Saatus: Tasumise tund – võrgutasin eksmehe armukeseks

14.11.2021 23:00
Lennart Madisson Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

„Ma ütlen sulle, raisk, et ta magab mingi litsiga!“ Jälgin teatava mõnuga, kuidas Heleni pisike rõõsk nägu värvub tomatpunaseks. Märkan, et tema nöpsiku nina all võbeleb higipiisk. Või on see hoopis tükike tatti?

Vahet pole: mu parim sõbranna, kes on ühtlasi mu mehe kaaperdaja, on endast väljas. Mis omakorda tähendab, et minu tasumise tund on käes.
Sätin end mugavamalt istuma, haaran kätte mõnusalt aurava kohvitassi ja püüan enesele näkku kerida võimalikult usutava kaastundemaski.
„Tohoh, minu ajal Atso küll sedasi üle aisa ei löönud!“
„SINU AJAL!“
Olen üpris kindel, et kui pärast oma kampsuni üle vaatan, leian sealt mitu Heleni silmavaatest puuritud kõrbenud servadega augukest. „Sinu ajal! Mis sa nüüd hõõrud mulle nina alla või, et ma sina said Atsoga hakkama ja mina ei saa, jah?“
Olen endiselt vana rahu ise. „Kallike, mina teda sulle ei ­sokutanud, see olid ikka sina ise, kes talle püksi ronis ja nii kaudselt kui otseselt öeldes tillist sikutades enda juurde kolima sundis. Oli ju nii?“
„Jeesus Maria, me oleme sellest ju NIII palju rääkinud, kaua sa viitsid kedrata seda plaati!“

Sadistlik mõnu mängu jälgimisel
Heleni hoolitsetud küüned haaravad kohvitassist ja paarkümmend tilka espressot leiavad end tema täidlaste ja karmiinpunaseks võõbatud huulte vahelt. „Sina ise ei teinud ju midagi, et oma meest tagasi hoida. Ja nüüd olen mina süüdi, et Atso tegi niukse valiku, olen või?“
Muigasin vaikselt ja mõnuga. Minu nutud on nutetud ja ahastused ahastatud. Nüüd olen vana rahu ise ja mulle pakub lausa sadistlikku mõnu vaadelda, kuidas mu kunagine parim sõbranna end tasapisi nurka värvib. Anna aga tuld edasi, õeke! Kannata terviseks! Teinekord siis tead, milline hind on teise mehe üle löömisel!
„Ma puhtalt sportlikust huvist küsin, et millest sa järeldad, et Atso sind petab?“
Helen väristab peaga, nii et ta pikad kulinad kõrvas tasakesi klirisevad. „Ega ma loll ei ole, ma saan ju aru kui mees petab!“
„Jah, aga ikkagi – kas sul on otseseid tõendeid?“
Helen ohkab sügavalt, rüüpab veel ühe lonksu sigamõru kohvi ja alustab sõrmede kõverdamist.
„Aga palun. Nii. Kõigepealt. Ta on hakanud vältima minu sõpru ja mu ema seltskonda. Varem käis ta mul igal pool kaasas, aga nüüd leiutab alati mingisuguse ettekäände koju jäämiseks. Kurat, mul on nii pläss ema ees! Sa ei kujuta ette, kui mürgiseid märkuseid ta oskab teha kui tunneb, et mul elus sitasti läheb!“
„Huvitav tõepoolest. Mis veel?“
„Ma tunnen, et ta ignoreerib mind. Mitte kogu aeg, aga noh, pisiasjade puhul saan seda aru.“
„Mida sa silmas pead?“
„Näiteks kui teen meile hommikusööki, ei tule ta mulle enam kööki appi, vaid loeb netist uudiseid või molutab niisama voodis. Või kui enne rääkis ta mulle igal õhtul, mis töö juures toimus, siis nüüd on null infot. Või kui tuleme kinost, ei ole ma tal enam käevangus, vaid ta marsib paar sammu minust ees. Kordagi tagasi vaatamata, et kas ma ikka kaasas tilgun või ei.“

Mees on hakanud keerutama
„Tõesti veider. Minu ajal....“
„Jälle SINU ajal! Ole ometi vait! Saad aru, see ei aita mind praegu karvavõrdki!“
Näen selgelt, et Heleni vasak silmalaug hakkab vaikselt tõmblema. Varjan oma muhelust, hammustades suure tüki värsket saiakest. Täis suuga julgustan teda jätkama: „Noh, ja edasi?“
„Mis edasi, mis edasi,“ toriseb Helen ja keerutab sõrme ümber maokujulist sõrmust, „edasi on see, et ta ei võta telefoni, kui talle helistan. Ja pärast vabandab, et ta oli raamatukogus või muuseumis. TEMA! Raamatukogus! Muuseumis!“
„Aga miks ei võiks täiskasvanud mees avastada enda jaoks uusi ja harivaid hobisid?“
„Kurat! Avastagu mu poolest mida tahab – aga telefoni peaks ikka vastu võtma!“
„Kas sa selle peale oled mõelnud, et raamatukogu ja muuseum ongi need kohad, kus telefon peaks olema hääletu peal?“
„Jah, raisk, ma tean seda ja see ajabki mind nii kuradi närvi!“
Tunnen, et mu päev muutub üha ilusamaks. Rüüpan uue klõmaka kohvi ja valmistun reeturliku sõbranna sisse uue kruvi keeramist.
„Aga kuidas te muidu suhtlete? Räägite kõigest ausalt ja avameelselt nagu omal ajal pioneerilaagris?“
„Vot siin ongi jälle üks kala sees,“ võtab Helen minu poolt visatud konksust lennult kinni. „Alguses mulle väga meeldis, et Atso rääkis kõik kodus ära, oli otsekohene ja aus. Nüüd aga..., nüüd aga keerutab ta nagu puutüve seest tabatud Igor Mang. Kui midagi küsid, pudrutab nagu mõni poliitik sulle küll vastuseks miskise häguse teksti, aga selgust ikka pole. Viimasel ajal ei tea ma kunagi, millal ta täpselt koju tuleb, kus ta õhtuti välja minnes tegelikult on või kellega ta õhtuti telefonis sõnumineerib.
Kurat küll, kui seda siin välja ütlen, tundub asi mulle järjest kahtlasem!“

Seks ei paku ka pinget
Tunnen, et Helen on kohe plahvatamas, aga mul on nii hea olla, et ma ei suuda lõpetada.
„Veel, mis veel? Räägi!“
Helen liigutab lusikaga kohvi ringiratast ja keerab pea vasakule õlale.
„Tead, kui nüüd mõtlema hakata, siis on ta hakanud – just viimasel ajal – enese eest rohkem hoolitsema. Ostis endale näiteks eelmisel nädalal ise uued kingad. Mõtle, Atso! Ise kaubamajas! Ise vabatahtlikult kingi ostmas! See ON ju kahtlane!“
Mugistan magusalt naerda. „Jah, ega seda meest tõesti naljalt poodi kaasa ei meelitanud. Mul on tõesti kahju.“ Oeh, loodetavasti oli mu nägu seda öeldes usutavalt siiras.
Äkki küünitab Helen end mulle lähemale, nii et ma instinktiivselt eemale tõmbun – mine tea, mis tal plaanis on, näen, et sõbranna silmis leegitseb juba selline poolhullu pilk.
„Kus sa lähed, tule lähemale, ma tahan sulle midagi öelda!“ Helen küünitab end veel karvavõrra lähemale, kortsutab kulmu ja ajab huuled naljakalt torru. Suure raskusega kuulen ta sosinat: „Tead, teda ei huvita enam see... noh, voodiasi ka enam!“
Noogutan ja püüan täiest väest mitte naerma puhkeda. Lisan veel natuke puid alla.
„Ja koju tulles läheb esimese asjana pesema, mitte ei tule sind kallistama?“
Pagan, seda oli nüüd veitsa liiga palju! Tüdruk, hoia end tagasi, muidu rikud kõik ära!
Helen põrkabki minust eemale nagu pingpongipall.
„Jessas, kust sa seda tead? On jah nii! Kus sa tead?!“
Püüan ennast kuidagi välja keerutada. „Ega ma ka muidugi täpselt ei tea ju, lihtsalt telekas filmides on nii!“
„On jah, on jah sedasi ka!“ Helen murdub, ta peidab näo käte vahele ja ma kuulen vähemalt kahte tagasihoidlikku nuuksatust. Tänan mõttes kõiki taevaseid ja maiseid jumalaid ja nosin tasapisi saiakest edasi. Täna on ilus päev.

Palun mitte hilineda!
Tunnen nüüd, et tänasele piitsutamisele on paslik aeg punkt panna. Sestap otsin kotist telefoni ja teesklen, et olen saanud olulise sõnumi.
„Oi, Helen-kullake, ma pean töö juurde tagasi minema, näe, ülemus saatis sõnumi!“
Helen urgitseb näo käte vahelt välja ja vaatab mind õnnetu küüliku pilguga. Näen, et tema vasaku silma meik on kergelt laiali vajunud. Ma ei maini talle seda.
„Jah, telefon ka! See läks mul täitsa meelest ära!“ Helen võtab kotist salvrätiku ja tupsutab ettevaatlikult silmaluseid. Märkan heameelega, et tahmane laik tema silma all muutub üha suuremaks.  „Ta ju varjab oma telefoni ja ei näita üldse, kes talle on helistanud ja sõnumeid saatnud!“
„Aga kas ta peakski näitama suur mees ikkagi, tal ka omad saladused,“ ei suuda ma kiusatusele vastu panna.
„Nojah, aga kogu see minu vältimine ja salatsemine ja õhtul hiljem töölt koju tulemine ja...“
„Kallike, ma tõesti ei saa praegu rohkem sind kuulata ja lohutada, pean tööle minema. Tead küll minu bossi – nõudlikkus kuubis!“
„Jah, muidugi!“ on Helen üllatuslikult leebe. „Mine aga. Ja aitäh et kuulasid ja minu jaoks olemas oled!“
„Any time, amigo!“, hüüan talle heatujuliselt eemale rutates ja käpakesega lehvitades. Nurga taha jõudes keeran ümber ja näen kirjeldamatuks heameeleks ikka veel kohvikutoolil kössitavat sõbrannat. ­Muhelen, võtan telefoni ja valin lühinumbri.
„Hei, mina siin. Mul on sulle kolm uudist. Esiteks, täna õhtul kell kakskümmend null null. Teiseks, ahjusoe merikoger. Kolmandaks, kaks pudelit head valget veini. Palun mitte hilineda!“ Telefoni tasku libistades naeratasin tahtmatult: huvitav, kas Atso toob ka täna valgeid roose või ei? Kuigi oleme ammu ära leppinud, on ju ikkagi tore tunda, et oled endiselt ihaldatud ja kellegi teise elus see numero uno. Elu on lill!

Teele jutu pani kirja
Lennart Madisson



Vaadatud 1215 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
et sa lits

suguhaigeks jääks!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi