Saatus: „Suur elupäästja... Tea kes sind palus?!”

Jumala õige – ei palund keegi. Pealekauba pidin vahetult pärast teatud sündmust veel oma paar nädalat politsei pärimisterahes rabelema, tõestamaks, kumb ma õigupoolest olen – päästja või kallaletungija...

­Et asja ivani jõuda, pean alguses natuke rääkima oma elust. Kuni ülikooli esimese kursuseni kasvasin ema ja võõrasisa (st tema mehe) ainsa lapsena. Rikkas kodus, kus mulle võimaldati kõik, mis iganes. Tähendab – võimaldas ema. Võõrasisa, kes tuli meie perre, kui käisin esimeses klassis, mind ei armastanud, hiljem juba lausa ei sallinud. Tagantjärgi saan muidugi aru, et tal paljudes asjades õigus oli ema kasvatusmeetodite asjus.
Suuremanagi, juba keskkoolipõlves, elasin nn kuldse nooruse elu. Ema manitses küll, aga talle oli tähtis see, et õppisin hästi, ei joonud ega nö pruukinud. Laamendasin vahel muidugi ülemäära, aga mitte nii, et see seadusesilma sekkumist vajanuks. Kahekümnendaks sünnipäevaks kinkis ema mulle auto, ülikooli sain mängeldes sisse tõesti omaenese tarkusest, ja vat sestpeale läksin tõesti allamäge. Teisel kursusel sattusin metsikusse kaklusse, tekitasin raskeid kehavigastusi, nii et kursusetöö lõpetamise asemel kukkusin viieks aastaks trellide taha.
Nii kadunud hing ma, jumal tänatud, siiski veel polnud, et seal mitte mõistma hakata, millist oinast olin tõesti mänginud. Süümepiinad olid kohutavad, aga andeks paluda polnud enam kelleltki, sest nii ema kui võõras­isa ütlesid must lahti. Aitäh neile muidugi, et mu trahvid kinni maksid, nagu kergenduseks seegi, et minu metsikuse käes kannatanud mehe tervis täielikult taastus. Hea käitumise eest sain vabaks pärast nelja ja poolt aastat – täieliku priilinnuna. Ei kodu, ei vanemaid, ei sõpru, sest kunagistest polnudki enam kellegagi tahtmist kontakti otsida. Kodusesse pealinna tagasi minna pelgasin, ega saanukski – kõigepealt tuli otsida tööots ja katusealune, et enesesse tulla, proovida taas nö inimeseks saada.

Uued lootused, uus katsumus
Niisuguste „adjustaatidega”, nagu nad mul olid, tuli leppida kõikvõimalike juhuslike otstega, elada ühest ühiselamust teise, ajuti lageda taeva all. Eks andis tunda ka see, et ei osanud ma ju õigupoolest mingeid kaasaegseid tööriistu käeski hoida, tehnikas olin täielik käpard, jõumees pole kunagi olnud. Läks nii, et 28ndal sünnipäeval jõudsin peaaegu et prükkari „seisuseni”.
Ükskord juhtumisi sain Tartu äärelinnas ühel hoovil jutu peale kojamees Kaarliga, kes oli noorpõlves omal nahal läbi teinud midagi sarnast nagu minagi (välja arvatud päris vangikukkumine). Olemuselt äpardunud humanitaar, seega mu vaimusugulane, naisest-lastest ammu hüljatud, elas sama maja keldrikorrusel ja pakkus mulle ulualust. Piinlik oli, ka ei midagi rõõmustavat – ikkagi täiesti võõras inimene, aga hetkel muud valikut polnud.
Tema kauples mu naabermaja luuameheks, elama jäingi tema juurde (et kuni mõlemad nii rikkaks saame, et kuskil elamine üürida). Mõlemad karsklased, sobivad jutuvestjad... sest ajast sai alguse sõprus, mis kestab tänapäevani. Aga nadi tunne oli mul ikkagi, sest öeldagu mis tahes, mingi märgi jätab selline allakäik ikkagi külge. Ole sa nii pestud ja viisakas kui tahes – kogu aeg ikka selline ühiskonnast väljas, alamklassi tunne, mida paljud rahvuskaaslastest ka ilma ühegi sõnata hästi väljendada oskavad.
Üldiselt oli see aga natuke nagu edasiminek, mis tõstis eneseusku. Hakkasin isegi tööbörsi kursustel ametit õppima, jne. Aga siis oli saatusel mulle järgmine katsumus varuks.

Taas kongi
Kuna meil Kaarliga telekat polnud, olin ööinimesena harjunud palju lugema. Parajasti sellega ühel lumerikkal ööl ametis olingi, kui kuulsin prügikastide kandis mingeid hääli ja liikumist. Meie aknast sinna ei näinud, ja varsti oli taas kõik vaikne, aga vast nii tund hiljem ajas nagu miski mind välja minema. Et nagu vaatama, palju seda lund siis hommikuks ees ootamas on. Kõndisin natuke, pidin juba sisse minema, kui kuulsin prügikastide poolt justkui oigamist. Lähemale hiilides tundus, et maas, poolenisti lumega kaetud, oli mingi suur pakk, ja see... liigutas. Tormasin ligi. Seal lamas naine, lumi ümberringi verest punane.
Jubedas ähmis olin korraks nagu peata kana. Mul telefoni polnud, Kaarel oli omaga maale sugulaste poole sõitnud, ümberringi ei hingelistki, aknad pimedad – kell oli kuskil kahe ringis. Jooksin meie majja, prõmmisin järjepanu mitmele uksele, enne kui üks pere lõpuks avama tuli. Helistasin kiirabisse ja politseisse, kust kästi kuriteopaigale ootama jääda. Arst tuvastas naisel tõsise noahaava kaelas, viis ära, minu aga enesega kaasa politsei.
Sellest ei maksa rääkidagi, mis niigi mõistetav – loogiline, et olin esimene kahtlustatav. Veel rohkem huviäratav, kui mu senine minevik (milles küll vaid rusikad relvaks olid) tuvastatud sai. Õnneks pääsesin kongist paari päevaga. Pärast paarinädalast „jutustamist” lõpuks rehabiliteeritud, kuna õige noakangelane kätte saadi.
Natuke hiljem küsisime Kaarli õhutusel haiglast järele, mis sellest naisest sai, ja saime kuulda, et kõik on korras. Aga poleks olnud, kui abi saabumine veel mõne minuti oleks hilinenud. Ühest küljest andsid kõik need läbielamised mulle tublisti eneseusku, kuigi tean, et mõnda aega saatis majarahvast mõni mind pilgul, et mine tea, kuis selle asjaga ikka päriselt oli...

Ja siis – daami visiit
Meil Kaarliga külalisi praktiliselt ei käinud, ja suisa konkreetseid suhteid naistega polnud meil kummalgi. Vastu kevadet oli juba üsna reaalne samas majas korter saada, oli meil muidki, juba optimistlikumaid plaane. Kui ühel päeval tuli võõras daam – selline efektne ja sõnakas, aga „hea silmavaatega”, nagu Kaarel pärast ütles. Minust ikka tüki vanem. Otsima mind – tänamaks elupäästmise eest.
Muidugi tõi see elevust, oli, millest rääkida, kuigi mulle ei meeldinud nii kangesti seda päästmist rõhutada – lihtsalt jumal juhatas õigel hetkel õigesse kohta. Aga kui sai ära jutustatud seegi, kuis ja miks nii elan, pakkus ta mulle lahkesti tööd oma väikefirmas, mis äritses autoosade jm sellise träniga. Saigi lähiajal asjast lähemalt räägitud, kõik üle vaadatud, oma elulugu üksikasjalikult ära jutustatud (et poleks pärast ütlemist), ja lõimegi käed. Sestpeale algas mul tõesti uus elu. Muidugi ei tulnud pähegi aimata, et just selliste konksudega.
Sain hästi hakkama, teenisin unistuste palka, ja seda enam ka püüdsin. Ta hoolis väga, päris aina, kas olen rahul, õhutas alati pöörduma, kui nõu vajan. Minu arust saime peaaegu nagu sõpradeks. Kui temalt ükskord korteri üürimise asjus nõu küsisin, kutsus ta mu esmakordselt enesele külla. Seda teadsin juba, et ta on üksik, elab oma majas, aga et nii uhkes... Sel külaskäigul teatas ta, et on otsustanud: annab minu käsutusse oma elamises, mitu tuba vajan. Kui tahan, maksku üüri, aga temale piisaks lihtsalt meeshingest majas – nii õilsalt ju tõestanud end tõelise kaitseinglina...
See võttis mu päris pahviks, sest soodus võimalus ju tõesti, aga palusin mõtlemisaega. Tegelikult teadsin kohe, et see variant pole õige – justkui ootaksingi elupäästmise eest mingit tasu. Paar korduvkülaskäiku talle vaid süvendasid mu aimet, et tema nägi minus meest, millele minu hing küll ei kutsunud samaväärsega vastama. Sellepärast ütlesin kohe tänades ära.

Seda poleks küll arvata osanud
Kaarel ütles, et õigesti tegin, kui olin talle kõik hinge pealt ära rääkinud. Manitses aga, et olgu ma ettevaatlik – mine sa tea, ikkagi küllalt eneseuhke naine. Mina ei kartnud midagi, arvasin isegi oma naiivsuses, et mu äraütlemine oli hoopis (au)mehelikum kui nõustumine. Aga eksisin, kui juba mõne päeva pärast hakkasid tuuled puhuma ainult põhjakaarest.
Ülemus käis must mööda nagu õhust. Mina ei tükkinud pärima, mis lahti on, aga sain päevast päeva aina täpsemini aru, mis nimelt. Ta ladus välja, et õigupoolest ei saa ma millegagi hakkama nii nagu peaks, kas loodan nagu pailapserollile või... Kui norimine juba teistelegi silma torkas, läksin otsesõnu järele küsima, milles ma nüüd korraga täpsemalt süüdi olen. Selle peale kutsus ta mu (äkki ootamatult lahkesti) veel kord külla – räägime omavahel asjad (?) sirgeks. Ütlesin, et ei pea seda sündsaks.
Järgmisel päeval kutsus mu vaibale, teatamaks, et ei vaja enam mu teeneid. Märkis veel nagu muuseas, et olen klientidelt „musta raha” taskusse pannud... Kahetses, et oli minust „liiga hästi” arvanud, et ma ei osanud vääriliselt hinnata tema heasoovlikkust. Lõpuks hüvastijätuks kõige solvavam, põlglik konstateering: „Pead end suureks elupäästjaks, a´ kes sind palus?!” Sest selleks pole ma end kunagi pidanud, mitte kunagi sest kellelegi rääkinud peale Kaarli. Kes pärast ohkas, et just seda ta kartis – ligi 40aastane, tark ja jõukas, aga paraku omamoodi ikkagi õnnetu naine...
¤ ¤ ¤
Kui järgmise töökoha leidsin ja lausa õnnelik olin, küsis üks poiss mult varsti: kesse netis mu kohta kirjutas, et mul on kriminaalne minevik, et olen ainult pealtnäha selline „ilus, ümmargune ja libe”?...
Sedasorti kumu kuulsin kaudselt veel korduvalt. Mu töömehemainet see küll ei kahjustanud, aga siis otsustasin parem pealinna tagasi kolida. Kindel, et ehk mingi kõrgem võim lõpuks ikka usub, et nüüd olen elult küllalt õpetust saanud, piisavalt tugev, et püsti püsida.
Kaks aastat olen nüüd sünnilinnaleiba söönud ja seni ei kurda. Kes teab, mis tulevik veel toob, aga on niigi, mida meenutada, tahad või ei taha. Niisugune lugu siis selle elupäästmisega...

Taavi jutu pani kirja
Imbi Käbi