Saatus: Ühe suve värvid – nii eredad ja nii nukrad...

10.06.2018 23:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Kuna puhkuste ilusaim aeg võtab aina tuure, siis leidsin, et just ­praegu sobiks jutustada oma kõige ilusamast ja valusamast kuurordiromaanist.

Salgamata, et sellest lootsin õnnestavat saatusepööret. Paraku, aga mälust ei kao iialgi...
Sain siis just neljakümneseks, st – tubli pool elust juba ikkagi elatud. Seljataga üürike, nurjunud abielu noorpõlvest, lasteta, mõned lühemad või  pikemad suhted, millest ühestki asja ei saanud. Seks ajaks olin ammu vanemateta ja õigupoolest ka lähedaste sugulasteta, ei mingit nn isiklikku elu.
Loomult olen avatud, hea suhtleja, lihtne inimene. Kõrge raamatutarkuseta, aga paar ametit kätte õppinud ja enesega alati hakkama saanud, ihkamata kunagi lennata kõrgemale kui tiivad kannavad. Pealt 35seks saamist enam teekaaslast ülejäänud eluks leida ei lootnudki, sestap olin ausalt öeldes sealtpeale kohe ehtne kuurordiromaanide viljeleja. See sobis mulle – kedagi avastada, tunda suvest rõõmu, lahutada meelt nagu tüüpprojekti (!) järgi. Ajuti lausa pilvedeski hõljudes, aga jalad alati maas, teadmises: naudi hetke, sest lõpeb see ikka nii, et ilus oli, aga otsa sai. Oli mõndagi, mida pärast ilus meenutada, nagu sedagi, mida mitte nii väga. Ent ilmaski ei tulnud pähe kedagi oma „kangelastest” otse vanduda või vihata – ise teadsin ju, mis tegin.

Kuni lõpuks midagi tavatut
Viimastel aegadel käisime sõbranna Maiga (üksikuga nagu minagi) kõige sagedamini Pärnus, kus ta hoidis suviti oma sugulaste kodu, kes aina ilmas ringi rändasid. See oli juba koduseks saanud peatuspaik, meil harjunud elukorraldus. Päevad veetsime rannas ja rahvaüritustel, õhtud baarides või tantsuplatsidel. Muudkui tutvusime, vahel koos, vahel eraldi, kusjuures kuldreegliks oli see, et oma majja ei kutsu me iialgi ühtegi meest.
Sedapuhku juhtus olema üsna jahe ja vihmane aeg, nii et just õhtud veetsime just valdavalt kohvikutes-baarides. Ühes sellises siis saingi tuttavaks mehega, kes polnud seni kuskil silma jäänud. Ega temas olnudki midagi, millega jääda – nägu, nagu neid kõikjal vilksatab. Kasvult minust vaid veidi pikem, kuivetu, natuke kohmakas. Tutvus sellest al­gaski, et ta ajas baarileti ääres küünarnukiga ümber mu kokteiliklaasi. Häbenes ja vabandas lõputult, sest oli näha, et purjus ta üldse polnud. Nagu ilmnes – (umb)venekeelne, Venemaa kodanik, ja Pärnus esmakordselt (nagu Eestiski).
Sest õhtust siis päris nagu tuttavaks saimegi. Muljet avaldas ta mulle sellega, et ei mingeid imalaid komplimente: aina küsis Pärnu ja Eesti kohta, oli vaimustatud. Kostitas meid kokteilidega, mängimata sealjuures tüüpilist laia lehte (nagu teeks „linnukestele” välja). Kindlasti samast õhtust ma temast isemoodi sisse võetud saingi. Kuna sõbranna seal ühte teist kandidaati piidles ja temaga kaduski, ajasime veel mõnda aega juttu, isegi tantsisime, ja siis pani ta mu takso peale. Leppisime kokku kohtuda homme merepargis – ta lubas mulle jutustada täpsemalt oma päriskodust, kujutage ette (vaadake kaardilt) – Siberimaast, Norilskist!

Oli see alles põnev!
Kohtsuimegi. Sain kuulda, et ta (nimega Maksim) on aastat viis tagasi lahutatud, elukutselt insener. Töötab ühes väikeses erafirmas, aga käib 2-3 kuud aastas lisa teenimas ehtsas kullakaevanduses. Sealne fantastiline palk võimaldab tal nüüd suviti maailma avastada, milles Eesti jõudis kätte pärast Skandinaaviat. Võlus ta mind üha enam, sest see kõik ei kõlanud hoopleva muinasjutuna – üldiselt napisõnaline, oli see pigem inimese vajadus enesest rääkida. Omalt poolt jutustasin talle siis, et pärinen ingerisoomlastest esivanematest, kes viimase sõja põgenikena Narva pidama jäid. Edasi kasvasin Tallinnas, eestikeelsena, aga kodus käis elu ikka vene keeles, sestap pole ma seda unustanud... Oh, kes seda jõuaks ära kuulata, millest kõigest rääkisime...
Pidin tol päeval (kokkuleppel sõbrannaga) varem koju minema, aga tänaval valas parajasti lausvihma. Sedamaid põikas Maks paari maja kaugusesse poodi ja ulatas mulle vihmavarju... Usute ju, et selline reaktsioon ühelt mehelt oli mulle esmakordne kogemus...
Ja mis siin heietada – edaspidi veetsin juba öid tema hotellitoas, olles pääsmatult kadunud, sest ei leidnud tema suhtumises iialgi midagi alandavat. Ei ta rääkinud otsesõnu midagi armastusest ega ihalusest, pigem oli edaspidi aina mõtlikum. Vahel mõõtis mind pikalt, sügaval pilgul, nagu millegi vaid enesele teada oleva üle aru pidades. Ja siis... viis mu ükskord kullapoodi, toimetas minult midagi küsimata, kuni pistis mulle sõrme huvitava kiviga sõrmuse (mille väärtusest sain võhikuna aimu alles hiljem). Katsusin vastu ajada, püüdes kohmakalt selgitada, et see on liig. Ta märkis vaid: kahju, kui ma seda nii võtan...

Siis tuli see otsustamise päev
Päevad möödusid kui hetked, kuni jõudis kätte see, mil ta teatas, et ta aeg siin saab otsa nelja päeva pärast, ja kahju, et ta mind kaasa võtta ei saa. Mina, elevil kui meeletu, paiskasin sedamaid, et võin tulla küll – mul veel ligi kuu puhata ega pea ma kellelegi oma sõitudest aru andma. Ausalt – kuigi ma Venemaast peale Moskva ja Peterburi pea midagi ei teadnud, oleksin temaga valmis olnud minema sinna jääkarude maale, millest ta oli nii palju huvitavat jutustanud. Oleks ta siis öelnud, et tule ja jäägi, oleksin jumala puhtast südamest olnud valmis ka selleks, pidades seda nagu saatuse sõrmeks! Aga ta vaid naeratas kuidagi nukralt ja oli vait.
Seni ei käinud me temaga kunagi koos mööda poode (välja arvatud see kummaline sõrmuseostmine). Aga sel päeval pani ta ette, et lähme mõnesse, kuhu sa tahad – ta ostaks mulle häämeelega midagi mälestuseks sellest suvest, talle omakorda nagu mälestuseks Eestimaast, kuhu kindlasti tahaks  tagasi tulla. Ma ei tabanud selles midagi nagu lõplikku, aga see tegi kurvaks. Ütlesin lihtsalt, et mul on ju sõrmus, ja ühtteist mällu kirjutatud niikuinii. Siis püüdsime mõlemad nalja heita, et see pole meil ju ometi viimane kohtumine – küll jõuame, küll paistab, mis tulevik toob...
Kahe päeva pärast pidi ta ära sõitma, bussiga Tallinnasse ja sealt lennukil  Venemaa poole. Ütlesin, et tahaks temaga sinnani kaasa tulla, aga ta ei nõustunud – vene rahvasõna põhimõttel: pikk hüvastijätt – palju pisaraid... Milleks? Nõustus vaid sellega, et tulen Pärnus bussijaama. Pealegi pidime veel järgmise päeva koos veetma.

Kohtamisele ta ei tulnud...
...mind ei otsinud. Vastu õhtut hakkasin juba muretsema, kuni enam ei kannatanud oodata ja läksin tema hotelli.
Administraatorid tundsid mind juba välimuse järgi (sest mõistagi polnud mina ainuke sellistest, kel ikka hotellides kellegi juurde asja!) Mul oli hea ettekääne, mitte väljamõeldud, vaid tõsi – olin andnud talle uurimiseks ühe albumi Eestimaa kohta selle maja raamatukogust, kus sõbrannaga pesitsesime. Aga siis otsitava nime küsinud, sain vastuse, mis mu... noh, hea küll...
Nimelt oli Maks hommikul ära sõitnud, aga jätnud mulle paki, ju selle raamatuga. Nõnda oligi, ja peale raamatu veel meenetega, millest ei raatsi  küll tervele ilmale kuulutada. Peamine aga – pika kirja, mida läksin kuskile Papiniidu (vist?) metsasallu lugema, olles enne jumal teab kus ringi tampinud, et inimestest eemale saada.
Selles kõige ilusamas läkituses, mis olen iial üheltki mehelt saanud, seisis kirjas (usun vankumatult nüüd ja edaspidi!) puhas tõde. Maks polnud mulle midagi valetanud, välja arvatud jutt lahutusest.
Ta oli siiani abielus, kahe poja isa, kellest noorem sündimisest saati parandamatu puudega. Käib kullakaevandustes, et teenida lisaraha pojale kallite ravimite ostmiseks. Naine, kuldse südamega inimene, on ta ammu vabaks andnud, ja minuga kohtudes mõtles ta esmakordselt tõsiselt, et oleksin talle õigeim teekaaslane. Aga ta võlgneb oma naisele sellise lugupidamise, nii et ikkagi pole suutnud. Oli hetki, mil ta oli mulle kõike üles tunnistamas ja mind tõesti kas või kohe ja päriseks kaasa viimas, aga veendunud, et mina sellises olukorras ei tuleks...
Nende sõnade eest olin (ja olen ka edaspidi) talle jube tänulik... Ei vastuta, et noorena poleks läinud, aga nüüd, ikkagi täiearulisena – mitte iialgi! Ma pole usklik otse jumalakartlikkuseni välja, aga enese südametunnistuse eest ei pääseks ju kuidagi. Kahju, et nad oma naisega õnnelikud pole, aga kuis mina selle kõrval Maksiga saanuksin seda olla?! Kindlasti mitte...
¤ ¤ ¤
Rohkem ei tahakski sellest kirjast kirjutada – ikkagi on see ainult minu tulease, mille juures tahaksin vaid üksi mõtiskleda. Maksi jäetud aadressil saatsin vaid sõnumi, et tänan ja jään mäletama, nagu temagi oma kirja lõpetas. Loomulikult pole ta enam minuga kontakti otsinud – järelikult saime kõigest tõesti ühtemoodi aru: on asju, mis peavadki jääma puutumata, olgu ka kildudeks purunenuina...
Sõbranna on pettunud, et kuurordiromaanide harrastamises minust talle enam seltsi pole. Sellegi poolest soovin soovin kõike ilusat ja edu talle, nagu kõigile neilegi, kes harrastavad!

Olga jutu pani kirja
Imbi Käbi



Vaadatud 1053 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jaagup

TÜÜPILINE SUVEROMAAN SEGATUNA TRAAGIKAGA

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi