Saatus: Tõeline häbilugu, mille eest saatusele tuhat tänu...

25.09.2016 16:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Olin kolmekümne kuue aastane, selleks ajaks ligi üheksa aastat olnud ­õnnelikus abielus, igati kindlustatud meie ilusas kodus, kui oleksin ­äärepealt oma vankri ise mürinal kraavi ajanud. Sõna otseses mõttes pani saatus viimsel hetkel käe vahele.

Mul oli kaks kooliajast saati parimat sõbrannat, üks toona just lahku läinud, teine oma pereeluga kah mitte eriti rahul, aga mina kadestasin neid, sest mõlemad olid juba teismeliste laste vanemad. Elasime erinevates linnades, aga vähemalt kord üle paari-kolme kuu saime ikka aegajalt kokku, et oma elud üle rääkida, kurta ja üksteisele elutarkust õpetada.
Mina oma lapseigatsusest siis enam eriti ei rääkinud, sest vaatamata arstide ja isegi ühe selgeltnägija soovitustele enam ei lootnudki. Sõbrannad ei pidanud ammu vajalikuks mind kuidagi lohutada – nemad kadestasid muudkui mind, et mul on nii kuldne mees ja muretu elu. Ja et nendega võrreldes ikka nii muutumatult „noor ja uus” välja näen. Mille kohta ütlen, et see pole eneseimetlemine, vaid ongi üsna tõsi. Väljanägemisega on jumal õnnistanud ja kehakaal pole mul kooliajast isegi praeguseni pea grammigi kasvanud.

Sõbrannad andsid hoogu takka
Kui seekord jälle kolmekesi kohvikus istusime, üks ära rääkinud oma lastekasvatusmured ja teine värskemad reisiseiklused, osatasid mõlemad, et nojah, sul polegi millestki rääkida – elu ikka ühtemoodi nagu paradiisis. Siis ütlesingi poolnaljatamisi, et mõnikord tahaks kangesti sellest paradiisist tõesti natuke põrgu poole kiigata, elada läbi midagi nii-iisugust nagu ligi kakskümmend aastat tagasi, kui oma mehega alles tuttavaks saime...
Sõbrannad läksid kohe hoogu: mis sind keelab, õuel XXI sajand – keegi niikuinii ei usu, et kallis teinepool on seni su ainuke mees! Nõnda pihtisin neile samas, kerges veiniuimas muidugi, et tegelikult ajab mulle patumõtteid pähe üks uus kolleeg, kes mind juba mõnda aega iseäralikult seirab ja isemoodi ettepanekuid teeb. Vallaline programmist, ilus nagu klantsajakirjast, ainus häda vaid selles, et pelgalt kakskümmend kolm aastat vana. Saime kõik naerda, aga sõbrannade meelest oli asi juba otsustatud – just selle me sulle võtame!
Koduteel istus see teema mul visalt peas, kõikvõimalikud kujutluspildid läksid aina värvilisemaks ja romantilisemaks. Tunnistan, et kuni üsna konkreetsete stseenideni välja, ennast õigustades, et ega ma mingit püsisuhet ju looks. Armastan ainult oma meest, seda ei muuda miski, aga pagana huvitav oleks ikkagi teada saada, mida see arvutipoiss enesest tegelikult kujutab.

Sisevõitlused poolt ja vastu
Koju saabudes olin kergelt elevil, kavatsedes mehele midagi ilusat öelda ja võtta kõne alla, et kui õige teeksime midagi erilist, meenutaksime vanu aegu. Naljakas oli see, et niipea kui köögilaua taha maha istudes mehelt küsisin, kas ta ikka armastab mind endist viisi, kostis tema, et „kuule, midagi on lahti või – sul on selline sulinägu peas...” Päris ehmatasin: ongi kõik näkku kirjutatud? Kohe tõi mees mu maa peale, pannes ette, et ta ristluudele parafiinimähise teeksin – tuikavad teised, ja homme peab ta kolmeks päevaks komandeeringusse minema. Soh, mõtlesin, siin su romantika ongi – keskearõõmud. Aga terve õhtu ei saanud lahti mõttest, et äkki on see tema sõit just nüüd mingi märk, et homme panen arvutipoissi hästi teraselt tähele – vaatame-vaatame, mis saab.
Saigi midagi senisest konkreetsemat. Istusin lõuna ajal meie kontorist üle tee pargis, loomulikult ikka igasugu pahna peas, kui korraga too tuligi, kahe kohvitopsi ja jäätisega. Ajasime juttu maast ja ilmast, aga nii läbipaistvaid komplimente polnud ta mulle enne teinud. Kui ta minema hakates küsis, kas me ei võiks vahel ka pärast tööd veidi ringi jalutada, vastasin eneselegi üllatuseks kärmesti: miks mitte...
Hea, et mees hommikul ära sõitis, võisin oma sulinäo pärast mureta olla. End küll sajatades ja häbenedes otsustasin aga, et kui „arvuti” eilse teema juurde tagasi tuleb, panen talle ise ette ühe jalutuskäigu – nii kodust kui tööst hoopis kaugemal. Rahustades end, et mis see siis ära ei ole, ega ma temaga ju kohe suisa magama valmistu.
Aga ei tulnudki midagi kujutleda ega oletada – sain kohe esimesel hommikusel kokkupuutel ettepaneku: kuhu ta mulle järele tuleks, viimaks mind õhtul ühte huvitavasse kohta. Ja vaid ette kujutada – aeg ja koht oli mul kohe nagu varnast võtta (vanusevahest ei tekkinud mõttevarjugi).

Seda poleks osanud oodata
Kui olime natuke mööda äärelinna ringi sõitnud ja minu soovil korraks kohvikusse põiganud, alustas ta üsna salapäraselt, et nüüd sõidame tema üllatuspaika, lubagu ma ainult mitte keelduda. Seda ei tulnud mul mõttessegi teha. Ainult korraks tekkis kerge kõhedus, kui mulle tundmatus uus-Lasnamäe hoovis peatusime ja ta teatas: olen kutsutud romantilisele õhtusöögile tema kodus. Elevus oli mõõduandvam: miks mitte – kui surra, siis juba muusikaga. Alateadvuses olin küps: saagu mis saab.
Õhtulaud oli juba enne valmis seatud, road ette valmistatud, tõesti nagu viimase peal. Kohmetusest aitas šampanja ja komplimentide-muusika üle saada, pealegi käitus peremees üllatavalt enesekindlalt, nagu tõeline macho. Ju mul häbitunnet ikka veel natuke alles oli, sest kui suudlemine diivanil juba liiga tormiliseks läks, tekkis mul kaootilisi mälupilte oma mehest, ja see tõi reaalsusse tagasi. See profist võrgutaja taltsutas sedamaid enesegi õhinat – teadis, va reo, kuidas pinget järkjärgult üles kütta (mida, olgu märgitud, mõtlesin alles hiljem).
Kes seda enam mäletab, millest me veel rääkisime, aegajalt ikka veidi rüübates, kui ta mingid mustlasromansid (olin seda kunagi märkinud, kuis need mulle meeldivad) mängima pistis ja pani ette tantsida. Mina muidugi kohe valmis, ja tõe huvides olgu märgitud, et just seda pidasin oma viimseks hingetõmbeks – sisuliselt olin täiesti kadunud. Aga see kujuneski hetkeks, mil saatus tegutsema asus.

„Oleme ju täiskasvanud ­inimesed...”
Olin pea ta rinnale toetanud, aga oli võimatu mitte märgata seda, kui kõvasti ta mu ihuliikmeid embuses hoidis. Üha otsesuunalisemalt käsi käima lastes ja mind muusika taktis magamiskambri poole talutades. Kuidagi katsusin nagu vastu panna, kui ta mulle kõrva hingas: „Oleme ju täiskasvanud inimesed, milleks viivitada...” Ja korraga, kujutage ette, isemoodi uimas, tundsin tugevat südamepööritust. Kasvavalt nii, et jõudsin veel parajal ajal vannituppa tormata.
Sinna jäin tugevasti paarikümneks minutiks, lõpuks uurisin end peeglist, ja aru tuli tasapisi pähe. Hakkas kahju enesest, oma mehest, ainuke kõige selgem tunne oli tülgastus. Selline irreaalsus – hetketi ei taibanud, kus ma üldse olen ja milleks. Sügavalt hinganud, sammusin tagasi „seltskonda”, teatamaks, et nüüd tänan viisakalt ja palun enesele vaid takso kutsuda.
Üllatus-üllatus, aga küünlad olid laual kustutatud ja elutoas polnud kedagi.
Sammusin magamistuppa, kus võõrustaja juba teki all lesis ja käed sirutas: tule, kallis... Tippi­sin tagasi elutuppa, istusin diivanile, oodates, et pererahvas kohe välja ilmub. Oh seda mu lihtsameelsust, sest loomulikult võinuksin sinna ootama jäädagi. Et oleks täismäng, läksin tagasi ja küsisin irooniliselt, kas siin lähedal on taksopeatust, kui ta unesegaselt pomises, et ei tea, vaata ise, pea mõni juhuslik kinni – tema küll ei viitsi enam välja minna...
Sellega oli mulle, jumal tänatud, lõpuks koht kätte näidatud! Kuna oli juunikuu ja päev alles loojumas, polnud kojujõudmisega mõistagi mingeid probleeme. Seal veetsin vannis ligi tunni, küürisin end peaaegu verele, aga räpasusetundest lahtisaamiseks kulus veel nädalaid. Järgmisel päeval, mis oli reede, tööle ei läinud, tegin kodus suurpuhastuse, üüratu õhtusöögi, sest pidi saabuma mees, kelle järele tõeliselt igatsesin. Tönnides, et ei saa juhtunust talle kurta, kui vajasin nii väga tema kaitset.

Ja lõpuks saatuse kingitus
Kuna mul oli ammu plaanis sellest firmast ära minna, võtsin kohe ette vastavad asjaajamised. Arvutipoisiga ei suhelnud me rohkem kui tere-tasemel, pealegi seisnes ta vabandus umbes sellises lauses, et ta ei teadnud, et nii peps olen. Kuna mu tervis kuidagi ikka nagu paigast ära oli, läksin paar nädalat hiljem arsti juurde. Mõnede protseduuride järel kõlas diagnoos: rasedus seitse nädalat. Nagu alguses mainisin – ei lootnud me mehega enam millelegi, ja menopause oli mul ennegi olnud. Nii et võite uskuda, kui tänulik olin mingitele kõrgematele võimudele, et kõik läks just nii nagu läks. Ei kujutle, kui jubedaid hingepiinu jäänuksin tundma eluaeg, kui oleksin toona nö pattu langenud, rüvetanud minus juba tärganud kaitsetut elu.
¤ ¤ ¤
Nüüdseks on meil kaks tublit last (14- ja 11aastane), mina juba esimese sündimise ajast saati koduperenaine, oma rolliga üdini rahul ja õnnelik, nagu mu armas meeski – läbi elu minu ainuke ja parim.
Loomulikult polnud mul mõtteski sellest loost sõbrannadele rääkida, ja ei me seda enam mäletanudki, sest järgmisel korral kohtusime alles siis, kui nad meie esikpoega tervitama tulid. Unustanud olen minagi, sest õnneks on inimese mälu üsna ratsionaalne – sellest kustub see, mis meenutamist ei vääri.

Tiia jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1703 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ants

tavaline elu

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi