Saatus: Soolaleivapidu kahekesi

29.01.2023 23:00
Eliise Mäesalu Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

„Kunagi ei tea, kuhu võid kaotada või kust võid leida...” oli armastanud öelda Margiti ema. Ootamatult sai tütar sellest tarkusest aru.

Armastatud töö, koosviibimised sõpradega, näitused, teatrid ja reisid – see kõik on suurepärane. Kuid nagu selgus, ei saa see kõik naist tõeliselt õnnelikuks teha.
Oli soe oktoobriõhtu. Õhus lõhnas vihma ja märgade lehtede järele. Margit kõndis töölt koju, nähes vaeva, et pisaraid tagasi hoida. Polnud ka mingi ime – see oli tavaline depressioon. Kõik kulges tavapäraselt – pärast järjekordse äriprojekti valmissaamist valdas teda alati lohutamatu tühjuse tunne.
Nagu tavaliselt, tundis ka nüüd sisimas, et mingi oluline osa tema elust on läbi saanud. Ehkki Margit teadis suurepäraselt, milline saab olema järgmine – uus projekt, kohtumised sõpradega, puhkepäevadel teatri- ja kinokülastused. Nii oli see alati olnud ja kindlasti saab ka seekord olema.
Väljavaated näisid olevat ju üsna normaalsed, kuid naine tundis viimasel ajal, et tal on puudu millestki väga olulisest.

Väsinud üksindusest
Margit oli väsinud üksi olemisest. Ta unistas perest, soovis et kõrval oleks keegi lähedane inimene, maalis oma kujutlusvõimes pilte romantilistest õhtutest küünlavalgel ning neile järgnevatest kirglikest öödest. Naine soovis oma armsamat maitsvate hommikusöökidega kostitada ja hiljem, lahku minnes, igatsusega järgmist kohtumist oodata. Mehe tugevale õlale toetuda ja tunnistada, kui väsinud ta on üksindusest ning kuidas unistab merelainete kohinast, soojast liivast ja ta tugevate käte puudutusest.
„Kõik, stopp! Parem on sellele mitte mõelda, teeb asja ainult hullemaks. Lähen hoopis poodi ja ostan endale meeleheaks mingi nipsasjakese.”
Margitile jäi silma vaasidega vitriin. Tal polnud kunagi kodus ilusat vaasi olnud. See polnud lihtsalt vajalik. Ta võttis külalisi vastu harva ja ka ise jõudis koju alles pärast tööpäeva lõppu.
„Pean endale uue vaasi ostma,” otsustas naine. „Võib-olla muutub ka mu elus siis ka midagi.”
„Tere! Kas sa mäletad mind?”
Margit rebis pilgu hiigelsuurelt kreeka stiilis vaasilt lahti ja pöördus hääle suunas. Tema kõrval seisis pikka kasvu, tumedapäine mees, kellel oli vaevumärgatavat halli juustesse tekkinud. Naisele tundus, et ta oli seda meest juba kusagil kohanud.
„Ma mõistan, sellest päevast on nii palju aega möödunud. Meid tutvustati Hispaanias toimunud konverentsil, ehk mäletad? Ma pöörasin end baarileti ees kohmakalt ringi ja sa valasid oma šampanja minu pintsakule.”
„Jah, tõepoolest,” meenus Margitile. „Harri! Ja perekonnanimi... oli kuidagi loodusjõududega seotud.”
„Tuisk.”
„Täpselt! Vabandust, et ma kohe ära ei tundnud. Soovid ka midagi osta?”
Kaks aastat tagasi olid nad tõepoolest Madriidis teaduskonverentsil olles tutvunud, kuid see oli olnud Margiti jaoks raske aeg – ta oli äsja oma kallimast lahku läinud ja elas ikka veel üle emotsionaalset möllu enda sees ning ei pööranud ümbritsevale eriti tähelepanu.

Uus eluperiood algamas
Aga nüüd tuli talle kõik selgelt meelde. Bankett, mis korraldati konverentsi lõppemise puhul ja ka pikka kasvu kohmakas mees, kelle ta šampanjaga üle valas.
„Ära pahanda Harri peale,” oli üks tema kolleegidest pärast äpardust Margitile kõrva sosistanud. „Tal on just lahutus pooleli. Ta pole päris tema ise. Harri üritab vastupidist teeselda ja lõbus näida ning meie teeme näo, et ei märka midagi. Püüa sinagi sama teha.”
Margit noogutas, kuid sisimas tundis ta mehele kaasa. Kes siis veel, kui mitte tema, peaks teadma, mis on lahkumineku valu. Aga nii palju aega on möödunud... Tõenäoliselt on Harril õnnestunud juba uus pere luua.
„Kas oled midagi juba välja valinud?
„Veel mitte. Näin ilmselt otsustusvõimetuna, kuid mul on algamas uus eluperiood ja tahtsingi endale uue kella osta. Vaatan kella ja elan uutmoodi.”
„Kas abiellusid? Või said isaks?”
„Ei, seda mitte. Põhjus on muus – olen endale selles piirkonnas siin uut korterit ostmas. Tõsi, lõplikku otsust pole ma veel teinud. Kuule, äkki oled nõus pilgu peale viskama ja nõu andma. Vaatad kriitilise naisepilguga üle...”

Unistuste korter
Ja Margit nõustus. Nagu selgus, asus Harri uus elukoht väga lähedal. Ainult lift ei töötanud ja nii tuli kaheksandale korrusele jalgsi kõmpida.
„Ära ainult ehmu, mööblit mul eriti veel pole,” ütles Harri ust avades. Ta klõpsas lülitile ja avarat esikut täitis mahe hajutatud valgus. Margit mõistis, et just sellisest korterist oli ta kogu elu unistanud. Tohutult suur, valgete seinte ja suurte lodžadega. Lihtsalt muinasjutt! Naine naeratas ja pöördus Harri poole.
„Ma arvan, et peaksid selle võtma,” üritas ta rahuliku häälega oma arvamust avaldada, kuigi oli nähtud vaatepildist lummatud. „Kas oled mööbli juba välja valinud?”
„Asi on selles, et sisekujundus pole mu tugevaim külg. Arvan, et ostan mingi diivani – mul pole rohkem vajagi, sest kodus käin vaid ööbimas. Ja kindlasti kohvimasina – ma ei suuda hommikul ilma kohvita ärgata.”
„Ja võib-olla ka piimaga kohvi värvi kardinad ja paar tooni tumedama vaiba – tuba muutub siis hubasemaks.”
Ja juttu jätkus kogu õhtuks. Harri rääkis, et nad olid küll pikka aega naisega teineteisest mööda elanud, kuid lahutust oli ta ikkagi raskelt üle elanud. Alles nüüd on hakanud toibuma ja jalgu alla saama. Ja Margit rääkis tööst ning oma perioodilistest depressioooni- ja nostalgiahoogudest.
„Ma tean seda tunnet...”, ütles Harri, naisele otse silma vaadates.
Tekkis ebamugav paus.

Vaikne naeratus huulil
„Tead mis, Margit,” katkestas Harri esimesena vaikuse. „Teeme nii, et sa jätad mulle oma telefoninumbri ning ma kutsun sind külla, kui olen end sisse seadnud. Siis peame koos minu soolaleivapidu. Luban selleks ajaks ka kohvimasina ja kaks veinipokaali osta. Mis sa sellest ettepanekust arvad?”
Margit nõustus. Teel koju ta naeratas omaette. Kummaline, kuid masendusest polnud enam jälgegi. See õhtu oli talle väga meeldinud ja naine lootis, et Harri mõtleb samamoodi. Tõenäoliselt helistab mees talle juba järgmisel päeval...
Harri helistas alles kaks nädalat hiljem ja kutsus Margitit soolaleivapeole. Kõik nagu lubatud. Noh, romantikat ilmselt oodata pole. Mees otsustas lihtsalt oma lubaduse täita. Pole ka paha.
Margit ostis antikvariaadist kingituseks oranži lillemotiiviga sajandivanuse kohviserviisi, pani jalga teksad (nagunii tuleb põrandal istuda) ja suundus külla.
Olles vaevu üle elutoa ukseläve astunud, pidi Margiti suu hämmingust peaaegu lahti kukkuma. Korterit oli võimatu ära tunda. Harri oligi kasutanud kohvitoone – kohvi ja piima värvi kardinad olid õnnestunult kombineeritud šokolaadikarva pruuni vaibaga. Naisele avanevat vaadet täiendas mugav ja tohutusuur sametdiivan ning kahele kaetud stiilne diivanilaud.

Läheduse algus
„Otsustasin su nõuandeid kuulda võtta. Anna andeks, et varem ei helistanud, tahtsin lihtsalt kõik sinu tuleku ajaks lõpetada. Kas sulle meeldib?”
Loomulikult Margitile meeldis. Nii korter, mööbel, kui ka korteri peremees – see naljakas paljasjalgne triibulises särgis ja teksastes mees, kes talle nii sümpaatne  ja armas tundus.
Ja hiljem, olles end mugavalt diivanile sisse seadnud, joodi veini, lobiseti ohjeldamatult maast ja ilmast, naerdi teineteise naljade üle ning söödi Harri poolt kulinaarialetist varutud salateid ja muid hõrgutisi. Ja Margit mõistis, et lahkuda polnud tal küll mingit tahtmist...
„Kunagi ei või teada, kuhu võid kaotada või kust leida,” meenus Margitile ema lemmik­ütlus.
* * *
Harri magas magusalt, olles oma peopesa põse alla asetanud ja Margit, seistes rõdul, tervitas järgmist hommikut. See oli pilvine ja sompus sügishommik, kuid ometi nii uus ja nii rõõmurohke!
Linn juba ärkas, kuid mitte keegi ei osanud kahtlustadagi, mis oli juhtunud sel ööl seal mitmekorruselise maja rõdul seisva noore naisega.
Margit naases tuppa, istus diivaniservale ning vaatas hinge kinni pidades magavat meest, kellest oli sel ööl nii ootamatult talle kõige lähedasem ja armsam inimene saanud.
Kümme minutit enne kella seitset lülitas naine kohvimasina sisse. Kui äratuskell helisema hakkas, tõmbas Margit endale selga korteriperemehe triibulise särgi, valas värskelt valmistatud aromaatse kohvi uutesse tassidesse, läks ikka veel une hõlmas suikuva Harri juurde ning puudutas huultega õrnalt ta põske.
„Tere hommikust!”
Mees avas silmad, naeratas ning sosistas siis: „Tere, mu uus elu!”

Vaadatud 894 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
eelmisele

Ära aja paska suust välja.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi