Saatus: Sõbranna lihtsalt „testis” mu õnne vastupidavust...

Mida vanemaks saan, seda enam imestan: elu läheb paremaks, aga inimesed üksteise vastu kurjemaks. Ja umbusklikumaks, sest praktika näitab, et sõbergi võib osutuda hundiks lambanahas. Mul on isiklik kogemus...

jälleÜles kasvasin väga õnnetus peres. Vanemad pruukisid alkoholi, tänu millele ema ka suri, kui olime kaksikvennaga 11aastased. Õnneks võttis isa siis aru pähe. Kindlasti armastas ta meid, aga oli ikkagi juba murtud mees. Põhiliselt kasvatas meid tema ema, helge inimene, lohutas ja õhutas tublid olema. Pärast kesk- ja ametikooli sain kokapaberid, ja kui vanaema ja isagi siis varsti  manalateeed läksid, olime vennaga juba omil jalgel.
Oli Brežnevi-aja lõpp, hakkas puhuma uusi tuuli. Vennaga jäid kontaktid  harvemaks. Võttis naise ega tundnud minu käekäigu vastu enam eriti huvi, pealegi ei pidanud tema naine mind nagu seisusekohaseks seltskonnaks. Elasin vaikselt oma üüritoas, sain hakkama. Kaalusin tulevikuplaane... Erinevalt kooliõdedest ei mõelnud meheleminekust sel põhimõttel, et just selle läbi haljamale oksale tõusta. See pidi tulema loomulikult suurest armastusest, ja siis, kui juba keegi olen.
Provintsist pealinna kolinud, sain töö ühes värskelt avatud restoranis. Jälle kasinalt üürikorteris elades seadsin eesmärgiks kõigepealt oma korter saada.

Inimene mõtleb, jumal juhib
Tööl oli meil tore kollektiiv, kuigi otse sõbrannasid mul polnud. Loomult olen  tagasihoidlik provintslane. Kõige lähemaks sain ühe kooliõega, kes meile tööle tuli, ja vähehaaval sai temast mu ainus selline omainimene, kellega kõige isiklikumatest mõtetest ja elust rääkisime. Koos väljas käisime rohkem tema uhal, sest tema esmane eesmärk oli üks hea mees leida. Mulle tegi see nalja, tema naeris mind, et nagu tahaksingi vanatüdrukuks jääda. Mina jälle ei mõistnud, mis see otsimine aitaks, kuni mängiski oma osa lihtsalt juhus.
Meie kööki telliti uut tehnikat, ja seda tuli paika panema auväärt spetsialist – pikk ja kõhetu, täiesti kiilaspäine, selline kombekas ja asjalik. Kuna ta meil kokku oma paar nädalat toimetas ja mina teda juhatama pidin,  saime muidugi headeks tuttavateks. Temaga oli äärmiselt kosutav rääkida millest iganes. Peamiselt köitis mind tema otsekohesus, igasuguse poosi ja pealetükkivuse puudumine. Oli päris kahju, kui töö valmis sai, ja suur rõõm, kui ta mind nagu lõpupeoks restorani kutsus.
Sõbranna põlastas: kas olen tõesti „sellest vanast kiilakast” sisse võetud?! Tegelikult olingi. Tema oli siis 39, mina 22 aastat vana. Sellest õhtust saati hakkasime kohtuma edaspidigi. Sain teada, et ta on ammu lahutatud, poeg elas koos emaga ja temaga pea ei suhelnud. Ise pidas ta end veendunud vanapoisiks, kuni ükskord naljatas, et oleks ta noorem, teeks mulle vastava ettepaneku... Aga mis siin pikalt heietada – peale aastast kooskäimist ta selle tegigi, ja mina nõustusin kõhklematult. Tegelikult oli ta nagu hea isa ja väga köitev mees ühes isikus, sisendas turvatunnet. Elama kolisin tema linna-äärsesse, vanematelt päritud väikesesse Stalini-aegsesse majja.

Oli põhjust õnnelik olla
Iga päevaga kiindusin temasse aina sügavamini, ükskord ometi jäägitult õnnelik. See oli mõlemapoolne tunne, rajanes ehedale inimlikule lähedusele. Tema tahtis mulle aina midagi kinkida, millegagi üllatada, aga ütlesin talle otse välja, et mulle ei meeldi asjad – otsekui peaks mind ostma... Ühte meelt kõiges, olime õnne tipul, kui kolmandal abieluaastal tütrekese saime.
Siis oli vabariik juba taassündinud ja mu mees koos sõbraga asutamas oma äri (kodutehnika ja ehitustarbed). Sõlmisid lepingu tarnijaga Hiinast, milleks tal tuli umbes kuuks sinna lennata (tehnikaga tutvuma jne.) Muretses väga, et nii pikalt lapsega üksi jään, aga sõbranna (ikka veel vallaline) oli nõus aitama, ja üksmeelsel kokkuleppel tuli ta seniks meile elama. Nii et kõik oli korras. Loomulikult ei osanuks ma siis kõige pöörasemateski luuludes aimata, kui valgustavaks (!) see periood saab.

Sõbranna imestas ja põlastas...
Siis ta meil enam ei töötanud ja polnud me vahepeal eriti suhelnud kah. Nüüd täheldasin, kuivõrd muutunud ta oli. Enam ei käinud meil jutt kõikidest maailma asjadest, nagu vanasti, vaid ikka minu abielust. Muudkui et kas tõesti kohe armastan seda meest armastan, ei näe, millist: vana kiilakat ju, pealegi kitsit (nagu tõestas mu kesise sisuga ehetekarp!). Kuni hoiatuseni, et ma ei jõua ta varandust ära oodata, kuna mees ilmselt niipea ei suregi...
Katsusin ta jutud naljaks pöörata, kuigi käis jubedalt vastu, kuis võib midagi sellist suust välja ajada. Siis tuli uus teema: kas ma usun, et mees seal Hiinas ainult skeeme uurib ja mutreid keerab – seal ju valgetele luks-bordellid, juba eksootika ise ajab hulluks jne. Miks ta muidu nii harva helistab... Mind see küll ei seganud – arvutit meil siis veel polnud ja kõned kallid.
Ajuti oli juba tahtmine sõbranna välja tõsta, aga siis tuli välja, et mehe äraolek venib veelgi pikemale, vajasin sõbranna abi ja seltsi. Tõeline pidu lõpuks see, kui mehele lennujaama vastu läksin. Sellest sai aga uskumatu vapustus.

Justkui polnudki minu mees...
Seisin lepitud kohal, aga teda ei silmanud. Korraga haaras ta mu selja tagant embusse. Ümber pöörates jäin tummaks: minu kallis küll, aga paksu musta juuksepahmakaga! Alles kodus suutsin end koguda, asja naljaks pöörata, ja kinnitada: minu jaoks pole seda küll vaja! Ta ei võtnud seda peast ära enne kui voodis, öeldes äkki, et asi on tõsisem. Võttis mu käe ja libistas üle pealae:  oimudekohtadel oli seal kaks selgesti tuntavat mügerikku... Issand halasta – silme ette tuli kõverate sarvedega saatür! Siis jutustas ta väga murelikult...
Need hakkasid kasvama kolmandal nädalal, ilma mingite kõrvalsümptomiteta. Ülisõbralikud kohalikud talutasid teda ühe arsti juurest teise juurde, mängu tulid iidsed ravivõtted ja rohud, lõpuks kutsuti kokku isegi tähtis konsiilium, sest nähtus lihtsalt huvitas spetsialiste, aga muutust ei mingit. Ta tunneb end täiesti normaalselt, aga ei saa ju sellise pealaega inimeste sekka minna...
Võite kujutleda, kuis muretsesin. Muidugi kartsin salamisi vähki, tekkis õudseid kujutlusi, kuis mu õnn otsa saab ja kuis jään lõplikult üksi. Muidugi katsusin teda hellitada kuis iganes. Tahtsin teda meie arstide juurde viia, aga  niikuinii pidi ta mõneks ajaks veel töö asjus Hiinasse lendama, ja oli kokku lepitud veel mingid uuringud seal läbi teha. Et küll pärast seda vaatame....
Sõbrannale ma sellest ei rääkinud, temaga ei kohtunud. Aga ju mõistis ta mu häälest, et midagi on valesti. Päris ja pinnis, keelitas paljutähendavalt, et ärgu ma tehku millestki (?) numbrit. Mees lendas taas ära. Naeris, kui teda saates nutsin ja kinnitasin, et need mügarad suuremaks pole küll paisunud. Sõbrannat ma enam ei kutsunud, tahtsin üksi olla. Kui paari nädala pärast meest taas lennujaamas tervitasin, oli ta jälle mu kallis kiilaspea – ei parukat ega mingeid sarvi! Naersin ja nutsin ühteaegu...

Mees andis mulle andeks!
Kõik muu oli sellise taaskohtumise kõrval tühine. Ta palus mu õhtuks restorani, et võitu pühitseda ja mulle kõigest jutustada. Alustas sellest, kuis saab aru, et mu patutegu (?!) on täiesti loomulik, tema süü, et mu sedasi üksi jättis. Kannatas koledasti, ja laskis enne eelmist kojutulekut ühel profist kehakujundajal enesele need mügarad pähe istutada. Andmaks mulle märku, et teab – tegin ta ikkagi sarvekandjaks. Aga ta andestab mulle, ja palub ise andeks, sest usub siiski, et teda armastan, ja temal pole minuta elu.
Siis pani pani mu ette kaks pilti. Ühel mina kallistamas oma lapsepõlve naabripoisiga, nüüd suure musta juuksepahmakaga esindusliku mehega. Minust viis aastat nooremaga, keda lapsepõlves vennaga vahel kiusasime. Teisel pildil temaga kohvikulauas, käsikäes. Need pildid oli talle saatnud mu sõbranna!
Mäletasin seda seika väga hästi. Kord sõbrannaga lapsevankriga jalutades tuli vastu seesama „lapsepõlvemälestus”, kes minu ära tundis – mina teda poleks tundnud, sest viimati nägin teda üle kümne aasta tagasi, poisikesena. Tõepoolest kargasin talle ise kaela, sest jumal kui armas oli nende pere, ema üks meie õpetajatest. Hoolisid meist väga, mida eriti tänulikult mäletan, sest nemad olid meiega võrreldes korralik perekond, tõelised intelligendid. Pärast seda istusime veel kolmekesi kohvikus. Mäletasin sedagi, et sõbranna pilti tegi, aga hiljem läks see meelest. Loomulikult polnud ma seda noort meest enam kordagi näinud, ei vahetanud me mingeid kontaktandmeid ega midagi...
Rääkisin selle kõik mehele ära. Temale oli sõbranna need pildid saatnud ühe mehe kolleegiga, kes Hiinasse pärast teda tuli. Vaid kujutleda – tõeline doktoritöö, kuis armas sõbranna selle kõigega hakkama sai, mulle teist nägugi tegemata?! Muidugi jutustasin mehele ka sellest, et sõbrannale siis kohe rääkisin, kes see mees oli, ausalt elevil heameelest teda näha. Sõbranna istus ju meie vastas, kui temaga vanu aegu ja olnud inimesi seal kohvikus meenutasime.
Õnn oli taas kohal, kui mehe särasilmisse vaatasin. Kõiki neid tundevirvendusi sõnades ei kirjelda...
¤ ¤ ¤
Järgmisel päeval kutsusime sõbranna külla. Mees pani need pildid lauale ja mina küsisin, miks ta seda tegi? Efekt oli jalustrabav. Täpsemalt – seda polnudki. Tal polevat mingit kurja kavatsust olnud – kõik üksnes ustavusest minule, sest ei usu ühegi mehe truudusse. Nüüd tal väga hea meel, et testi (!) läbi tegime, et mees mind uskus, nii et olgu meil õnne ka edaspidi! Meie tänasime südamest ja palusime, et ta meid siitpeale oma tutvusringkonnast kustutaks...

Virge jutu pani kirja
Imbi Käbi