Saatus: Tahan näha sind maalimas!

Sõpradeta Marge kohtab pargis tundmatut. Neiu ei oska aimatagi, milleni see juhuslik tutvus välja võib viia...

„Selle loo põhiväärtus on loo puudumises,” muigab Marge ja kinnitab, et unistused on siiski loodud täitumiseks.
Marge on pärit keerulistest oludest ja küllalt vaesest lapsepõlvest. Ehkki tüdruku lemmik­aineks oli koolis kunstiõpetus ning kõik vabad hetked kulusid „sirgeldades”, ei mõelnud ta kunagi, et kunst võiks kuuluda tema valikute hulka.
Marge lõpetas keskkooli peamiselt neljadega ning lahkus kiiresti külakohast, kus teda iseloomustas peamiselt info „joodiku tütar”.
Õnneks oli tüdrukul keskhariduse kõrval omandatud ka üsna hea arvutioskus ning lisa­erialana õpitud veidi sekretäritööks vajalikku.
Nii sai ta kiiresti ühte ettevõttesse sekretäriks, valis elukohaks toa abi vajava vanuri juurde ning mõned kuud hiljem asus ka personalitööd õppima.
Haige vanainimese põetamine oli kahtlemata raske. Aga kaugeltki mitte nii hull, nagu mõned sõbrad Marget hoiatanud olid.
“Ma õppisin päris palju. Üldse ei kartnud ka näiteks haiglast nõu küsida ja sain mitmeid häid nippe – kuidas linaga pöörata ja et ükski koht inimesest ei tohi jääda vastu kõva pinda ja et pesemise järel tuleb kreemitada...”

Elu liikus paremuse poole
„Kõik sujus tegelikult väga kenasti. Jah, mu hinges kipitas igavene okas isa pärast, kes mind kunagi tahtnud ei olnud ja ema pärast, kellele pudel lapsest armsam oli, aga ma suutsin sellele vaatamata oma eluga hakkama saada. Kui raske oli, siis sisendasin endale, et teen seda selle nimel, et mitte kunagi oma vanemate vigu korrata.”
Veel enne, kui personalijuhtimises diplom käes, sai Marge sel erialal tööd. Juba veidi-veidi parema palgaga, nii et ta üüris endale päris oma korteri – igaõhtune märgade linade ja hädas vanainimese pesemine jäi selja taha. Sõbralik neiu tunnistab, et ühtpidi oli tal sellest kahjugi, sest Olga-tädi, nagu ta oma korteriperenaist kutsus, oli talle päris armsaks saanud. Teisalt aga vabanes põetusest vabaks saanud noore naise jaoks hulk aega ja energiat...
... Ja jälle haaras käsi vahel otsekui poolkogemata pliiatsi. Märkmikuservale tekkisid portreed, mustrid ja olupildid. Ühel palgapäeval ostis Marge endale tuliuue väikese komplekti kunstitarbeid, pärast kooli-guašše esimesed. Mustritele-piltidele ilmusid nüüd ka värvid.
Marge töökoha lähedal oli väike park, kus talle meeldis vabal ajal istumas ja maalimas käia. Kord sekkus tema süvenemisse vaiksel häälel üks vana daam. Kiitis pooleli tööd ja küsis veel üht-teist, kuni neiu avastas, et on tundmatule tädile rääkinud oma elust rohkem, kui ta seda üldse kunagi teinud on. Võõras lihtsalt oli selline, et temaga oli kerge avameelne olla.

Kas ülemus lööb külge?
Tööl aga olid sellal kiired ajad ning Marge unustas vanaproua kiiresti. Ühel päeval tuli ülemus, soliidne ja aastates mees tema laua juurde ning nägi seal ka paari joonistust. Ehkki Marge vabandas ja püüdis kiiresti tööga mitteseotud asjad peitu lükata, palus ülemus veel ja veel tema töid näha. Marge näitaski, mis sahtlis varjul oli ning ülemus tegi talle ettepaneku nädala lõpul välja minna.
Kolleegide püüdlikult kõrvale keeratud pilkudest sai Marge aru, et kõik näivad nende veel toimumata kohtumisest teadvat kaugelt enam kui ta ise, kuid andis siiski oma nõusoleku.
„Ma tegelikult ei suutnud uskuda, et ta mulle külge lööb,” märgib naine. „Meie vanuse­vahe on ikka tõesti päris suur.”
Margel oli õigus. Midagi isiklikku nende vahel jutuks ei tulnud, küll aga uuris mees, kas naine oma töid ka müüb. Ja avaldas soovi ise paar pilti osta. Marge oli nii jahmunud, et mingit hinda küll ei osanud küsida, kuid ülemus tasus kahe loodusmaali eest tema sõnul „ülemäära heldelt”.
Lisaks soovitas mees Margele, et proovigu too oma pilte ka veebioksjonitel müüa. Naine prooviski, ning oma hämmastuseks avastas, et tõepoolest, inimesed tulid tema oksjoneid vaatama ning ka ostsid ühtteist.
„Kui ma enne olin arvanud, et ülemus maksis mulle liiga palju, siis nüüd läks mõni pilt veel kallima hinnaga ja mul tuli hakata juba selle pärast juurde maalima, et oleks, mida oksjonile panna,” särab naine.

Huvitav ettepanek
Suhe ülemusega jätkus. Vähemalt pidasid seda suhteks kõik Marge kolleegid ning kuna naine ei teadnud, kuidas seda ümber lükata, oli ta lihtsalt vait. Keegi ju midagi otse ei küsinud ka, kõik näisid „teadvat” ja sellist teadmist kummutama hakata on tõepoolest väga keeruline.
Ülemus peatus aga ikka aeg­ajalt Marge laua juures ning tegi vahel jälle ettepaneku koos välja minna. Naine läks alati rõõmuga, sest lõppude-lõpuks oli tegemist tema kui algaja kunstniku ristiisaga ning põhilise julgustaja ja toetajaga.
Lisaks viis mees Marget kokku mitmete oma sõpradega, kes samuti temalt pilte ostsid. Vaid üks kord palus mees midagi, mis kõlas veidi kummaliselt...
„Tahan näha sind maalimas,” ütles ülemus ning pakkus Margele selle eest ka raha. „Ütlen otse ja ausalt, et ma tean, et see on kunstniku rahu rikkumine, aga ma tõesti armastan kunstiloomisega kaasnevat õhustikku ning olen valmis selle eest maksma,” rääkis ta. Marge kõhkles, kuid jäi nõusse.

Klatšimoori magus pala
„Ja tõepoolest, mitte midagi, mida oleksin võinud karta, meie kohtumisel ei toimunud. Muuhulgas kartsin ka, et ma ei suuda maalida, kui keegi juures on, aga ülemus tegi vaikselt oma sülearvuti taga tööd, mina tegin oma tööd ja vahepeal keetsin ma meile teed. Kindlasti ei toimunud mitte midagi sellist, mis oleks kasvõi veidi isiklikumat laadi olnud.”
Nii käis ülemus veel mitu korda. Ja rõhutas, et kindlasti oleks viisakas midagi kaasa tuua, lilli või süüa näiteks, aga tema eelistab raha maksta ja ostku Marge siis ise, mida tahab.
Kord, kui nad koos väljusid, kohtusid nad otse majaukse ees kollektiivi suurima klatšijaga. Kohe oli selge, et vaikusesse see kohtumine ei jää.
Marge tunnistab ausalt, et selleks ajaks oli ta peaaegu valmis ka töölt lahkuma, sest piltide müük tõi sisse juba teise palga jagu ning päeval bürootöö ja õhtul-öösel maalimine olid unetundidele juba väga laastavalt mõjuma hakanud.
Samas motiveeris saadav raha naist kõvasti pingutama, sest unistustes oli ta juba üüripinnalt välja kolinud ning laenuga korteri ostnud – ja tahtis seda ka reaalselt teha.

Saatuslik pidu
Ees seisis asutuse pidu ja kuu aega tagasi kohatud klatšimoor pidas vajalikuks Margele teiste kuuldes ütlemas käia, et hoidku too siis peol madalat profiili, sest ülemus lubanud tulla koos oma naisega.
„Sinna see teie armastus vist jääbki,” lisas õelavõitu kolleeg juurde.
Marget pani see muretsema. Mitte „armastuse” pärast, vaid selle pärast, et kui mõni kuri vihje ka ülemuse naiseni jõuab, siis võib see kaasa tuua täiesti mõttetuid, kuid siiski valusaid pingeid. Aga teha polnud midagi – peole mittetulek oleks veelgi enam kõneainet andnud.
Marge sättis end kenasti peovalmiks ja läks üritusele püstipäi. Tulgu siis, mis tuleb!
Üks esimesi inimesi, keda ta peol märkas, oligi ülemuse naine, kenasti oma mehe käevangus. Miski daami hoiakus oli kangesti tuttav ja alles siis, kui too proua teda avasüli tervitama tuli, taipas Marge – kunagi kohtas ta seda naist pargis ning rääkis puid maalides ära kogu oma lühikese ja kurva eluloo.

Saatusliku kohtumise järelkaja
Läks veidi aega, enne kui Marge sõbraliku vestluskaaslase abiga vahepealsele pihta sai. Nimelt oli see kena daam, kes sai teada, et noor kunstnik on tema mehe personalijuht, kodus oma mehele öelnud, et see algaja talendi oma hoole alla võtaks. Mees ostis pilte, soovitas oksjoneid ning käis vahepeal raha eest ateljees istumas – ikka oma naise soovitusel. Ja veidi ka isiklikust huvist, sest tema lapseea lemmiktädi oli olnud kunstnik ja poisile meeldis väga tema ateljee värvihõngulises õhustikus viibida.
Marge jaoks oli tegu tohutu kergendusega. Ühegi kolleegi klatšihimu ei saanud teda enam riivata, tal oli jõudnud saada diplomeeritud personalijuhiks, tal oli hobi, mis tõi ka raha sisse ning sõbrad eaka abielupaari näol, kes teda tema arengus toetasid.
„Nii et, alati võivad asjad olla hoopis paremini, kui vahel arvad,” võtab noor kunstnik oma loo kokku.

Marge jutu kirjutas üles
Anne-Mari Alver