vanem naine, mind Egiptuse-reisile kaasa kutsus. Et päike ja mererand, ilus hotell ja basseinid, liiatigi kahekesi minnes tuusik odavam ka veel.
Pidasime Saskia ja Janekiga nõu, mõlemad olid seda meelt, et loomulikult ma mingu. Janek oli lahus juba ülejärgmisest naisest ning Saskia veetis meeleldi koolivaheaegu tema juures.
Just sellest reisist sai alguse minu eneseleidmise teekond naisena.
Jah, nüüd tuleb klišee – kuumad tõmmud mehed. Jah, täpselt nii – minusuguse kuiviku elus.
Oleksin varem suhtunud sellesse teemasse kerge üleolekuga. Nüüd tean, see olnuks põhjendamatu. Küsimus ei ole seksis, küsimus on enesehinnangu selles osas, millel pole töötulemuste ja argieluga vähimatki pistmist.
See on see osa enesehinnangust, mille määravad pilgud ja puudutused, väljatehtud joogid ja ilusad sõnad. Seks käib selle juurde. Enamasti, kuid mitte tingimata – vahel on vahva ka niisama flirtida.

Minust sai seksiturist
Mu esimene Egiptuse-reis tõi mu ellu armukese, mõned uued sõbrad ning paarkümmend tõmmut meesjälgijat sotsiaalmeedias. Minu jaoks uus ja huvitav maailm, sest senises elus polnud ma millegi niisugusega kunagi varem kokku puutunud.
Ühte ma teadsin – sellest saab minu hobi. Salajane, aga oma salajasuses vägagi määrav.
Edasi elasin kui kummalist kaksikelu. Eestis tütar ja töö. Vähesed sõbratarid. Keskpärase ja keskealise naise keskmiselt kenad kostüümid ning keskmiselt toetav, kuid samajagu ilmetu meik.
Südames lõõmamas Egiptuse päikeseloojangud, millele järgnesid sügavmustad kireööd.
Ma jõudsin sinna peatselt tagasi, juba Saskia uuel koolivaheajal. Ja siis jälle. Enam mitte koos eestlannast sõbratariga – polnud mul vaja mingeid tunnistajaid oma patutegudele.
Ühele tõmmule armukesele järgnes teine, teisele kolmas... Sekka mõni sellinegi, kellega suhte pikkus ja sisukus armukesekski ei kannataks nimetada.
Mu Egiptuse-rõivad olid hoopis teisest mastist kui need, mida Eestis kandsin. Seksikad, paljastavad, mõeldud hotelli-õhtusöökideks ja kõigeks, mis tuleb pärast neid.
Jah, minust oli saanud seksiturist ja ma ei häbenenud seda. Vähemalt mitte enese ees, sest Eestis polnud küll kedagi, kellega seda jagada oleksin võinud.

Pikkamööda tekkisid muutused
Kui just mitte arvestada seda, et üht-teist hakkas muutuma siingi. Head, külluslikku seksuaalelu elav naine näeb teistsugune välja, kui naine, kes saab rahulduse üksnes korralikult tehtud bilansist ning sama hoolikalt valmistatud õhtusöögist.
Hakkasin saama komplimente ka eesti meestelt. Ja nende valguses tundsin soovi ka siin veidi vabam ja erksam välja paista.
Ehkki ma päris sellekohast otsust vastu ei võtnud, hakkas ka siin mu riietusstiil ja käitumine muutuma.
Mu seelikud lühenesid, mu dekolteed suurenesid. Mu juustesse ilmus erksamat läiget. Ise küsisin, kui juuksuri juures käisin.
Olin Egiptuses teada saanud, et mul on ilus keha, mis oskab enda ja partneri rahulduse nimel nii mõndagi teha. Eestis liitusin ühe tantsustuudioga ning pean seda suurepäraseks otsuseksŒ: mu ellu tulid muusika ja rütmid, mis mu käima tõmbasid.

Eesti mees on parim
Nüüd on mul igati tore austaja ka Eestis. Meil on koos lõbus ning me käime vabal ajal meeleldi reisimas. Egiptuse kogemustega, ka parimatega neist võrreldes meeldib mulle eesti mees rohkem. Ta on aus, ehtne ja päris. Igal tasapinnal, igasugustes olukordades.
Seksiturismi ma enam ei vajagi. Ja Egiptusesse ma oma lähedase mehega loomulikult ei läheks – meid veetlevad rohkem Euroopa kultuuripärlid.
Saskia kirjutas ühes kooliessees oma perest rääkides, et tema ema on talle naisena suureks eeskujuks – särav ja tasakaalukas ühtaegu.
Tunnistan ausalt, et ma nutsin seda lugedes. Sest ainult mina tean, millise teekonna ma läbi käisin, et selleni jõuda. Oma tütart kasvatan julgustades, et ta on ilus ja tark, suurepärane inimene ning väärt igati võimalusterohket elu. Loodan südamest, et tal pole vaja käia läbi võõramaa meeste voodite, et selleni jõuda – palju lihtsam ja mugavam on võtta see teadmine kaasa emakodust.

Inese jutu pani kirja
Maria Johanson