Saatus: Tavaline lugu: eksnaine ilmus välja ja pulmad jäid pidamata

14.05.2017 18:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
0
Foto:

Kuni kahekümne viienda eluaastani oli mu elukäik kulgenud tavalise standardi kohaselt, nagu maotutes romaanides: lapsepõlv, kool, ametiõppimine, mõned armumised, ja siis... armastus ise.

See tuli kunagise koolikaaslase isikus, kellega täiesti juhuslikult ühte ja samasse firmasse tööle sattusin. Täpsemalt – mina otsisin tööd ja läksin juba teab-mitmeteistkümnendale intervjuule, muidugi eriliste lootusteta. Need lagunesid sedapuhku juba hetkest, mil ilmnes, et personaliülem on vana koolivend, kellega olin kooli ajal minimaalselt kokku puutunud ja teda niisama hea kui üldse ei tundnud. Minust mõni klass ees, oli ta selline tähtis sebija, seda tüüpi eneseimetleja, kes end iga hinna eest maksma paneb. Mina olin pigem üks hallist massist, kooli au vaid mõnel kirjanduslikul olümpiaadil kaitsnud, kelle taolisi temasugused märgatagi ei suvatsenud... Aga otse ukselt ringi pöörata ju enam kah ei saanud, sestap võtsin tooliserval ebalevalt istet, oletades, et vaevalt ta mind enam ära tunneb.
Mulle otsa vaadates ilmselt ei tundnudki, aga kui paberite lappamiseks läks ja ta mu täisandmeid nägi, naeratas ja märkis: tore kohtuda, sest loodetavasti mäletan teda, mille peale lihtsalt noogutasin. Ja imede ime – edasisest selgus, et osutun suisa täpselt selleks, keda neil vaja on. Järgnes sisuliselt üksikasjalikum tööjutt, siis viisakusest mõned meenutused koolipõlvest, krooniks kokkulepe ajaks, mil töölaua taha istun.
Majast väljudes uitasin kohe tükk aega niisama ringi, rõõmus muidugi, et leivamure murtud. Väikse salakõhkluse, et kas sest ikka head nahka tuleb, surusin lihtsalt maha.

Kõik parem kui arvata oskasin
Mu otsesteks kolleegideks said kaks sümpaatset naist, üks minu, teine umbes mu ema vanune, asjalikud ja sõbralikud. Töökohustused arusaadavad ja isegi huvitavad, nii et igasugused hirmud haihtusid juba esimeste nädalatega. Kolleegidele jätsin mõistagi mainimata, et teatud ülemusega varasemas elus kokku puutunud oleme. Algul kaalusin, kuidas seda talle öelda, et temagi sellest välja ei teeks. Aga püha naiivsus – ilmselt ei tulnud talle seda pähegi, sest nii palju kui üldse asju ajasime, olid need ainult tööjutud. Rahunesin maha, sest oleks see tutvus mingit moodi avalikuks tulnud, ju oleksin selles valdavalt naiste kollektiivis sest ka midagi kuulnud. Nõnda oli mu elukäiguke sedapuhku jälle igati sirgele teele jõudnud.
Aeg oli sügisene. Kui olin oma paar kuud usinasti tööd teinud ja end juba täiesti omainimesena tundsin, ootasin ühel vihmasel õhtul bussi, kui üks mööduv auto peatus, sellest personaliülem välja astus ja pakkus lahkelt küüti. Vähe tavatu see küll oli, aga puiklema ma ei hakanud, nagu ei ka tema ettepaneku peale kohvikust läbi astuda. Umbes tunniajalises vestluses hakkasin teda hoopis teistsugusena nägema. Mingeid isiklikke küsimusi ta mulle ei esitanud, ammuks mina talle, aga ta ise pidas justkui vajalikuks pihtida, et on elus omamoodi pettunud. Pärast seda, kui ta mõne aasta eest kohe-kohe abielluma valmistus, ja pruut korraga teatas, et leidis teise. Jättiski ta maha ja kolis päriseks ülelahe tolle juurde. Miskipärast tuli see mulle terve õhtu ikka meelde. Kujutlesin, kui valus ja alatu selline reetmine võis tegelikult tunduda... Tõdedes, et pole see mees sugugi selline tühikargaja kui olin plikapõlves arvanud...

Liiga hea, et olla tõsi...
Nagu arvata võite – ega see lävimise uus vorm juhuslikuks jäänud. Vähehaaval tundsin heameelt, et tal meie tuppa varasemast sagedamini asja oli, et ta samasse kohvikusse sattus, kus minagi tavaliselt käisin. Kuigi teadsin, et olin bossi silmis heas kirjas, rääkis personaliülem mulle kord nelja silma all: arvata on, et mind ootab karjääriedu – boss kavatseb mind oma lähimeeskonda lülitada, mis üksiti ka palganumbrit märgatavalt tõstab.
Hakkasin veidi kartma, et äkki ta ise mingit mulle soodsat kihutustööd teeb, ja katsusin kontakte vähendada. Mingit kumu tööl jätkuvalt ei tekkinud, aga sestpeale saime kokku ainult tööväliselt. Mitte kohtuda ei tulnud enam kõne allagi, sest paari kuuga tunnistasin enesele peeglis otsa vaadates, et nüüd olen ikka pöördumatult armunud küll. Et see temaga samuti oli, ütles ta mulle varsti otsesõnu välja.
Talvest sai kevad, kevadest suvi, ilusaim mu senises elus. Jaanipäevaks kolisin oma üürikorterist tema majja elama. Kolleegid ilmselt aimasid midagi, aga kuna meil polnud eriti kombeks eraasjadest rääkida, siis kavatsesin neid valgustada enne lehtede koltumist. Koos pulmakutsetega, mis kõikide eelduste kohaselt selleks ajaks juba valmis pidid olema.



Ja siis – nagu välk selgest taevast
Ühel laupäeval, oma tulevast just seks õhtuks ametireisilt koju oodates, tuli ootamatu külaline. Objektiivselt väga ilus, efektne, kõrgilt enesekindel naine, kelle taolisi omal moel imetlesin, aga kadestada, ka nendega suhelda ei osanud... Marssis joviaalselt tervitades otse elutuppa, istus diivanile ja küsis majaperemeest taga. Minu palve peale teada saada, kellega mul on au, teatas sigaretti süüdates, et on tema seaduslik naine. Edasi: tõsi küll, nad pole viimased kolm aastat suhelnud, kuna tema on pojaga (?) elanud välismaal. Aga lapsel peagi kooliminek, tema arvates on selleks õige koht ikka sünnimaa, ja nagu ta vanast ajast mäletab, kattub see ilmselt tänini ka tema mehe seisukohaga.
Kõik selle välja ladunud, jäi vait ja mõõtis mind nagu mingit eksootilist putukat. Iseäraliku ilmutusena kindlasti tundusingi, sest täiesti kõnevõimetuna nägin küllap välja nagu täielik juhm. Tema irooniline oletus „või on ta mulle asendaja leidnud – ei tahaks nagu uskuda...” tõi mu reaalsusse. Pudistasin kuidagiviisi, et olen koduabiline, tegin õhtusöögi, kuna tema mees saabub mõne tunni pärast. Haarasin nagist jaki ja koti, panin võtmed ta ette lauale ja pagesin.
Sõna otseses mõttes – kiirustasin sihitult siia-sinna, justkui kusagile hilinemas, isegi mõelda ei suutnud mõnda aega mitte midagi. Ju jalad ise viisid, sest ei mäleta, kuidas jõudsin oma veel tühja üürikorterisse, mille võti mul pererahva loal seni oli, kuna seal oli mul veel osa asju. Loopisin riided seljast, jõin ühe jutiga pool pudelit veini, vajutasin telefoni hääletuks ja pugesin voodisse. Õnnis uni päästis õige pea.
Varahommikul lõhkuva peaga ärgates andis mälukilde kokku seada, tõdemaks, et see kõik on siiski tõsi. Magasin veel ühe loo, kohvikruusi taga avastasin, et mu eile veel tulevane polnud ainsatki sõnumit saatnud. Esmaspäeval palusin bossilt välja oma ametipuhkuse, mis lahkelt anti, vihjega, et ootab mind tagasi, rääkimaks „mõningatest uuendustest meie tulevases koostöös”. Seda ülemat, kelle „personal” ma enam ei kavatsenud olla, ei kohanud.

Koolipõlvemuljed olid siiski vast õigemad...
Alles paar nädalat hiljem sain endiselt tulevaselt korduvalt kohtumispalveid, millele andsin lõpuks järele siis, kui olin juba piisavalt kindel, et vaid kuulan ta ära, esitamata mingeid küsimusi, ammuks pretensioone. Ikkagi huvitav ju. Ja sain siis kuulda järgmist.
Naisel oli õigus – nad olid abielus ja tänini lahutamata. Tema elas pikka aega ja valusalt üle naise põgenemist, usus, et ei suuda enam mitte kedagi mitte kunagi armastada nii nagu teda. Kuni kohtas mind, kellega hing olla korraga nagu painest vabaks saanud. Soov minuga abielluda polnud võltsing, vale oli vaid ametisõit. Tegelikult istus ta üksi sõbra suvilas ja pidas plaane, kuidas mulle ausalt ära seletada kõik see, mis olnud, ja üles tunnistada, et peab enne meie avalduste viimist senise abielu lahutama. Otsis sel eesmärgil kontakti naisega, keda aga kätte ei saanudki. Too oli tema kohtumishuvist tuttavate kaudu teada saanud – sellepärast tuligi.
Ja rääkis, et ei ela enam aasta otsa kellegagi, et on südamest kahetsenud ja mõelnud ainult sellest, kuidas ära leppida. Sest kuuene poeg, kes isa mäletab, räägib aina sellest, et tahab issi juurde tagasi. Mis kõik mehe meele nüüd taas härdaks tegi, vanad haavad valulema pani, aga üksiti ka uue lootuse hõõgvele puhus... Kuni leidis sügava kahetsusega, et on sunnitud mulle tunnistama: pole midagi parata – ta armastab oma naist ikka veel, nagu ka poega; et ei saaks ilmaski hingerahu, kui jätaks viimase isata kasvama.
Pidasin hästi vastu. Olin delikaatne kuulaja, kinnitasin, et saan tast aru, et pole mul talle midagi ette heita. Arutledes üksiti ka selle üle, et olgu nüüd minu hingekesega kuis on, aga kui ükskord alles pärast pulmi oleksin teada saanud, milline asjade seis tegelikult on, vaevalt oleks meie abielu õnnelikuks kujunenud. Koduteel tuli pähe, et tegelikult oli mu arvamus tema kohta kooliajal ikkagi see kõige õigem...
¤ ¤ ¤
Sedasi hüvasti jätsimegi. Meeles vaid see, kuis mehe meel äkki rõõmsaks ja lahedaks läks, et nii mõistev olen (mis olla talle alati meeldinud!). Lõpuks justkui lohutas meid mõlemat, et eks, vaata kui jubedaid asju tänapäeval aina sagedamini ette tuleb – meiega pole õnneks lahti midagi traagilist – kellega ei juhtuks, lihtne nagu ükskordüks...

Viki jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1578 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi