Saatus: Sinilindu püüdes kaotasin kõik

09.02.2020 23:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Alailma räägivad inimesed sellest, et keegi on neid petnud. Kellel mees, kellel naine...

Vahel tööandja või sõber või võlguvõtnu... Aga mina elasin elu kõige rängema pettuse üle iseenda poolt.
Tõsi, mul oli hulk häid abilisi, kuid nendekski polnud mitte lähiringi inimesed, vaid mõned võõramad ning naisteajakirjad ja raamatud.
Et aga algusest alustada, tuleb ajas veidi tagasi minna. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtsin õppida midagi, mis aitaks mul leida hea töö – sellise, mida tehakse kabinetis, mida tehes saab olla ilusasti riides ning suhelda huvitavate inimestega.
Läksin õppima personalitööd ning leidsin, et see oli igati kena valik. Lõpetasin kooli igati korralike hinnetega ning igati meeldiva õppeprotsessi järel. Sain kohe kiiresti ka tööle, ühe suurema ettevõtte personaliosakonda.
Töö toimus kontoris ja ehkki ma polnud seda tehes teab kui rikas, sain ma ootuspärast palka ning võisin täitsa rahulikult kenasti riides käia. Töökaaslased olid ka pigem meeldivad inimesed.
Jah, mu töö oli pigem rutiinne kui loominguline. Selle asemel, et lahendada huvitavaid juhiotsingutega seotud probleeme, täitsin ja hoiustasin ma personalikaarte. Kaadritöötaja, noh. Mutrike Eesti mõistes suurettevõtte kontorimajanduses.

Elu oli ilus nagu muinasjutt
Matiga, oma mehega, tutvusin ühe kolleegi juures kodusel grillipeol. Tegu oli peoperenaise vennaga ning kui me suhtlema olime hakanud, avastasime mõlemad, et see suhtlemine meile meeldib.
Mati töötab ühes kirjastuses. Ka see kõlab uhkemalt ja loomingulisemalt, kui see tegelikult on. Projektijuhi töö on osaliselt tore, osaliselt närviline ja osaliselt rutiinne. Muide, just nende sõnadega iseloomustaksin mituteist aastat hiljem ka Matit ennast!
Aga siis, algul, tol grillipeol ja aegu hiljem ja veel mitmeid aastaid hiljem, oli kõik väga hästi.
Me hakkasime käima. Jagasime teineteisega muljeid oma tööst ja õpingutest ja sõpradest. Tegime koos mõned reisid, hakkasime elama ühe katuse alt ning võtma algul leiba ühisest kapist, hiljem aga ka raha ühiselt arvelt.
Me abiellusime, saime tütrekese ja kasvatasime teda armastuse ja pühendumisega. Elu sujus ning kui see oleks muinasjutt, võiks selle siin ka ära lõpetada. Näiteks sõnadega, et "Ja kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult tänase päevani."
Aga elu pole muinasjutt. Ja kui just mõni ränk õnnetus inimesi nende noores rutiinsevõitu õnnes kaasa ei vii, võib üks neist pöörduda ja teine otsa saada. Rutiini ja õnne mõtlen, kui esimese hooga ebaselgeks jäi.

