Saatus: Tänapäeval petavad kõik

Ei tarvitse olla profist ekspert, väitmaks: kõige ohtlikum tont, mis armastusele hukatuseks saab, on küllap truudusemurdmine. Aga kuna praktika kinnitab, et tänapäeval petavad justkui kõik kõiki, siis mina arvan, et selleski võib olla oma kasutegur, kui truuduse mõistes natuke urgitseda. Oma kogemustest...

Veel üsna kauges minevikus, plikapõlves, pidasin truudusemurdmist millekski täiesti absurdseks – kuidas saab üldse teineteist petta, kui armastatakse?! Ei tulnud pähegi, et see tulevikus kuidagi minusse võiks puutuda, sest igal juhul abiellun ükskord mehega, keda armastan ja kes armastab mind. Sel puhul pidi mingigi vastastikune petmine olema mu meelest ju midagi ilmvõimatut.
Aga ei me tea keegi, kui keeruline on liiklus kaugemal meie oma aiaäärsest tänavast, milliseid kurve ja konaraid läbida tuleb. Kui siledalt või milliste muhkudega keegi seda suudab, sõltub mõistagi igaühest enesest. Sellega, kuidas mina selle läbi tegin, olen täiesti rahul. Vähesed teadjad mu sõpruskonnast on aga tänini nö kahes lehes: ühed kiidavad – olin väga arukas naine, teised leiavad – loll, et lasid end sedaviisi alandada...

Kõik kujunes kuidagi iseenesest
Mina ei unistanud meheleminekust 20nda eluaastani. Lihtsalt elasin omaenese tarkusest, ja olemuselt rohkem romantikuna ootasin, et küll ma selle tõelise ja ainulise armastuse ära tunnen, kui ta ükskord tuleb.
No tuligi, siis, kui olin pärast keskkooli ameti kätte õppinud ja iseseisvat elu alustanud. Kunagise koolivenna näol, minust aasta vanemaga, kellega olime lapsepõlves naabermajades kasvanud – sõjamänge mänginud, onne ehitanud, kakelnudki, sporti teinud jne. Kui täiskasvanutena kokku juhtusime, polnud me teineteisest umbes kümme aastat praktiliselt midagi teadnud.
Mina elasin oma üürikorteris, tema omas. Taas lävima hakkasime vana harjunud mudeli põhjal – nagu head sõbrad. Rõõmsad selle üle, et saame elust nagu ühtemoodi aru, et meil oli ühesugune huvi maailmas toimuva vastu, kattuvad vaated inimestesse suhtumise ja kultuurihuvide asjus, arusaamades heast ja kurjast. Elukutsed olid meil küll erinevad, aga saime hästi rääkida ka kummagi tööasjadest, mõlema arvates olime teineteisele sageli isegi päris asised nõuandjad.
Armastuseks kasvas see lävimine umbes aastaga. Kui olime selle vastastikuseks tunnistanud, viskasime justkui nõututena nalja, et mis me sellega nüüd peale peaksime hakkama. Siis möödus veel aasta, talle täis ränka töörabamist oma firma asutamisega, mul vanemate põdemise ja nende kadumise probleemidega... See oli aeg, mil lävisime taas rohkem sõprade kui armastajatena. Kuni ta kord tuli ja arutles täiesti argiselt: kuna ta on leidnud, et minust paremat sõpra kogu eluks ta vaevalt leiab, siis – kui mina olen sama meelt, oleks aeg abielluda. Ma olin, ja paar kuud hiljem läksime paari.

Seitse tihedat, ilusat aastat
Siiamaani tuletan meelde, et selle „sõbraga” ta mu võitiski. Mu meelest oli see rohkem väärt kui et „küll sa oled ilus ja tark ja võluv” jne. Kolisime kokku, toimetusi oli üle pea, aga ka entusiasmi mõlemal piisavalt. Aasta hiljem sündis poeg, mina jäin koju. Mees edendas oma firmat, mina majapidamist – see oli nö aeg elada ja armastada. Aastad läksid „nagu lukussepad”, poeg läks kooli, elu edenes, oma rõõmude ja muredega käsikäes. Mitte kordagi, mitte hetkekski ei märganud ma mehe juures signaale, et ta olnuks vähem õnnelik kui mina. Sest mul oli maailma parim mees, meie lapsel parim isa, ja mina andsin oma parima selle kõige väärimiseks.
See oli seitsmenda pulma-aastapäeva eel, kui hakkasin täheldama, esialgu lihtsalt mingi nimetu sisetunde ajel, et midagi ei klapi. Mees muutus aina sõnaahtramaks, oli lõppematult kaua tööl või ametisõitudes, ükskõikne mu juttude suhtes, et tahaksin uuesti tööle minna... Kuni hakkas ikka sagedamini oma tuppa ööbima jääma, oli alati liiga väsinud, jätkamaks meie traditsiooni vähemalt paar korda kuus koos kusagil väljas käia.
Kuna nuuskimine on minu puhul vastik, küsisin talt kord otse: kui su mõtetes on keegi tähtsam minust ja pojast, räägime sellest... Ta polnud nagu üldse üllatunud, sõnas vaid väsinult: mul on probleeme... Nagu meil kombeks, ei hakanud ma rohkem küsima, põhimõttel – küll räägib, kui tahab. Ei tahtnud...

„Abielupuhkus”, ja kole tõestus
Kuna suvi oli just algamas, tegin talle ettepaneku: ma ei tahagi midagi kuulda, aga veedame mõne aja lahus – ega rahvatarkus „aeg annab arutust” ole ilmaasjata sündinud... Ja siis räägime hinged puhtaks. Kokkuleppega ka selles, et me vahepeal teineteisega mingit kontakti ei otsi. (Nagu esimese Eesti ajal – nn abielupuhkus!) Ta nõustus kohe (mis, möönan, oli üpris valus).
Mina kolisin oma kodualevikku vanemate korterisse, mis polnud parajasti välja üüritud. Vahepeal puhkasime pojaga Pärnus – talle ütlesin, et isa peab välismaal töötama. Polnud ma enne suhelnud mehe kolleegidega ega oma sõpruskonnas meie kodustest probleemidest kellelegi kõssanud, ja no nuuskimise kohta juba eelpool ütlesin... Ei teadnud tast midagi, olles kindel, et ju armus kellessegi pääsmatult. Et loomulikult annan ta sel juhul tingimusteta vabaks – mida muud mul üle jääks. Jutus mingist „võitlemisest” oma armastuse eest polnud mu meelest iial olnud midagi enamat kui nii enese kui mineja alandamine.
Möödus veidi üle kuu, kui läksin lennujaama ühte oma sõpra vastu võtma, kuna olime pojaga taas linnakodus. Tulijaid pilguga sorides jäi äkki silma mu mees, ärevalt mõtteid vahetamas kauni brünetiga. Nad olid minust vähem kui kümne meetri kaugusel. Juttu ma ei kuulnud, aga nägin hästi, kuis mees tollele kohvri jalge ette pani ja minema marssis – koos ühe oma kolleegiga, keda nägupidi tundsin, saateks brüneti tuldsülgav pilk.
Esimene mõte, mis läbi pea käis, oli... jah, tõesti – kõik mehed on... ja need teised sõnad. Koos justkui mingi kergendusega – nüüd ma siis tean (mis on alati olnud mu meelest parem kui teadmatus). Ei kavatsenudki muud kui oodata, millal ta ise oma otsusega tuleb. Teda hästi tundes lootsin, et vingerdama või jaburdama ta ei hakka...
Kolm päeva hiljem saabus ta meie linnakoju ette helistamata. Rõõmus, häbelik, aga rahulik, nagu minagi viimases mõistes. Poja rõõmus kilkamine ja askeldamine isa saabumise puhul aitas kohmetusest üle saada. Katsin laua, vahetasime mõtteid nö ilma ja viljasaagi tasemel, kuni poeg magama jäi. Ja siis ta rääkis, ilma et oleksin midagi pärima hakanud.

Iseenesest üks banaalne lugu
Kolm kuud tagasi palkas ta uue sekretäri – ühe kolleegi sugulase, väga nutika ja hakkaja tütarlapse. Oli ta tööga väga rahul, kiitis õiglaselt, aga sedamööda polnud rahul tolle hoiakuga. Preili lasi üha labasemalt käiku oma naiseliku võlu, jättes kollektiivile vähehaaval mulje, nagu oleks ta ülemuse eriline (!) lemmiklaps. Kui hakkas meest juba ise kutsuma kohvikusse ja näitusele jmt, rääkis ta temaga omameelest ilusti isalikult, et noor daam peaks oma käitumismalli revideerima... Mingil perioodil paistis asi paranevat, aga siis tuli see õnnetu firma sünnipäev, mida nad pidasid mingis mõisas, kuhu mina (nagu tavaliselt) ei läinud. See lõppes neil kahel lähedases sekretäripreili tuttava suvilas, nö kõige selle juurde kuuluvaga. Mees elas seda sügavalt üle (sic! – see langes aega, mil mulle mainis, et tal on probleeme...) ja andis preilile varsti sõbraliku võimaluse omal soovil lahkuda, mida too ka tegi.
Ma ei kõssanudki sellest, et nägin neid lennujaamas, aga nagu kindel olin – mees rääkis ise ka sellest episoodist. Ta olla lennanud külla endisele kolleegile, kes Hispaanias elab, ja sealtki olevat järjekindel sekretärineiu ta üles otsinud (sest kollektiivist teadsid mõned, kuhu ta läks). Tema katsed mees enesele hotellituppa saada läksid nurja, ja olevat olnud lausa piinlikke olukordi, kuis vaene tüdruk nagu „äratehtu” tal kannul käis. Kuni nad olevat lõpuks kuidagi jõudnud sõbraliku kokkuleppeni, et kõik – visaku peast, sest ta sõidab tagasi oma pere juurde. Osav jälitaja nuuskis selle reisigi välja ja oli samas lennukis. Lennujaamas „päästis” mehe sõbrast kolleeg... Päris hale, ja üldse mitte temalik oli mehe palve – küsigu ma tolle käest, kui ei usu. (Selle, et ise seda nägin, ütlesin talle välja umbes viis-kuus aastat hiljem!)
Lõpuks tunnistas – alles nüüd saab ta aru, mida pojaga talle tähendame, mis see armastus ja sõprus ja üldse ilmaelu tegelikult on. Kui vaid suudaksin andeks anda... Uskuge või mitte, aga mul polnud sellega mingeid raskusi.
¤ ¤ ¤
Sellest on möödas oma tosin aastat, ja seni pole mul kordagi olnud põhjust oma otsust kahetseda. Poeg ei tea sellest midagi ja vaevalt oleks mõtet talle sellest ka päris suure mehena rääkida. Usun, et tema vanemate peremudel on teda oma tulevase elu kujundamise asjus piisavalt koolitanud.
Ikka mõtlen, et inimesed ise teevad oma elu (ja mis veel kahetsemisväärsem – eriti laste oma) keerulisemaks kui see on. Muutume ju ajaga kõik, armastus saab aastatega paratamatult teise kvaliteedi, ja kas on siis ikkagi mõni nn patune öö suisa truudusemurdmine? Igatahes lahku ei maksaks minna mitte enne, kui see on enesele selgeks tehtud. Meel läheb alati helgeks, kui meenub, et mees abiellus minuga kui usaldusväärseima sõbraga...

Marju jutu pani kirja
Imbi Käbi