Saatus: Täiskasvanud naine võib võrgutada ka siis, kui teises toas on laip

“Ma olen jõudnud vanusesse, kus meestega ei pea enam kassi ja hiirt mängima. Ma võin ise helistada ja ma võin pidada suhet, mis põhineb ainult seksil,” ütleb Annika.

Nüüd ma saan aru küll, mis tähendab olla parimas keskeas naine. Aikuinen nainen, ütlevad soomlased. Mulle meeldib see väljend, aikuinen nainen. Soomlastel on isegi selline laul olemas – Aikuinen nainen. Paula Koivuniemi laulab. Paula Koivuniemi on ise ka just selles eas naine, ta teab, millest laulab. Kas sellele soome sõnapaarile  on üldse eesti keeles vastet? Täiskasvanud naine ei anna, minu meelest, sugugi edasi seda, mida need kaks sõna endas tegelikult kätkevad. Kui seda soome keeles öelda, siis tuleb sellele nagu mingi teine dimensioon juurde. Mingi salapärasus varjub selle ümber. Teatud sorti müstiline teadlikkus, tarkus, mida vanasti ainult oraaklid omasid. Täiskasvanud naine ei lase end enam eksitada juhuslikest tuultest. Täiskasvanud naisel on ühele mehele palju enam anda, kui noorukesel, plikaohtu sirejalgsel, kes võib homme parema mehe leida ja sootumaks jalga lasta. Täiskasvanud naine vaatab kaugele ette ja ta teab, mida näeb.
Täiskasvanud naisel on veel teisigi eeliseid. Eeliseid, mis töötavad tema enda kasuks.
Esimeseks, aga mitte sugugi viimaseks eeliseks on: täiskasvanud naine ei pea enam meestega kassi ja hiirt mängima. Juhuu!

Elu ilma teeskluseta
Nooruses oli nii: ma ei helistanud kunagi ise noormehele, oo ei, mis te nüüd! Ma olin enesest lugupidav, uhke noor naine. Ja kui mulle helistati, ei näidanud ma eales head meelt välja. Pigem näitasin ma igavust üles – ah kokku saada? ma ei tea, võib-olla, vaatame... Kohtama minnes panin ma mehed alati end ootama, viisteist minutit, pool tundi, vahel isegi tund aega. Kord ootas üks härrasmehest kirjanik mind Kuku klubi ees poolteist tundi... Poolteist tundi! Ja mina saabusin kohale, noor, paksult värvitud, julgelt riides (midagi kärtspunast koos kevadise rohelisega) ja süüdimatu. Aga see härrasmees oli sellega harjunud, et ma hiljem tulen. Ja ta oli harjunud ka minu süüdimatu olekuga. Minu julge riietumismaneer pani teda mind imetlema.
„Ma tulen alati kohale,“ õigustasin ma end pärast esimest hilinemist, „ma võin jääda hiljaks, aga – ma tulen alati kohale.“ Ja kuivõrd tema oli täiskasvanud mees, siis oli tal aega oodata. Ta ei pidanud mängima enam mingit mängu, pead uhkelt kuklasse heitma ja solvuma. Tal oli aega ja mõistust oodata, sest kaotada polnud ju, lõppude lõpuks, enam midagi. Tal oli elus küllalt naisi olnud ja ta teadis, et selle noore tüdrukunähvitsa võlub ta ka peagi taaskord ära. Sest tal oli sellele plikaohtu naisele pakkuda palju enam, kui ühel noorel mehel.
Ja nii olen minagi nüüd selles eas, kus ei pea enam kassi ja hiirt mängima. Ma võin jääda mehe juurde üle öö ka esimesel kohtamisel ja pärast üldse enam temaga mitte ühendust võtma. Ja kui mul tekib tahtmine, siis ma võin talle ka ise helistada. Ma võin pidada ka suhet, mis põhineb ainult seksil. Ei midagi enamat, ei suudlusi,  jalutus- ega teatriskäike – lihtsalt, aeg-ajalt kokku saades, vajadused rahuldada ja oma eluga edasi minna. Ja ma ei pea kartma, et ma rasedaks jään. Ma ei pea kartma ka, et mul võib tekkida tahtmine rasedaks jääda – see aeg on möödas.
Olles küpses täiseas, ei pea kartma enam ka haigusi – tuleb, mis tuleb. Ma olen oma elu elanud ja nüüd on mul üsna ükskõik, mis edasi saab.
Ja ma võin olla mehega vahekorras ka siis, kui mul laip teises toas on.

