Saatus: Üheöösuhe viis saatusliku otsuseni

Ära iial ütle iial, võtab Marge kokku oma ­kogemuse, mis hõlmab Euroopat, Aasiat ja ­tema enese südant.

Marge on 40ndates naine, kelle kaks last on juba täisealised ja elavad omaette. Marge läks lahku oma pikaaegsest elukaaslasest, kes ei olnud ta laste isa, kuid kellega nad jagasid Jõgevamaal kodu, suurt karjamaad, loomakarja ning pisikest aiamaad ja kasvuhoonet. Need asjad jäid kõik mehele, ehkki Marge oli koos mehega maaelu üles ehitanud. Nende kümme aastat kestnud kooselu purunes, kuna mees jäi naabrinaisega Margele haledalt vahele.
Marge lihtsalt lahkus ja rentis korteri Tallinnas, üritades seal tööd leida. Tal oli oma elamine Tartus ja veel üksjagu maid, mille oli päranduseks saanud.

Aeg maailma näha
Töö ta leidis, aga mitte seda, mida ta oleks teha tahtnud ja kollektiiv oli ka kiuslik ning nõnda naine otsustaski, et ta müüb maha oma maise vara ja vaatab natuke maailmas ringi, sest seni tal see võimalus puudus – küll olid lapsed väikesed, küll ei saanud töölt puhkust või ei klappinud mehe puhkusega tema vabad ajad ja üleüldse oli kogu maailm tema vastu. Naine otsustas oma elu muuta – elada ainult endale, reisida ja kogeda kõike, mis teele satub ja mõelda välja, mida ta oma elus üldse tahab saavutada ning kuhu jõuda.
Selliseks sisemiseks ja väliseks rännakuks valis Marge nagu raamatus ja filmis "Söö, palveta, armasta!" esialgu Itaalia ja siis idamaad. Ta rändas läbi Tai, Indoneesia ning India. See kõik võttis tal pool aastat aega. Ta luges selle ajaga läbi hulga eneseabiraamatuid, jõi hulga kokteile, peesitas rannas ja nautis suplust ookeanilainetes. Kuid, midagi oli ikka justkui puudu. See oli armastus.
Ta tutvus mitmete toredate inimestega, kes olid kohalikud, kuid need kultuurilised erinevused ja keelebarjäärid jäid lähema suhtluse tarvis kaugeks.
Lisaks sellele tundusid Tai mehed talle liiga kiitsukesed, India hurmurid aga liialt pealetükkivad ja Indoneesia omadest ei osanud ta midagi arvata.

Eelistus pahade poiste suhtes
Ta leidis Bali saarel olles, et võiks vahelduseks midagi lõbusat korda saata ja tõmbas alla tutvumisrakenduse Tinder. Tohoh imet, kus seal hakkas kohe välismaalastele match´e tulema. Peagi leidis lõbujanuline naine end villades ja kaatritel koos saksa, inglise ja ameerika poissmeestega või siis mitte nii poissmeestega, vaid lihtsalt üksi reisile tulnud meestega.
Ta nautis küll seltskonda ja kokteile, kuid ikka tundis ta hingeigatsust millegi erilise ja oma järele.
Naine ütleb, et ta on kogu aeg armastanud musklis, kena välimusega, isegi veidi ilueedilikke mehi, kes küll oma käitumise poolest on džentelmenid, kuid kes ei taha end kellegagi siduda või kui seovad, siis vaatavad alati ka kedagi kõrvalt. Marge on aga alati armunud ja tahtnud midagi enamat... See on olnud tema saatus ja mis parata, kui talle ei meeldi endast ja oma suhtest lugupidavad mehed, vaid pigem ikka pahad poisid. Kahjuks on ta saanud nendega suheldes haiget ja on nutnud lugematuid kordi end magama.
Nüüd, kus ta läks eluseiklusesse ja tormas pea ees intiimsuhteisse nii, et polnud isegi aega nime küsida, lubas Marge endale, et ei armu enam iial, vaid armastab vaid iseend ja armastab head toitu, kuumi randu ja baare ning kuumi kirglikke mehi... Korraks vaid. Kas ühe- või mitmekordseks kasutamiseks, aga mitte mingil juhul kojutoomiseks.

Meelitaja Mehmet
Marge rändas Aasiast edasi või õigemini tagasi Euroopasse. Veetnud mõnda aega Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Kreekas ja Prantsusmaal, leidis ta, et sealne elu päris kallis ning vaatas, et mis oleks temale hea taskukohane sihtkoht. Ta leidis selleks olevat Türgi. Vahemereäärne kliima oli küll talveajal pisut jahedavõitu, kuid kangele eestlannale ei olnud sellest midagi. Suvekuuma ta talus ka kuidagi. Ta maandus aastaks Vahemere äärde kuurorti Antalyasse, lubades endale, et mõtleb selle aastaga välja, mida ta teha tahab ja kuidas oma eluga üldse edasi läheb.
Türgi kui moslemimaa oli pisut konservatiivne küll, kuid see ei heidutanud Marget. Ööklubides leidus siiski piisavalt ahvatlevaid mehi, kes olid suhteliselt vabameelsed ja ka Tinder töötas Türgis päris toredasti - Mehmeteid ja Alisid oli jalaga segada, vali millist tahad.
Marge leidis ühe Mehmeti aga hoopis rannabaarist. Õieti leidis Mehmet Marge. Ta tegi iga päev talle kohvi välja ja palus Marget dringile, kuid Marge keeldus. No ei olnud seda tõmmet ega midagi. Mees oli küll nägus, aga tundus taas liialt pealetükkiv, nii et Marge isegi kaalus rannabaarist teise ümber kolimist. Samas, selles rannas olid talle lamamistoolid tasuta ja talle meeldis selle ranna väike ja vaikne seltskond, ei olnud sel käratsevaid lapsi ega märatsevaid turiste. Seega Marge jätkas seal käimist ja oma lemmikrannas pidi ta siis ka leppima meelitaja Mehmetiga.
Ühel päeval uuris mees, et kust kandist naine pärit on ja selle peale, et ta Eestist on, ei imestanud Mehmet sugugi. Ta ütles, et ta on isegi Tallinnas käinud ja rääkis õhinal, kuidas ta tahaks kunagi Tallinna vanalinnas Margega käsikäes jalutada ja jõuluajal glögi juua ning vorstikesi süüa. Marge mainis, et vorstikesed sisaldavad sealiha, kuid Mehmet avaldas, et ta ei olegi üldse moslem. Vaikselt hakkas Marge mõtlema, et võib-olla polegi nii paha omada vähemalt ühte normaalset inglise keelt kõnelevat ja tema kodumaal käinud türklast ning oli Mehmetiga järjest rohkem avatud. Ehk siis nagu näha, viiib järjepidevus sihile.

Sõprus ja seksisuhe
Mõne kuu möödudes avastas naine end Mehmetiga käsikäes Antalya rannapromenaadil jalutamas, päikeseloojangut nautimas ja hiljem hotellis teineteise kaisus uinumas.
Mehmet avaldas talle armastust ja ütles, et ükskõik kuhu naine ka ei läheks, ta kavatseb talle järgneda. Olgu see Eesti või Hispaania või Egiptus. Jah, Marge ei olnud kunagi Egiptuses käinud ja ta vaikselt mõlgutas talveplaane seal soojas palmi all.
Ta tundis, et tal ei ole nii suurt armastust Mehmeti vastu kui mehel tema vastu, kuid sõbrana oli mees parim. Iga kord, kui naine midagi vajas, oli mees platsis just õigel ajal. Olgu siis autorenti või korteri pisiparandust või kasvõi toidupoest asjade kojutassimist. Ta tõesti hoolis ja märkas pisiasju. Ja mis kõige kummalisem, ta tänas Marget tihti. Tänas lihtsalt selle eest, et ta on olemas. Ja mis kõige tähtsam - ta kannatas ära kõik naise kapriisid. Lihtsalt ootas kannatlikult, kuni see tusatuju üle läheb.
Ühel õhtul, kui nad baaris palju jõid, tantsisid ja lõbutsesid, mõtles Marge, et mis seal ikka, ta võib ju mehega Türgi elu nautida ja teatas mehele, et ainult ärgu mees arvaku, et sellest mingit tõsist suhet tuleb. See on hooajaline. Endamisi mõtles Marge, et ei tohi meest endale lähedale lasta. Tasapisi kasvas aga sõprusest ja seksisuhtest midagi sügavamat ja Marge lasi oma kaitsed alla, ta lubas end taas armastada ja ta ütleb, et see oli kõige parem, mis temaga üldse juhtuda võis. Nad ei tee tulevikuplaane Marge palvel, kuid naudivad iga hetke olevikus koos, nii palju kui võimalik.

Usk armastusse taastus
Mees tunnistas, et varem olevat ta olnud parasjagu suur sultan, kellel oli mitu naist korraga. Ta ei pühendunud ühelegi neist vaid upitas oma ego ja nautles suhtedraamasid kui mees, kes võib teha kõike ega hooli teiste tunnetest. Aga siis ühel päeval sattus ta südameatakiga haiglasse. See pani ta elu üle mõtlema ja pani ta mõistma, et elu lõpus on tähtis puhas südametunnistus ja eelkõige see, kui palju sa oled armastanud, kuidas sa oled inimestest hoolinud ja kuidas sa neile meelde jääd. Mees muutis oma elustiili ja hakkas nii ennast kui ka teisi inimesi enda ümber märkama ja neist hoolima.
Marge tundis iga oma ihurakuga, kuidas mees teda päriselt ka armastab ja nautis seda tunnet. Ta oli olnud aastaid suures stressis ja alati valvel, et mis järgmiseks juhutuda võib. Palju katkisi suhteid olid talle tekitanud armid ja olid ettevaatlikuks teinud. Nüüd aga aitas see mees tal elu ja inimesi uuesti usaldama hakata.
Marge veetis kaks aastat Mehmetiga koos Türgis, siis kolisid nad Soome, kuna naine leidis seal töö ja mees järgnes talle. Nad abiellusid. Nüüd suviti ning talvepuhkuse ajal käivad nad alati nii Eestis kui Türgis. Marge ütleb kõigile, et ära iial ütle iial. Ei oleks tema eluski arvanud, et ta kodustab mõne välismaalase. Ta ju lubas, et ühtki välismaa meest koju ei too, kuid siiski tegi seda. Õieti tunneb paar, et kodu ongi seal, kus nad koos on, koht pole tähtis, vaid inimene. Ja Marge on õnnelik, sest Mehmet on tema jaoks see mees, kes oli justkui teraapia, taastades usu armastusse, võimaldas elu ja inimesi uuesti usaldama hakata ning muutuda naiseks, kes võib olla haavatav ja siiras.
Kui Marge mõtles Mehmetiga voodirõõme nautima asudes, et jäägu see üheöösuhteks, siis nüüd naerab ta, et sellest ühes ööst on tänaseks saanud üheksa aastat kestnud armastus. Neid vaadates kiirgab midagi eriskummalist nende mõlema pilkudest. Nad on hetkes. Nad on õnnelikud. Nad ei tee tulevikuplaane, vaid naudivad kõike siin ja praegu.

Marge jutu pani kirja
Marta Roosipuu