Leinast sai kutse
Oleksime tahtnud ka teist last, aga miski mu tervises vedas alt. Rasedus katkes, seejärel tekkis meditsiinilise puhastuse järel tüsistusena põletik, seda raviti, aga see tuli uuesti ning kokkuvõttes ilmnes, et rohkem ma vist lapsi ei saagi.
Ma olin veidi kurb, kuid leppisin sellega üsna hõlpsasti. Kui tegeled sellal maailma armsaima tütretirtsu lugema õpetamisega, ei tundu mõte, et sul tuleb elus piirduda vaid ühe tütrega, üldse hirmutavana. Pigem saad aru, kuidas sul on vedanud selle ühega ning tunned õnnelikku valmisolekut üleni talle pühenduda...
See oli juhus, mis viis mu ühele esoteerikaüritusele. See toimus mõned aastad tagasi, Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit väljas, keset kaunist kuuma suvepäeva ja imeilusas looduses.
Kohal oli mitukümmend erinevat nõida ja sensitiivi, kaardipanijaid, soonetasujaid ja muidu loitsijaid, laadakraami müüjatest rääkimata.
Olin mehe, tütre ja kahe sõbratariga, üks neist meid kõiki sinna meelitaski. Mulle tundus see küll kummaline – kes siis rannailmaga loitsimas ja nõidumas käib... Kuid vahest selle ebaloogilisuse pärast nõustusingi vaatama minema.
Lasin huvi pärast ka enesele ennustada. "Kaotus," ütles lillelist kleiti kandev keskealine naine. "Sa leinad kaotust."
"Jah, kaotasin lapse," ütlesin eneselegi ootamatult ja lisasin veel ootamatumalt: "Ja võime veel emaks saada kaotasin ka."
Olin seda öeldes kindel, et saan hulga imalat lohutust ning see rikkus selsamal hetkel mu tuju juba ette. Aga lillelises kleidis naine polnud nii lihtsameelne.
"Elu andis sulle kutse," ütles ta hoopis.
Mis mõttes? Vaatasin selle lause ütlejat väga jahmunult ja pikalt, kuid ta kannatas mu pilgu vaevata välja.
"Sa pole oma tööga ka ju rahul. Ja oma abielus oled sa rahul, kuid mitte õnnelik. Võid elada niimoodi veel aastakümneid ja midagi ei juhtu. Aga sa võid valida ka teise tee ning hakata vaimselt arenema," rääkis naine.
"Ma tõesti olen oma abielus rahul," hakkasin ma kohmakalt rääkima. "Seda minagi," noogutas naine, otsekui oleksin talle takka kiitnud, mitte vastu vaielnud.
"Kutsu oma meest enesega vaimsetele radadele kaasa," soovitas ta. "Need toovad abielus tõe välja. Mõned tunded üha kasvavad, inimesed on nagu kaksikleegid. Mõned suhted hääbuvad, aga ka see on hea, sest siis vabaneb ruumi vaimsusele."

Mehest pidi saama mu kaksikleek
Ma olin kindel, et Matist saab minu kaksikleek. Ostsin mõned raamatud, Oshot ja Tammingut ja Sharmat ja veel mõnda ning hakkasin avastama elu hoopis teiste nurkade alt. Nagu oleks keegi avanud tundmatuid uksi või väravaid ning kutsunud mu imetlema uute teadmiste imedemaad!
Mati aga ei võtnud vedu. Vaimsete raamatute lugemise asemel eelistas tema oma ilukirjanduslikke teoseid või vaatas üldse filme.
Minusse hakkas ta aegamisi suhtuma veidike nagu teistmoodi. Nagu ta ei armastaks mind enam.
Millalgi see kurvastas mind, siis aga hakkasin tundma, et nii on ehk paremgi. Vabanes ruumi vaimsusele, nagu see naine oli öelnud. Kuidas ta küll võis teada? Nii minu kaotusest kui ka sellest, et ma avastan end peatselt vaimsuse lätetelt?
Ma hakkasin käima vaimsetel üritustel. Õige pea sain ma aru, mis mu elus seni puudu oli olnud.
Inspiratsioon! Vaimustus! Mu töö oli rutiinne ja mu abielu samuti. Minul aga on üksnes üks elu – kordumatu ja ainulaadne, mille elamine sõltub üksnes minust.
Ma langetasin ühel inspiratsiooniviivul otsuse: tulen töölt ära ning hakkan iseennast otsima. Maailmas, isegi kohalikul tööturul peab olema midagi, mis paneb mu silmad särama ning täidab mind küllusliku mõtestatuse tundega.
Tajusin seda tunnet siis, kui käisin hinge ja vaimu elavdavatel koolitustel, väelaule laulmas või gonge kuulamas.
Loomulikult pole sellised üritused odavad, sest raha on energia ja energia peab vahetuma. Ja need, kes annavad mulle elutunnetust, tahavad saada samuti energiat.
Niisiis, ma tulin töölt ära, et leida oma kutsumus ja teenida rohkem raha.
Mati ei olnud minu poolt. Ta ütles lausa halvasti – et see on rumal, kui ma tulen töölt ära ning loobun igakuisest sissetulekust. Ja et meil on veel tütar koolitada ja...
Nagu poleks tütre heaolu ka minu jaoks oluline! Nagu tütar poleks väärt ema, kes elab külluslikult mõtestatud elu.



