Saatus: Süütuse kaotamise okkaline tee

Keskkooli lõpuklassides (mis mul veel kuigi kauge minevik pole), arutasime tüdrukutega põnevusega süütuse kaotamise teemat.

Mõned olid selle piiri juba ületanud, mõnedele oli suureks probleemiks, kuidas sellest ometi lahti saada. Need, kes olid juba saanud, ei kippunud enam eriti avameelitsema.
Kannatasin minagi armastuse puudumise pärast – ma ei käinud kellegagi, kuigi oleksin väga tahtnud. Ülikooli astudes mu lootused tõusid: tere, ise­seisev elu – siin keeran uue lehe­külje ja panen end uues kollektiivis paremini maksma!

Aeg hingab kuklasse
Ühiselamus elasime neljakesi toas. Seksiteema oli mõistagi siin veelgi julgemalt kõne all, kuigi tuli välja, et me kõik olime veel neitsid. Ja seda meelt, et aeg kihutab tagant, sest valitses niisugune üldine hoiak, et olla veel kahekümnenda sünni­päeva künnisel süütu on suisa häbiasi. Tõotasime kõik n-ö aktiivsemalt meetmeid võtma hakata, ja kogemusi jagada, kui kellelgi “jopastab”.
Kui tagantjärele mõelda, siis tuleb tunnistada, et mingil ajal olin justkui meelest ära – murdsin pidevalt pead ja vahtisin ringi, kus ja kellega saada ometi kord lahti oma lausa sündsusetust “puudest”! Enne esimese kursuse lõppu tekkis mul kindel poiss, kellega nädalate kaupa ringi kõndisime ja isegi tema juures ööbisime, aga nn pettingust kaugemale ei jõudnud. Ta ei tahtnudki jõuda, ja nii hull ma ise veel ka polnud, et lausa otserünnakule minna. Aga ju see siiski nii tundus, sest juba paari kuu pärast jättis ta mind maha, öeldes otse, et talle ei meeldi nii pealetükkivad, kergesti kättesaadavad tüdrukud! Täiesti vapustav – meie oma intritoa öönõupidamistel olime igatahes veendunud, et poisid ei taha muud kui seksi!
Kevadel sai üks meie nelikust süütusest priiks, kuu aega hiljem teine. Seda valusamalt hakks “ühiskondlik arvamus “ mind pitsitama. Meie, ülejäänud kaks “jeesuse pruuti” ei saanud lihtsalt aru, miks me kaugemale ei jõudnud. Olime kõik vabameelsed, suhtlemisaltid tüdrukud. Tundsime ja käisime läbi kõigi oma korruse poistega, tuba oli meil alailma tulvil külalisi – mängisime kaarte ja malet, vahest isegi õppisime. Muidugi hoidsin ma pidevalt kõrvad kikkis ja silma selge, peilimaks märke võimalustest “silti” vahetada.

Esimene samm
Lõpuks, kuigi alles järgmisel sügisel, panin märgile “tema”. Selleks ajaks olime ju head sõbrad juba rohkem kui aasta, nii et teadsin, et teda võib usaldada. Sealjuures andsin enesele selgesti aru, et mulle pole vaja ainult seksi, vaid ka kindlat suhet – teadmist, et mu kõrval on turvaline õlg ja truu hing. Aga kõik toimus spontaanselt: ta küsis ühel õhtul, asutades meie intrist oma korterisse minema, kas tuleksin tema juurde ööbima. Ja mina vastasin, et lõdvalt!
Alguses istusime ja vahtisime telekat, siis jõime natuke veini, ja umbes kella kolme ajal öösel jõudis ta esimese suudluseni. Äkki oli kuidagi piinlik – me ei teadnud nagu kumbki, mida edasi teha, sest seni olime ju olnud lihtsalt semud. Kui asi siiski juba natuke konkreetsemaks muutus, tunnistasin, et olen veel süütu (silmad maas – nagu oleks see üks hirmus häbitegu!)
Kui pilgu tõstsin, nägin ta silmis korraga isemoodi õrnust, ja uhkust – võib-olla selle üle, et olin teatud rituaaliks just tema valinud. Igatahes hetkel uskusin ma küll, et tegelikult poisid ikkagi hindavad seda, laamendagu nad seltskonnas kuis tahes. Siis ütles ta lihtsalt, et tema mind tagant ei kiirusta, et on valmis ootama palju tahes, kuni tunnen ise, et aeg on küps. Intrisse jõudsin tagasi ikka veel süütuna! Toakaaslased ei osanud mind ära tänitada – nood kaks teadjat ei arutanud tollal enam niivõrd armastust, vaid poose, mille kõrval Kamasuutra näis laste lalinana.

Lõpuks sihil
Lähiajal jätkasingi siis neid ööretki, kuni jõudsin eesmärgini. Ta oli väga õrn ja kõik oli väga ilus, aga kui ta mu kõrval juba magada nohises, ei saanud ma kuidagi sõba silmale. Korraga haaras mind niisugune äng – nagu oleksin ilma jäänud millestki väga tähtsast. Oleks tahtnud nutta, aga pisaraid ei olnud.
See suhe kestis järgmise kevadeni. Suve veetis tema oma kodulinnas. Me ei kohtunud ega olnud teineteisele midagi lubanud (kuigi mina ei maganud kordagi kellegagi). Sügisel küll jätkasime, aga loiult – polnud õiget kohta, kuni läksime kuidagi vaikselt kumbki eri teed.

Järgmised katsed ja järeldus
Jõuludest alates hakkasin käima oma kursusekaaslasega – just käima, mitte magama. Proovisime küll, aga ta oli väga saamatu, midagi ei tulnud välja. Usun, et me armastasime teineteist, sest meil oli alati, millest rääkida, igatsesime teineteise seltsi jne. Aga öeldagu, mis tahes – armastus ilma seksita on siiski väljasuremisele määratud. Pealegi võttis ta tagasi oma endise tüdruku, kes teda ikka veel jahtis, ja ju neil see asi ka paremini klappis.
Sestpeale elasin üle poole aasta täielikku nunnaelu, seksi järgi polnudki mingit vajadust.
Järgmisel sügisel hakkas ta taas mu järel käima, kõneles, et nüüd on ta tunne minu vastu lõplikult küps. Magasime korda paar tema autos, aga see oli ka kõik. Tegelikult oli õhus ikkagi tunda seda, et ta lihtsalt ei tahtnud mind. Nagu mina tedagi, vähemalt siitpeale enam mitte.
Kogu selle heietuse kokkuvõttena tahan nüüd, pärast veel paari äpardunud romaani ja diplomi kättesaamist öelda: olen veendunud, et seks on muidugi hea asi, aga ainult siis, kui armastad, ja tunned, et sindki armastatakse. Ainult siis on võimalik jõuda tõelise naudinguni ühtekuulumisest, kõigest sellest, mis sulle antakse ja mis sul enesel armastatud inimesele anda on.
Mõistagi ei kahetse ma sammugi oma süütuse kaotamise okkalisest teest – vana tõde, et tähtede juurde jõutakse ikkagi läbi raskuste. Ja siinjuures on paras aeg veel märkida, et ma ei kannata tegelikult väljendit “süütuse kaotamine”. Mis tähendab kaotas – justkui oleks taskust sent kogemata teele pudenenud. Ma arvan, et pigem tähendab see rituaal naisele seda, et loovutad, kingid, annad midagi ainukordset ja sulle tõeliselt kallist ära nimelt sellele haruldasele väljavalitule, kes seda väärib. Mingi üldine arvamus pole tähtis, ega see, kui noorelt või vanalt sa seda teed. (Siinkohal tagantjärele ka kummardus oma esimesele poisile – olen tänini veendunud, et me väärisime teineteist.)
Meist – neljast süütukesest –, on see üks ikkagi alles. Homme saab ta 23, aga nüüd ei näikse tal selle asjaga enam põrmugi kiiret olevat. Tunnistan ausalt, et mina olen tema üle suisa uhke, ja põrmukese isegi kadestan teda, sest tal on ju kõik veel ees.

Lisette jutu pani kirja
Dolores Tamm