Usklik ja ebausklik korraga
Nooruses poleks ma seda suutnud. Mina ja see mees, ja siis on meil parajasti veel ka midagi käsil. Ning laip on  teises toas. Enne tuleks ikka laip ära koristada. Maksku mis maksab. Enne ei võta kedagi vastu, eriti veel romantilistel või seksuaalsetel eesmärkidel.
Aga nüüd ma enam sellest ei hooli. Ma olen selles eas, kus ma võin enam mitte hoolida. Laiba koristame ära pärast.
Muidugi, ma oleksin ju võinud selle laiba kõrvaldada ka enne kui Timo tuli, aga ma ei vaevunudki ennast sellega vaevama. Tegelikult ma ei olnud kindelgi, kas ta üldse tuleb. Muidugi ma lootsin, et ta tuleb, aga ma polnud kindel. Ja nii ma siis mõtlesingi – kui ma selle laiba nüüd enne tema tulekut kõrvaldan, siis ta kindlasti ei tule. Ma olen ebausklik. Ma olen usklik ja ebausklik. Justkui kahestunud isiksus. Aga ärge mõelgegi, ma pole sugugi kahestunud. Need kaks täiesti erinevat lähenemist – usk ja ebausk – on minus alati olnud. Kui must kass jookseb üle tee, siis löön ma kolm korda risti ette. Ma ei keera autot ringi ega sõida tagasi, et teine tee valida. Ma löön kolm korda risti ette ja sülitan kolm korda üle õla. Kui ma millegipärast väga pabistan – näiteks väikese paadiga üle mere lainetades, kindlustamata autoga linnas ringi sõites – siis ma palvetan pidevalt, Ave Maria gracia plena..., Pater Noster... ja siis ma sülitan veel kolm korda üle õla. Ptüi, ptüi, ptüi. Ega küll küllale liiga tee. Parem karta, kui kahetseda.
Sellepärast ma ei koristanudki seda laipa enne Timo tulekut ära. Et mitte ära sõnada.

Sa mu väike suslik...
Ja Timo tuligi.  Ta tõesti tuli. Sõitis lausa teisest linnast kohale. Minu pärast. Et mind näha. Või et mind võtta. Muljjumala savi, miks ta tegelikult tuli. Mina teadsin, et minul tuleb maailma ilusaim õhtu ja öö. Ja keegi ei saa seda minult ära võtta, ega seda mulle ette heita, minu peale näpuga näidata. Sest ma olen täiskasvanud naine, ma tean ise, mida ma teen, vastutan oma tegude eest ise, ja mina ei viitsi küll enam kassi ja hiire mängu peale aega raisata. Mina võtan asju nii nagu nad on. Ja suhtun elujuhtumitesse ka täpselt niisamuti: nii, nagu nad parajasti on. Siin on üks mees, keda ma ihaldan. Jah, ma ihaldan teda, ja mul on üsna ükskõik, mida tema või kogu ümbritsev maailm sellest mõtleb. Ma tahan teda ja ma üritan tema  ka saada. Üheks, kaheks, kolmeks ööks – mul jumala savi.
Ja alles pärast seda koristan ma selle laiba. Pärast seda õhtut ja ööd. Hommikul, kui Timo läinud on. Kui me oleme hommikukohvi ära joonud ning kergel hommikusöögil lasknud hea maitsta (ma ilmselt teen talle juustusaiu ahjus, saab kiiresti valmis ega nõua suuri ettevalmistusi). Kui ma olen ta lõpuks minema saatnud ja endal meigi maha võtnud.
„Sa mu väike suslik,” ütleb ta mulle küünlavalgel. Ja kas võib veel midagi ilusamat ühele täiskasvanud naisele öelda? Ühele täiskasvanud naisele, kes on sünnitanud viis last ja kandnud kümme rasedust. Naisele, kes on pärast igat last viis kilo raskemaks jäänud. Sellisele naisele öelda – sa mu väike suslik. Mu väike suslik. Väike. Ja suslik. Nii armas, nii pisike, nii palju hellitusi väärt. Suslik. Sügame natuke kõrva tagant, lööme nina peale nipsu, väike suslikukene. See pilt, mida ma endale neid sõnu kuuldes silme ette manan, on nii ütlemata kassipojalikult armas, et ma nurrun mõttes ja nühin oma väikest suslikunina ta kergelt habetunud põse vastu.

Hinge parem pool
Seda, mida ta minuga teeb, on võimatu sõnades, paberil edasi anda. Just see, mida ta mu hingega teeb. Minu hing on pahupidi, parem pool temale valla, võtta ja vallutada.
See, kuidas ta hoiab mind oma läheduses. Voodis. Oma kaisus.
See, kuidas ta mind embab.
Igal teisel minutil suudleb.
Ma vaevalt tunnen teda, aga mul on tahtmine talle sosistada – ne me quitte pas... ära jäta mind kunagi maha…
Täiskasvanud naine, kuigi vaba ja vallaline, võib samal ajal ka väga meeleheitel olla. Võib kõigeks valmis olla. Ja endast rohkem kui kõik anda.
Muide, seda võiksid – ja peaksid – arvesse võtma ka tööandjad. Ma olen mõelnud. Seda peaksid eriti arvesse võtma tööandjad. Ühel vabal ja vallalisel täiskasvanud naisel on tööandjale palju enam endast anda, kui noorel, nii öelda, elu-täis naisel.
Sest mõelgem nüüd. Täiskasvanud naisel pole põhjust enam haigete lastega kodus olla – lapsed lihtsalt on suureks kasvanud, haigeks-olemisest välja kasvanud. Täiskasvanud naine ei jää enam ka dekreetpuhkusele – ta on juba saanud oma lapsed, niisamuti dekreetpuhkused.

Elu peab jätkuma
Ja muidugi, nagu ma ennist mõista andsin – täiskasvanud naisel pole enam ka armuvalusid. Ta võtab elu nii, nagu see on. Arm tuleb ja läheb. Töö – see jääb. Täiskasvanud naine oskab seda hinnata. Seda jäävust. Ta oskab vahet teha. Ajutisel ja jääval. Ajutisel armul ja jääval armul. Täiskasvanud naine vaevalt usub jäävasse armu. Sellepärast ta oskabki hinnata hetki, mis võib-olla polegi  nii igavesed. Ta ei põe enam. Tal ei tõuse enam palavikku õnnetuks-olemisest. Ta ei pea enam rahusteid võtma, et eluga edasi minna. Ta ei tee enam tööl olles vigu, mõeldes kogu aeg ühe lupardi peale, kes on otsustanud teise sirejalgse järel jooksma hakata. Ei, ta tuleb ka pärast üheöösuhet pea püsti tööle ja annab endast oma parima.
Mina olen täiskasvanud naine. Ma suudan olla samal ajal nii õnnelik ja rahul  kui ka õnnetu. Ma olen õnnelik ja rahul sellest, et mul ei tule enam kassi ja hiirt mängida.
Ja ma olen õnnetu. Sest teadmata põhjustel on mul ühtäkki laip teises toas. Selle silmad on klaasistunud,  keha lõtv. Millal ta hinge heitis, mul pole aimugi. Kui ma koju jõudsin, oli ta juba surnud. Ta oli oma toa põrandal kummuli maas, ja Rozie, ta paariline, lihtsalt vaatas teda. Keerates pead ühele ja teisele poole, vaatas teda äraütlemata uskumatul ilmel. Nagu poleks see võimalik, et keegi võib korraga jalad taeva poole keerata ja hinge heita. Lihtsalt heast paremast.
Mina ei vaata kedagi enam uskumatul ilmel. Mina olen täiskasvanud naine. Ma olen kõigega harjunud, kõike näinud. Äkilisi lahkumisi ja ilmumisi, ajutisi jäämisi ja igavesi hülgamisi. Ma oskan hetke hinnata, oskan edasi vaadata ja näha.
Mu vaene väike papagoi Peeter. Pärast seda, kui ma olen nautinud kaunist õhtut Timoga, lasknud end imelisel ööl unustuste maale ära vedada – pärast seda pakin ma ta väikese külma keha tillukese pappkarbi sisse, loen kolm korda Ave Maria ja tuhastan ta oma kaminas.
Minu elu jätkub. Jätkub täpselt nii, nagu täiskasvanud naise elu peab jätkuma. Ootuste ja lootustega. Rohkem ootustega. Loodan ma veel ainult ootustele. Et need tulevad. Ja seda polegi nii vähe.

Annika jutu pani kirja
Riina Kangur