Läbi raskuste tähtede poole
Nojah, iga algus pidigi raske olema. Läbi raskuste inimesed arenevad ja kasvavad, teisenevad ja valgustuvad.
Nii ütlesid mulle mu uued tuttavad. Ma tundsin, et see oli ilusasti öeldud, see toetas ja aitas mu hingel tiibu sirutada.
Mati oli võtnud hoopis teise suuna, eesmärgiga mind maha suruda. Öelgem otse - mudasse tampida! Ka tütar vaatas mind kuidagi kummaliselt, otsekui ei tegeleks ma tema hingega samuti, sest laps on energeetiliselt emaga seotud. Kui ma talle seda ütlesin, et vastas ta vaikselt, et on juba viieteistaastane. Nagu ma ei teaks oma lapse vanust. Ja vaimseid vajadusi. Tõepoolest, hea, et mul on uued sõbrad.
See, et inimene elu jooksul areneb ja muutub ja siis muutub ka tema suhtlusring, on ju loomulik. Liblikas areneb ka nii, et algul on röövik ja siis tulevad tiivad. Ja puruvanavastsed ja maod jätavad maha oma vanad kestad, et olla edasi puhtamad, paremad, uuemad...
Millegipärast on elu otsustanud mulle näidata oma keerulisemat poolt. Ma ei leia tööd. Kohtadesse, mis mind tahaksid tööle võtta, ei taha ma minna. Ja selliseid, mida ma otsin, nagu polegi pakkumisel.
Raha päras ei taha ma muretseda, sest mure raha pärast tõrjub seda eemale. Aga muremõtteid on raske tõrjuda, kui mul pole raha isegi mitte oma uute sõpradega väljas vaimsetel üritustel käimiseks. Mati ka ei anna – kaksikleegist on asi ikka päris kaugel. Nii hiilib mure ligi ning energeetiline tagajärg ongi käes - raha pole. Ja mees ei taha minuga rääkidagi.
* * *
Pool aastat hiljem sain aru, et ka minul oli oma ellukäigus isiklik panus. See oli valus, ebameeldiv ja üldse mitte inspiratsiooniküllane taipamine.
Olin lihtlabane töötu, kellele Töötukassast pakuti kassapidaja kohti. Kuni minust sai heitunu, kes ei julgenud enam konultandi vastuvõtulegi minna.
Tänu sellele, et loobusin enese eest hoolitsemast, panustades pigem sisemisele särale, vastas heitunu staatusele ka minu välimus.
Ausalt öeldes see mu tagasi tõigi. Vaatasin peeglisse. Ja siis hakkas kiire. Tegin end veidi kohmakalt korda ning helistasin kohaotsimise teemal telefonimüügi firmasse.
See oli õige otsus ja nüüd töötan ma seal juba personalijuhina. Saan taas iga kuu palka ning võin jälle väljas käia. Gongid ja väelaulud enam ei huvita, pigem käin teatris.
Mati andis mulle ka andeks. Tütar läks vahepeal teise linna õppima ning tema uutele muljetele on õnneks vaja ärakuulajat.
Ma arvan, et mul läks hästi. Vähemalt oskan ma nüüd hinnata seda, mis mul oli ja on.

Krislini jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1661 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Eelmisele.

Anita. Lugesin sinu kirjutaud ja vead. Ega enne surm ei tule tarkust kusagilt. Kui sa kooli edasi ei lähe.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi