Saatus: Tütar röövis mu armastuse

Vaatan oma hällis lamavat väikest tütretütart ja mõtlen – mida toob elu sulle, mu pisike? Sinu ema ja vanaema pole osanud oma elu kuigi arukalt elada, kuidas peaksime seda sulle õpetama...?

Tegelikult olen ma veel väga noor naine. Vähemalt ma ise arvasin, et 40 võiks olla vanus, kus naisel veel üht ja teist ilusat ning seksikat ees seisab.
Kõik tundus seda kinnitavat. Ma näen kena välja ilma iga­suguste ilulõikusteta, olen sportlik ja heas vormis. Võin öö läbi tantsida ning poolmaratoni valin täispika asemel selle­pärast, et ma ei viitsi nii kaua pingutada, kui täiemõõdulise jaoks vaja läheb.
Olen korra olnud abielus ning saanud sellest tütre Katrina, kes praegu on 17 aastat vana ning omandab õhtukoolis keskharidust. Selleks, et tema saaks hariduse, pidin mina loobuma oma tööst – olin laevapoes müüja ning mulle oli öeldud, et minu koht säilib koondamiste kiuste...
Aga see on jäämäe vee­pealne osa. Sest selleks, et mu verinoor tütar saaks end naisena realiseerida, tuli minul loobuda armastusest ning suurest osast eneseusust.

Mees minu jaoks
Ma kohtasin Mariot kaks aastat tagasi. Minu jaoks oli see armastus esimesest silmapilgust ja ma olin toona kindel, et ka tema jaoks. Vähemalt nii ta ­ütles.
Kohtusime ühiste tuttavate juures. Pärast selgus küll, et ega keegi sellest seltskonnast Mariot eriti ei tundnud, ta oli kuidagi tuttava tuttava õe ­kaudu tulnud.
Meie sattusime juhuslikult rääkima ja juba õige veidi hiljem tundus mulle, et ma olen leidnud enesele hingesugulase – Mario arvas paljudest asjadest nii nagu mina. See näis ideaalse sobivusena ja ma ütlen ausalt, et olin meie esimese kohtumise lõpuks armunud.
Ma polnud sellist tunnet ammu tundnud. Lahutusest oli möödas juba mitu aastat. Mul oli olnud ülesaamissuhe ja mitu lohutussuhet ja siis veel mõned lihtsalt-seksi-suhted.
Aga Mario oli... teistmoodi. Temaga suhtlemine tekitas minus tunde, et ma olen kuidagi eriline. Väärt kõike head ja ­ilusat, mida elul on pakkuda.
Juba samast õhtust hakkasime me suhtlema Facebookis ja Messengeris. Juba kolm päeva hiljem läksime me koos välja ning jõudsime minu juurde.
Mina sain õige ruttu aru, et Mario on mees minu jaoks. Ja mulle tundus, et teda tabas minu suhtes samasugune ­äratundmine...

Kiire kooselu
Mario hoiatas mu kohe ära, et kahjuks praegu veel ei saa ta mind külla kutsuda, sest ta elab parajasti sõbra diivanil. Nimelt oli mees hiljuti lahutanud ning nende ühise kodu naisele ­jätnud.
Mulle meeldis Marioga koos olla. Nii köögis, elutoas kui ka magamistoas. Temaga oli kõik kerge ja lihtne ja lõbus... Me tegime koos süüa, vaatasime kaisus filme ning nautisime öösel teineteise ­lähedust.
Elasin koos tütrega, kes siis polnud veel 16aastanegi. Kui mulle tundus, et Mario võikski meile kolida, uurisin selle kohta esmalt tütrelt – kas selline lahendus oleks talle ­vastuvõetav.
„Mul ükskõik, las ta tuleb,” ütles tütar. „Ta on päris normaalne,” lisas tüdruk veel. See, ma teadsin, oli tema poolt kõige suurem kiitus, mis ühele ­täiskasvanule osaks võis saada.
Kõhklesin enne ­Marioga rääkimist. Mul oli hirm, et et äkki ma jätan enesest mehe­näljas ja meeleheitel naise mulje. Siis aga mõtlesin, kui tore võiks meil koos olla ja et pole tõesti mingit mõtet veeta õhtuid nii, et tema on sõbra juures ja me ajame messengeris juttu... Ja kutsusin Mariot meile elama.
Tema reaktsioon tegi mu õnnelikuks. Ta suudles mind, haaras sülle ja keerutas ringi. Ja mina teadsin – nüüdsest elan koos enese jaoks parima ­mehega!

Hale põrumine
Poole aasta jooksul polnud meie suhtluses ühtegi sellist nooti, mis oleks pidanud mind ­muretsema panema.
Üldse oli elu kuidagi kerge. Kui Katrina oli varem üpris reaktsiooniline ning käis tihti riides nagu viimane kaltsakas, siis korraga puhkes ta õide nagu noor naine. Ta võttis alla ning kaotas oma „kutsikapontsakuse”, tunkede asemel aga hakkas kandma kleite. Lisaks sellele, et olin õnnelik naine, olin ma ka uhke ema.
Siis aga saabus päev, mida ma kunagi ei unusta. Astusin hommikul kööki ning nägin jahmatavalt sensuaalset vaatepilti – Katrina mängis kohvi juues mu mehe käega, hellitas ja silitas seda. Mario ei teinud ainsatki liigutust, otsekui oleks tema sõrmi silitav teismeline tüdruk maailma kõige loomulikum asi.
Seisin, nagu oleksin ma tardunud ning astusin väga vaikselt eemale. Mul oli vaja veidi aega enese jaoks. Ja ma tahtsin näha, mis näoga tuleb minu juurde Mario.
Istusin voodil ja ei suutnud midagi mõelda ega öelda. Üldse ei suutnud midagi teha.
Kuulsin korteriukse kolksatust. Tütar oli läinud kooli. Hetk hiljem oli Mario minu juures ja küsis, kuhu ma jäin ja miks ­kohvile ei tulnud.
Vaatasin mehele otsa ja mu silmad valgusid täis pisaraid. Mario näost ei paistnud üldse, et midagi võiks olla teistmoodi või valesti.
Ta tõstis käe, et mulle pai teha. Sellesama käe. Hingasin sisse ja tundsin oma tütre ­kreemilõhna.

Uks sulgub lahkuja selja taga
„Mario, su käsi lõhnab nagu mu laps,” nuuksatasin ma. Ta ei öelnud midagi. „Ma nägin ju,” suutsin veel öelda, enne kui ­pisarad mu hääle sulgesid.
„Mida?” küsis mees.
„Sind... ja Katrinat,” suutsin sosistada.
Ma nägin, et Mario kulmud kerkisid. „Midagi pole ju,” ­kohmas ta.
„Minu jaoks on,” ütlesin ma vaikselt.
„Mis me siis teeme,” küsis mees kergel toonil.
„Meie ei tee midagi,” vastasin ma vaikselt. „Sina teed. Sa pakid oma asjad ja lahkud mu elust. Igaveseks.”
Mario püüdis rääkida ja mind ümber veenda. Ma isegi ei kuulnud teda. Ma teadsin vaid üht – ma ei taha teda enam kunagi näha ega temast mitte kunagi mitte midagi teada.
Õnneks ta sai sellest aru, pakkis oma asjad ning läks. Neid polnudki teab kui palju. Spordikotitäis riideid ja üks suur poekotitäis asju lisaks.
Ma ei tea, kuhu ta läks. Kui uks tema järel sulgunud oli, kustutasin tema numbri telefonist ning blokeerisin kõik tema kontaktid sotsiaalmeedias.
„Rohkem pole sind minu jaoks olemas,” ütlesin ma ­vaikselt endamisi.
Mu jumal, kui rängalt ma ­eksisin...

Õuduste jätk ja leevendus
Katrina tegi mulle õhtul korraliku skandaali. Muuhulgas sain teada, et tegu on tema elu­armastusega ning et mees olnud minuga üksnes eksituse pärast.
Olin omadega nii läbi, et mitte miski, mida tütar ütles, et suutnud mind enam puudutada. Oleksin võinud samal õhtul surra, teisele maale sattuda või ükskõik mida teha. Aga midagi ei juhtunud.
Peale selle, et mu tütar lahkus kodust. Mario juurde, sest ta otsustas oma eluarmastusele järgneda. Mida, tõele au andes, ei saa loomulikult ühele noorele naisehakatisele pahaks panna.
Ta oli selleks ajaks kuusteist täis, midagi kriminaalset polnud Mario teinud. Mingi osa minust oli valmis leppima, et mina olen nüüd vana ja üksik naine, mu tütar aga oli kolinud oma lemmikmehe juurde.
Ma ei tea, kuidas ma järgnevad nädalad hakkama sain. Töö aitas. Pidin seal alati ilus välja nägema ning inimestega ­suhtlemine meeldis mulle.
Tasapisi hakkas talumatu valu taanduma ning maailma ilmusid jälle värvid. Mõni asi ajas juba naerma, mõni teema tekitas huvi. Märkasin, et inimestel on muresid ning nii mõnigi neist oli suurem ja valusam minu omast.
Lühidalt – ma taastusin oma läbielamistest. Tegin ka kõik selleks, et elust rõõmu tunda. Lubasin enesele massaaže,  teatrit ja mõne uue ilusa riidetüki. Et olgu ma siis pealegi mahajäetud naine, aga ma olen selleski rollis ilus ja hoolitsetud.

Päris uus elu
Siis aga tuli Katrina tagasi. Nutetud ja paistes silmadega. Ja rääkis mulle, et tema suhe Marioga sai läbi, kui ta avastas, et ootab last. Mees oli talle lihtsalt öelnud, et tema selle eest ei vastuta.
„Aga ta on ju ainus mees, kellega sa oled seksinud?” kohmasin ma.
Tütar nuuksus edasi: „Ei ole...”
Katrina oli käinud naistearsti juures, et rasedusest loobuda, ent arst ütles talle pärast läbivaatust, et tõenäoliselt on tal praegu elu ainus šanss ­bioloogilisel viisil emaks saada.
„Mida ma teen?” ulgus ­tütar.
Mina tegin talle lihtsalt pai. Ükskõik mis, aga ta on minu tütar. Minu ainuke. Teadsin, et tol naistearstil oli olnud õigus, sest minuga oli olnud samamoodi. Ja ka see on meil Katrinaga sarnane, et mehi valida me enesele ei oska.
Mu tütar sai lapse. Ime­armsa ja ilusa tüdruklapse, kes ei saa võib-olla kunagi teada, kes on ta isa. Tütar läks õhtukooli. Pakkusin küll, et jäägu ta ­lapsega koju, teenin piisavalt, et meil kõik olemas oleks ning esialgu on ju emapalk ka. Aga Katrina ütles, et beebiga nelja seina vahel läheks ta hulluks.
Mina ei lähe. Minu ja väikese Magdaleena päevad on õrnad ja armsad. Rahaliselt saab meil olema mõnevõrra kitsas, aga ma tean, et me saame hakkama.
Leppisime Katrinaga kokku, et me ei otsi üles ei Mariot ega seda poissi, kellega ta seksinud oli. Saame hakkama ning kui mõni mees meist puudust tunneb, ju oskab ühendust võtta.
Loodan vaid, et suudan ka Magdaleenale selle elutõe ­selgeks õpetada.

Estri jutu pani kirja
Maria Johanson